Stina Andok / foto Siim Solman.
Kristi Kongit on kirjeldatud kui Eesti üht kirkamat maalikunstnikku kaasaegse kunsti maastikul. Ta on tuttav ka paljudele meie maakonna inimestele. Nimelt elab Kohilas tema vanaema ja kaheksa aastat on ta õpetanud kunsti ka Kohila lastele.
Kristi Kongi on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli ja Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna. Oma esimese kunstialase tunnustuse, Eesti Kunstiakadeemia noore kunstniku preemia pälvis ta 2011. aastal. Kaks aastat hiljem, 2013. aastal sai ta Sadolini kunstipreemia kaubamärki haldavalt Akzo Nobelilt. Eelmisel aastal oli ta nomineeritud Eesti kaasaegse kunsti preemiale Köler Prize. Tänavu leidis aset aga üks tähtsamaid äramärkimisi maalikunstis. Nimelt pälvis Kongi 2017. aasta Konrad Mäe nimelise preemia ja medali oma isikunäituste „Aberratsioon. Harjutused valguse ja varjuga“ eest Vaal galeriis, „Kas oled end näinud?“ eest Hobusepea galeriis ja osalemiste eest grupinäitustel.
Kohtusime Kristi Kongiga Tallinnas Vabaduse väljakul Eesti Kunstnike Liidu ruumides, kus asuvad nii tema kui ka paljude teiste kunstnike ateljeed, et kunstniku enda ja tema loominguga lähemalt tutvust teha.
Oktoobri keskpaigas lõppes su viimane näitus „Aberratsioon. Harjutused valguse ja varjuga“. Kuidas see sündis?
Ma käisin residentuuris Mehhikos. Uurin igal pool värvi. Hakkasin pildistama läbi autoakna erinevaid kohti. Lõpuks valisin kaksteist erinevat kohta. Igale kohale vastas maal ja kaheteistkümnes maal oli galerii seinad. Teoste põhitoonid võtsin kohtadest. Galeriiseintel oli ka viis tooni. Ruudustik on tegelikult n-ö foto. Mõnel maalil on mitu fotot. Minu jaoks on need maalid realistlikud.
Ma lugesin, et sind huvitavad valgus ja varjud.
Värv, valgus, vari on tegelikult peamised omadused, millega maalimine pildi mõttes tegeleb. Need omadused aitavad luua kujutist. Seepärast see viimane näitus tundub mulle enda jaoks puhas ja selge. Otsisin enda jaoks täpseid algpunkte, mis sisaldasid endas neid märksõnu.
Sinu jaoks on ka koht väga oluline.
See sai tegelikult alguse Tartu koolis. Seal oli fookus suunatud tahvelmaalile ja monumentaalmaalile ning pidigi mõtlema suurelt. Kui hakkasin üksikute, tasapinnaliste töödega tegelema, tuli mulle kohe juurde ruum. Ma olen maali ees ja see maal peab olema võimalikult hästi esitletud. Terve ruum aitab maalil olla. Sellepärast tuli selline installatiivne lähenemine juurde. Tartu koolist sain suurema mõtlemise kaasa, kunstiakadeemias ja vahepeal Soomes üliõpilasvahetuses olles sai neid asju rakendatud ja edasi mõeldud.
Kas see oli sul teadlik valik, et õppisid nii Tartu Kõrgemas Kunstikoolis kui ka Tallinnas Eesti Kunstiakadeemias?
Tegelikult see lihtsalt juhtus nii. Esimese katsega ei saanud ma kunstiakadeemiasse sisse. Ma arvan, et see pidigi nii juhtuma. Päris palju oli siis neid, kes soovisid sisse astuda. Tartusse sain jälle kohe. See tunduski kui märk minna kaugemale kodust. Ma arvan, et ma ei teeks praegu neid töid, nagu ma praegu teen.
Nüüd on Tartu kool ka natukene muutunud, tegelevadki rohkem monumentaalsema, ajaloolisema, restaureerimise poolega isegi. Seda oli siis vähem, kui mina õppisin, siis tegeleti paralleelselt kahe suunaga – kunst ja restaureerimine. Mind aga huvitas kaasaegne kunst, see, mis juhtub praegu, siin. Samas, kui ma ei oleks saanud katsetada tehniliselt nii palju erinevaid võimalusi, kuidas võiks mingeid asju teha, siis ma ei teeks selliseid töid praegu. Seal oli nii palju huvitavaid lähenemisi. Tänu kokkupuudetele erinevate erialadega hakkasin teisiti mõtlema. Mõtlemisega seoses tekkis kriitikameel. Mõtlemine on kunstis oluline alus. Mul tekkisid sõbrad skulptuuris ja fotos ja meedias. See oli kõige alus tegelikult.
