Stina Andok / foto: Stina Andok.
7. detsembri hommikupoolikul täitus Märjamaa raamatukogu teise korruse saal noorte ja vanadega, kes tulid osa saama romantilisest luulekontserdist.
Juba 2009. aastast on romantilised luulekontserdid erinevates koosseisudes mööda Eestimaad ringi rännanud ja luule inimestele lähemale toonud. Märjamaal kandsid paljude autorite loomingut ette Kärt Kross-Merilo ja Georg Merilo ning kitarril saatis neid Ain Agan oma improvisatsioonidega.
Märjamaa luulehuvilised said kuulata teiste hulgas näiteks Ott Arderi, Ellen Niidu ning ka meie oma kohaliku autori Jaanus Ermanni luulet. Tegemist ei ole lihtsalt värsside ette lugemisega, vaid esinejad jutustasid juurde oma lugusid, seoseid autorite ja nende luulega ning sobitasid omavahel esitatud luuleridu. Kõik toimus spontaanselt ja mänguliselt.
Georg Merilo sõnul on igas paigas, kus nad esinenud on, alati mingisugune eripära, midagi, mis on teistmoodi. Sel korral olid tublid Märjamaa gümnaasiumi kirjandusõpetajad utsitanud õpilasi ka oma luuleridu kirja panema ning neid kinnisesse kasti kukutama. Luulekontserdil see kast avati ning sealt pudenes kaks paberilehekest, mõlemal hingestatud luuletus. Noorte debüütluuletused loeti Merilode poolt ette ja valati üle kiitusega. Ain Agan andis julge lubaduse tulla noorte luulekogude esitlusele suisa pilli mängima. Esialgu olid mõlemad luuletuste autorid, noored gümnaasiumineiud siiski tagasihoidlikud.
Miks sellist üritust kellelegi üldse vaja on? Ka sellise küsimuse tõstatasid isekeskis luulelugejad, justkui õhust aimates sellisele küsimusele vastamise olulisust. Kärt Kross-Merilo vastas pikemalt mõtlemata, et talle tundub, et kuigi inimestele meeldib väga luulekontsertidel käia ja luule esitlusi kuulata, ei loe nad ise luulet kuigi palju. Ta usub, et sellisel luulekontserdil käimine võiks innustada inimest ka ise luuleraamatuid avama ja lugema senisest enam. Georg Merilo kinnitas oma kogemusest, et tema kirjutas näiteks oma esimese luuletuse 1. klassi poisina pärast seda, kui oli kuulnud Ellen Niidu luuletust. Just nimelt kuulnud, mitte ise lugenud.
