Helerin Väronen / foto: Helerin Väronen.
Rapla keskraamatukogus kohtus 30. oktoobril lugejatega ärimees ja kirjanik Armin Kõomägi. Tema teos „Anonüümsed logistikud“ pälvis 2006. aastal Friedebert Tuglase novelliauhinna ja 2015. aastal tõi „Lui Vutoon“ talle Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse esikoha.
Kõomägi on erandlik persoon meie kirjanduselus, sest pole just tavaline, et kirjanik on ühtlasi ka ärimees. Ta rääkis, et kirjutamisega hakkas ta tegelema ajal, mil oli ettevõtlusega jõudnud faasi, kus ei pidanud enam hommikust õhtuni töötama ja vaba aega oli palju käes. Ta märkas Delfi uudistelehel romantiliste lühijuttude konkurssi ja hakkas neid jutte lugema. Tekstide arusaam romantikast erines küll tema omast, olles ülepaisutatud ja nii imal, et ajas südame pahaks. Kuid selle asemel, et lehelt lahkuda, tekkis Kõomäel trots.
Nädal varem oli ta käinud teatris sõpradepaariga ja pärast ajanud juttu, mis aga keeras konfliktsituatsiooniks, kus naised solvusid ja mehed ei andnud järele. Kõomägi panigi kirja selle õhtu jutud, mis olid täiesti ebaromantilised ja naturalistlikud. Õige pea sai ta Delfilt vastuse, et tema lugu meeldis žüriile ja see märgiti ära eripreemiaga.
Mehele oli kirjutamine meeldinud ja pärast esimest õnnestumist mõtles ta, et miks mitte veel proovida. Ta hakkas teadlikult otsima oma elust situatsioone, väikeseid detaile ja neid uue pilguga vaatama. Kui tal viis-kuus lugu valmis sai, tundis Kõomägi, et vajab oma tekstidele tagasisidet, et teada saada, kas see on lihtsalt hobi või on sellel ka mingi väärtus. Ta küsis nõu Andrus Kivirähult, kellele ta võiks oma tekste näidata, ja sai soovituse saata Loomingusse või Vikerkaarde. Nii ta ka tegi ja lugu „Anonüümsed logistikud“, millest sai esimese raamatu niminovell, trükitigi ära.
Järgmist teost, „Nägu, mis jäi üle“, peab Kõomägi oma kõige kehvemaks. Varem ei lugenud ta palju, aga mida rohkem ta ise kirjutas, seda rohkem hakkas ta raamatuid lugema. „Ja mida rohkem ma lugesin, seda enam sain aru, kui vilets kirjanik ma olen. Sain aru, et on võimalik palju paremini kirjutada, sain aru, milline on hea stiil ja ilus lause,“ sõnas Kõomägi.
Oma esimese pikema teksti, romaani „Pagejad“ jaoks kirjutas ta mitu kuud kondikava ja hakkas siis n-ö liha luudele kasvatama. See enam nii nauditav ei olnud. „See oli minu jaoks väga hea õppetund sellest, kuidas romaani mitte kirjutada. Ma nautisin küll selle väljamõtlemist, kuid mitte kirjutamist,“ ütles Kõomägi.
Kui sõbrad ja tuttavad soovisid, et ta ärist kirjutaks, ei pidanud Kõomägi seda alguses huvitavaks, sest oli ärimaailmast ise nii läbi imbunud. Iseasi, kui kirjutada ärist nii, et ta saab kirjutades ise ka midagi uut teada. Raamatu „Hea firma“ idee hakkaski arenema arusaamast, et kui sa muidu tunned inimest ja saad ta mõtetest aru, siis laua taga äripartnerina ei tunne teda enam ära. Justkui oleks ta ära tinistatud, ettevõte oleks ta justkui omastanud. Ja Kõomäel tekkis mõte, et ehk on ettevõte päriselt olemas, mõjutab ja läheb inimeste sisse nagu kasvaja.
Paljud on selle teose kohta öelnud, et tegemist on hullumeelse raamatuga, mida on raske haarata ja kus igal sõnal on kaal. Nüüd on Kõomägi aru saanud, et tekstis peab olema õhku, hea romaan on selline, mida on mõnus ja lõõgastav lugeda.