Kas see oli silmaringi laiendamise mõttes hea, et said kokku puutuda erinevate valdkondadega?
Jaa, kindlasti. Ma arvan, et selline võikski ideaalne õppimisaeg olla. Tegelikult võiks olla palju rohkem koosmõtlemist. Praegu olen kunstiakadeemias maaliosakonnas poole kohaga dotsent. Seal mulle tundub täpselt seesama, nagu ma olen ka tudengitele rääkinud, kui oluline on teha koostööd. Kui teed näituse projekti, siis on vaja kellegagi tekste või mõtteid läbi arutada või kedagi, kes pildistaks töid ülesse või siis lihtsalt mõtlemiseks. Iga näitus on nagu uurimistöö, ma loen selleks päris palju. Erinevate valdkondade põimumine on väga oluline, siis hakkab kultuur ühiskonnas toimima. Mulle tundub vähemalt nii.
Kas sa oled pidevalt maalinud?
Jaa, ma arvan, mul ei olegi õppimise algusest peale sellest pausi olnud. See aasta on olnud selline, kus ma ei ole iga päev maalinud, aga oli aegu, kus ma maalisin iga päev. Mulle meeldib võtta mõttepause. Käin siis kuskil residentuuris. Reisimine on hästi hea. Viib mind edasi ja aitab luua uusi kontakte. Õpetamine aitab ka tegelikult. Mulle tundub hästi oluline omavaheline, vastastikune suhtlus. Ei ole nii, et ainult üks räägib. Mina käivitun õppejõuna siis, kui näen midagi põnevat, millest mulle tundub huvitav rääkida.
Mida sa praegu õpetad?
Ma annan maali erialatunde. Vahepeal andsin ka skulptuuri ja installatsiooni erialatunde. Olen jäänud värvusõpetuse ja kompositsiooni peale, mida ma annan installatiivse lähenemisega. Olen sellest sügisest kunstiakadeemias maalikateedris dotsent. Ma olen kogu oma teadliku elu tegelenudki ainult maalimisega.
Kuidas see äratundmine siis ikkagi tuli, et maalimine on just see, millega pead tegelema?
See kuidagi tuli hästi loomulikult. Ma käisin kaksteist klassi kunstikallakuga koolis Pelgulinnas. Keskkoolis oli üks mõte, et äkki peaks kirjandust õppima, aga see ei olnud nii tõsiseltvõetav. Värvid on mulle kogu aeg väga meeldinud, maalimine oli ainus variant. Küllap see keskkond mõjutas.
Kodukeskkond?
Kodus mul kunstnikke ei ole.
Kuidas sa siis kunstikallakuga kooli sattusid?
See oli kodu lähedal. Mu isa on ka seal õppinud.
Nii et see oli juhuslik.
Tegelikult mu vanematele on kogu aeg meeldinud kultuur ja kunst. Isa joonistas, aga nad on ikkagi hoopis teise eriala inimesed. Kodus sai kogu aeg joonistatud, kool oli lähedal, seal tekkis veel rohkem huvi. Kuidagi väga loomulikult tuli. Lapsepõlvest mäletan näitustel käimisi.
Kunst oli tähtis teie kodus.
Ma arvan, et sama tähtsad olid ka kirjandus ja teater, kultuur üldiselt oli oluline. Ma mäletan väga selgeid lapsepõlvekogemusi, lõputuid kunstimuuseumi koridore.
Keskkooli lõppedes tundus kunsti õppimine loomulik ka sinu perekonnale?
