Teet Teder naudib tundmatu vee proovimist

Katri Reinsalu / foto: Siim Solman.

Juba ligi kaks kuud on Teet Teder Eesti Rahvusringhäälingu töötajate nimekirjas. Tema ülesanne on kanda hoolt, et “Ringvaade” iga päev sama särava ning huvitavana oma andunud vaatajate ette jõuaks. Pärit on Teet aga Kaiust ning oma esimesed kogemused ajakirjanduses saanud Raplamaal.

Teet on pärit Tolla külast Kaiu külje alt. Oma kooliteed alustas ta Kaiu põhikoolis, mida meenutab hea sõnaga. Õpetaja Aino Vürsti käe all avastas ta seal, et kirjutamine kukub tal üsna hästi välja. Kooliteed jätkas ta Rapla ühisgümnaasiumis, kus tema eesti keele ja kirjanduse õpetajaks sai Ülle Mäekivi. Kirjutamine edenes hästi ning selle tõestuseks õnnestus Teedul napsata endale ka üleriigiline kirjandi kirjutamise preemia.
Loomuliku jätkuna asus ta Tallinna Ülikoolis eesti filoloogiat õppima. Teet ütleb, et seda otsust mõjutasid tema mõlemad eesti keele õpetajad ning tollane ühisgümnaasiumi direktor Kaider Vardja, kes olid head eeskujud.

Mitte kunagi ajakirjanikuks

Õppima asudes andis mees endale raudse lubaduse, et ajakirjanikuks ta kindlasti ei lähe. Tema eesmärk oli hoopis tagasi kooli pöörduda ning õpetajana kätt proovida. Koolitee jäi aga pooleli ja elu tõi tema teele uued väljakutsed.
Nagu ikka armastab elu vingerpussi mängida ja nii oligi Teedu esimeseks erialaga seotud töökohaks hoopis ajaleht Nädaline. Ootamatult ja natuke juhuslikult sattus ta 2007. aastal just nimelt ajakirjaniku rolli.
Lehes kuulutati välja konkurss reporteri leidmiseks. Sellest andis Teedule märku ema, kes innustas proovima. Midagi ju kaotada polnud ja nii Teet kohale ilmuski. Ta mäletab, et pidi kirjutama kaks lugu. Mõne aja pärast kutsuti ta tagasi ning paluti oma lugu ka toimetada. Teet nendib muheldes, et tollal tundus see keeruline ülesanne, sest omast arust sai ju väga hea lugu juba kirjutatud. Nii istus ta oma loo juures paar tundi, kuni see justkui toimetatud sai. Lugu ilmus ka lehes ning Teet sai pakutud töökoha endale.
Palgalise ajakirjaniku elu oli Teedu jaoks üllatav. Ta tunnistab, et ei olnud varasemalt kõige suurem lehelugeja. Muidugi luges ta artikleid, mis teda huvitasid, kuid hommikul esimese asjana ta kätt lehe järele ei sirutanud.
Oma esimesele tööandjale on Teet tänulik juhendamise eest. Ta jagas kabinetti Margus Mikomägiga, kes andis juhtnööre ja tagasisidet. Teet ütleb, et just Mikomägi eeskujul püüdis ka tema kirjutistesse särtsu ja sära lisada. Samuti sai ta maakonnalehes kirjutada peaaegu kõigest. Lai teemade valdkond oli hea kool alustavale ajakirjanikule. Töö vaheldusrikkus on Teedu jaoks alati suur pluss olnud.
Oma esimese pika intervjuu tegi ta Urmas Sisaskiga. Sellele eelnes mitu päeva uurimistööd, millele järgnes reaalne kohtumine. Teet ütleb, et naudib inimese tundmaõppimist, mille tulemusel lõpuks sünnib kirjatükk, mis loodetavasti kellelegi korda läheb.

Lugu läbi lihtsa inimese

Nädalises töötas Teet natuke alla kahe aasta. 2009. aasta sügisel seadis ta sammud juba Tallinnasse ning asus tööle Õhtulehe toimetuses. Nagu kõik pakkumised, tuli ka see üsna loomulikult. Margus Mikomägi andis Teedule mõista, et ehk võiks ta tunda huvi Õhtulehe töökuulutuse vastu. Sel hetkel otsiti parasjagu suvereportereid. Teet otsustas, et ei ole veel valmis. Suvi sai läbi, kuid mõte oli idanema läinud. Sügisel tundis ta juba ise huvi ning sai uudiste osakonna juhi Jaan Väljaotsa telefoninumbri. Ta kutsuti Tallinnasse vestlusele ning peagi asus ta juba üleriigilisse väljaandesse.
Täna ütleb mees, et oleks võinud ehk veidi oodata ja natuke Nädalises veel kätt harjutada. Esialgu tundis ta end uues kohas väga ebakindlalt. Samas leiab ta, et Õhtuleht on noorele ajakirjanikule väga hea koht. Seal oli palju juhendamist ja arukaid arvamusi, kuidas paremini saaks.
Nii mõnigi ütleks, et lõpuks tuleb ikka ühele alale spetsialiseeruda, et sellest hästi kirjutada. Teedule meeldib teisiti. Ta on oma töö juures just nimelt vaheldusrikkust hinnanud. Ühel hetkel vestles ta Dave Bentoniga ning järgmisel hetkel oli 100 meetri kõrgusel Radissoni akna taga, sest oli vaja lugu aknapesijate elust. Seejärel tuli juba kirjutada sellest, et Eesti läheb avatud elektriturule. Selline töö ei tüüta ära.
Õhtulehe juures hindab Teet seda, et olenemata osakonnast, kus sa töötad, saad sa alati mõne hea idee välja pakkuda ja selle siis ka ära teha. Samuti seda, et kirjutatakse lihtsa inimese seisukohalt, ehk ametnike asemel on loo keskmes inimene, keda probleem puudutab.
„Mulle hästi meeldib inimestega suhtlemine. Lähed ja istud lihtsalt inimese kodus diivanil ja räägid temaga tema muredest ja rõõmudest,“ räägib Teet. Ta on arvamusel, et igas inimeses on peidus lugu, mis tuleb lihtsalt üles otsida.
Teet ütleb muiates, et inimeste ärarääkimine on ehk üks tema oskusi. Ta meenutab, kuidas leppis kokku kohtumise prostituudiga. Kohvitassi taga rääkis ta ausalt ära, et on ajakirjanik ja soovib lugu teha. Loomulikult ei olnud naine sellega kohe nõus. Välja ta aga Teetu ei visanud ja nii rääkisid nad lihtsalt maailmaasjadest. Ja muidugi suutis Teet ta lõpuks ümber veenda. „Sellest sündis väga huvitav lugu,“ ütleb ta.
Oma sõnutsi on ta võrdlemisi mugav inimene ja pole endale kunagi väga kõrgeid sihte seadnud. Talle meeldib see, et on töökohti vahetanud suuremaid ponnistusi tegemata. „Kui ma kuhugi lähen, siis ma olen, kes ma olen, teeskluseta,“ kirjeldab ta oma suhtumist.