Nad on tahtnud, et ma teeksin seda, mida ma teha tahan. Nad ei ole mind suunanud küll mitte kuidagi. Selge on see, et see ei ole mitte üheski mõttes lihtne ala. See võtab ikka täiesti läbi. Teen mingit tööd ja mõtlen, et äkki ma ei peaks seda tegema. Vaatan neid maale, mõtlen, et mu idee toimib nii nagu vaja, järgmisel päeval jälle vaatan ja tunnen, et ei toimi üldse päriselt nii nagu õige on. Emotsionaalne skaala on nii lai, et tundub uskumatu, mis võib ühe protsessi sees olla. Aga lõpuks see protsess kutsub ikka ja jälle seda kõike läbi elama
See nõuab ikka…
Keskendumist, tohutult. Õpetamised on sellepärast juurde tulnud, et on olnud rahalist kindlust juurde vaja, aga ma olen proovinud hoida seda minimaalsena. Väga palju on vaja keskenduda ja kui see kaob ära, siis ei saagi midagi teha.
Oled kogu aeg mõttes selle juures, mida ja kuidas teha.
Jaa, sellest välja ei saa astuda. See ongi kõige rohkem küsimusi tekitanud. Sooviksin välja lülituda, õhtul koju minna. Jätaks pea maha kuskile. Nii õudne on vahel. See tekitabki tunde, et ei jõua enam maalida. Mõtteid tekib nii palju. Samas, kui neid mõtteid ei tekiks, oleks veel hullem.
Aastaid õpetasin Kohilas koolituskeskuses. Käisin kord nädalas maalitunde andmas seal lastele. See oli päris hea väljalülitus. See oli minu jaoks puhkus. Selle aasta sügisest tulin sealt ära, sest akadeemia dotsendi koht võtab palju aega, aga Kohilas mulle tohutult meeldis ja ma tunnen sellest kohast isegi puudust. Vahel on põnev rääkida, et tegin sarnaseid ülesandeid nii tudengitele kui ka lastele.
Ei ole vahet, kas on seitsmeaastased lapsed või tudengid, samad värvusõpetuse ülesanded. Mulle tundus see väga põnev. Võib-olla tuleb veel mingi sarnane hetk.
Millal sa praegu põhiliselt maalid?
Ma olen poole kohaga tööl, ajaliselt tähendab see nii öelda kaks ja pool päeva nädalas, mõtteliselt on see protsess kindlasti pikem. Kui olen loengud ära andnud, siis väga ei jaksa maalida. Praegu on näitusejärgne aeg, lõpetan paar mõtet ära ja siis hakkan uute asjadega edasi tegelema, aga pooleli ja protsessis on ka järgmised näituseprojektid.
Tavaline tööpäev ateljees näeb aga välja selline, et üritan umbes kümne paiku ateljees olla ja ma lahkun siit ka kümme või hiljem. Ainult sellise pika ajavahemikuga on võimalik midagi ära teha. Hea on see, kui tekib järjest võimalusi käia. Nädalavahetus on hästi hea tööaeg. Mulle meeldib ka see aeg, kui teised puhkavad (naerab). Siis tekib õige tunne, et lähen ja teen asju. Suvel oli hästi hea, sai järjest käia. Kui oled protsessi sees ja vahepeal tegeled muude teemadega, läheb mõte uitama. Vahel aitab see edasi ka muidugi.
Kui palju sa ise seda teadvustad, mis või kes sind kõige rohkem loomingus mõjutavad?
Ma arvan, et kõige rohkem mõjutavad mind ühiskond ja keskkond. Olen aru saanud, et minu tegevus on jälgimine ja aja vaheldumise uurimine. Vahel saab teoseks mingi moment igapäevatarbimisest või siis järgmisel hetkel selle sama tegevuse juures olnud valguse vaheldus. Peidan kohati võikaid ja enda jaoks halbu ja nukraid teemasid. Sellega ma tegelengi protsessi sees, lõpuks näitan puhastatud momenti. Kõik see, mis meie ümber toimub, on minu põhiline käivitaja.
Ma lugesin, et oled saanud inspiratsiooni kilekottide mustritest.
Mind huvitab värv. Tartu koolis alustasin intuitiivselt sellega, kuidas mingid värvid mõjuvad koos, aga pärast hakkas mind rohkem huvitama, kustkohast üldse värv pärineb. Värv on millegi võimendaja. Minu jaoks on erk värv hästi elus.
Viimase näitusega jõudsin huvitava kohani. Olin residentuuris Mehhikos. Ma liikusin seal linnas ringi. Mulle öeldi, et liigu ainult taksoga. Viibisin nii palju ühest punktist teise liikudes auto tagaistmel, aken oli alla lükatud, sest palav oli, ja hakkasin kohe alguses dokumenteerima ümbrust. Mulle tundus see nii huvitav kogemus.
Olen seda varemgi kogenud, aga seal oli see kuidagi eriti selge. Mulle meeldis see, et mul oli kogu aeg tunne, nagu viibiksin pildi sees, maali sees.
Samas oli mul kogu aeg selline kerge hirmutunne, kui kuskil niisama ringi jalutasin. Kuna see ümbrus oli niivõrd värviline, niivõrd erk, sai värv minu jaoks uue tähenduse. Ta võrdus hirmuga, võrdus kartmisega, omandas huvitavaid uusi, elulisi aspekte, millele ma varem polnud mõelnud.
Varem olen katsetanud, kas ma pean üldse õli lõuendile maalima või võiksin midagi värvidest ehitada. Olen asju võtnud ja ostnud. Niiviisi on leidnud aset justkui aja talletamine. Kui vaatan kuus-seitse aastat tagasi maalitud asju, siis need on muutunud, pakendid ja stiilid on muutunud. See on ka hästi huvitav. Aeg möödub nii kiiresti, aga maalimise protsess aitab seda aeglustada.
Olen jõudnud kogu aeg sellesse punkti tagasi, et maalimine on niivõrd põnev, sest see aitab hetke, väikest viivu, mida kuskil tänavapildis või ajalehes leian, niivõrd palju pikendada, kui ma hakkan seda maalima õlivärvidega. See mulle kohutavalt meeldib. Mingis mõttes korjan mõtte enda ümbert, sest see tundub mulle piisavalt mõjukas ja oluline, et seda jäädvustada. Enda ümbruse jäädvustamine ja aja jäädvustamine tundub mulle loomingus kõige olulisem.
Kunst ja näituste loomine on kui koha loomine, kuhu saab end ära peita. Minu installatsioonid on ka rohkem sellest käivitunud. Ei pea olema kõik niivõrd jutustav. Olen oma loomingus ka abstraktsemaks läinud. Näituse külastaja tahab ka lihtsalt olla ja lasta oma mõtetel lennata, infotulvast eemale saada. Mina olen loonud keskkonna, mis on vastus minu enda küsimusele. Igaüks tajub ja kogeb seda erinevalt.
Sinu looming on sinu sisemuse peegeldus?
Ma arvan, et iga looja looming on tema sisemised mõtted.
Kas autor on kunstis sõnumi vahendaja või kuidas sina seda näed?
Ma arvan, et kunstnikke on hästi erinevaid. Ma vahendan mingit infot, mida ma enda ümbert korjan. Pean ennast vahendajaks. Kõik tööd on justkui tõlked tegelikult. Tõlgendan mingisuguseid asju ja teemasid maalikeelde. Pintslitõmbed on nagu sõnad, helid või mõtted, ma ei tee niisama, ma vahendan mingit infot.
Kas see on tunnetuslik või mõtestatud tegevus?
Minu jaoks on see mõtestatud tegevus. Seal on mõlemad asjad sees. Kui ma tegelen mingi maaliga, siis tekib see sügavus, kui on tunnetuslik moment sees, aga ma ei saa hakata tegema mitte ühtegi tööd niiviisi, et mul ei ole mingit ülesehitust. Mul peab olema alus, et maali luua. Värvidega ma saan vahel mängida, aga viimasel ajal isegi mitte nii väga. Mu valikud on päris konkreetsed, värvid on kusagilt tulnud. Ma olen neid kõige erksamaid momente korjanud. Erinevate teooriate ja käsitluste lugemine aitab ka sügavamalt siseneda pildikeelde – aitab luua toimivat visuaalset välja.
Millised on sinu tuleviku eesmärgid?
Mul on päris suured asjad ette võetud, ei saa peatuda. Lähen uuesti Mehhikosse tagasi, olen seal residentuuris, seal tuleb näitus. Kumu kunstimuuseumi hoovis tuleb näitus Eesti Vabariik 100 raames koos ühe Belgia kunstnikuga, mis tundub mulle eriti põnev. Arvan, et loominguline protsess on tegelikult nii puhkus kui ka töö koos. Olen õnnelik, et saan selles viibida.