Ootamatult telemajas

Pärast kaheksat aastat tuli Teet Õhtulehest ära. Peaaegu kaks kuud on ta töötanud Eesti Rahvusringhäälingus. Ühel päeval helistas Marko Reikop, kes teatas, et sooviks mehe tööle võtta. Teet kaalus seda pakkumist mitu nädalat ega osanud kuidagi otsustada. „Lõpuks oli minu jaoks määrav element see, et ma ei tea teletööst mitte midagi ja see pakkumine on nii hirmutav, et ma pean selle vastu võtma,“ põhjendab ta ja lisab, et ta ei otsinud endale uut kohta, vaid see lihtsalt tuli tema juurde. “Kui teed oma asja nii hästi kui oskad, vigurdamata ja vingumata, siis inimesed märkavad sind ja otsivad sind vajadusel ülesse. Minuga on nii läinud ja tead, nii on päris mõnus.”
Tänaseks on ta sisse elanud ja ütleb naljatamisi, et enam telemajas ära ei eksi. Tema igapäevatöö on koos kahe teise toimetajaga “Ringvaate” saateid välja mõtelda. Abiks on ka kaks saatejuhti. Samuti loeb ta sisse välisuudiseid. Teet ütleb naerdes, et ei teadnud endas peituvat häält, mis välja kannab.
Tänase töökoha ilmselt suurim väljakutse on teha iga päev säravalt huvitavat saadet. Telekanali vahetamine on ju väga lihtne liigutus. Teedu sõnul on meeskonna eesmärk panna kokku saade, mida vaadatakse otsast lõpuni. Austusest publiku vastu soovib ta pakkuda sellist saadet, mis ei raiskaks kellegi aega. Selles mõttes on tema töö ajalehes ja televisioonis sarnane olnud. Lugu on ikka sama, vaid esitusviis on erinev.
Inimeste leidmine, kellest lugu teha, on keeruline nii ajalehes kui ka teletöös. Teet aga tõdeb, et ajakirjanikuna nägi ta tihtipeale ajaleheloost keeldunud inimesi õhtul kaamerate ees intervjuusid andmas. Miskipärast peljatakse kaamerat justkui natuke vähem. „Meil on õnneks väga hea saade, kuhu inimesed tahavad tulla,“ lisab ta.
Üsna kurnav on ka päevast päeva uute teemade leidmine. Teet ütleb, et see ilmselt ei kõla kuigi keeruliselt. Siinkohal toob ta näiteks hüppenööriga hüppamise. Ühe hüppe teeb ära ilmselt igaüks. Terve aasta hüpata on aga teine teema. Siis ei hüppa sa enam nii kõrgele kui alguses.
Üks närvekõditavam osa tema tööst on graafiku alusel nii-öelda puldis olemine saate ajal. Toimetajad on vaheldumisi režissööri kõrval ning peavad õigel ajal õigeid nuppe vajutama. Näiteks selleks, et intervjueeritava alla ilmuks õige nimi ja tiitel. Esimestel kordadel võttis see loomulikult jala värisema. Nüüd hakkab ta sellega juba harjuma.
Teet tunnistab, et õppimist on tal veel palju. Polnud mees ju varem teletööga üldse tuttav ega teadnud, kuidas üht telesaadet tehakse. Optimistlikult ütleb ta, et on ilmselt eluaegne õppija. Ta naudib tundmatu vee proovimist.
Nii tema tänase kui ka eelmiste töökohtadega paratamatult kaasas käiva stressiga aitavad Teedul toime tulla tema pere ja sõbrad. Ta ütleb, et oma kahe lapsega mängimine maandab stressi suurepäraselt. Samuti meeldivad talle tegevused, kus iga liigutuse tulemust on kohe näha. „Mulle meeldib muru niita. Astud meetri ja kohe on tulemus näha. Kui pooleli jääb, näed sa täpselt seda kohta, kus see pooleli on jäänud,“ räägib ta muigega.
Eelmisel suvel vahetas ta näiteks oma Kaius elavate vanemate maja katuse ära. Ajakirjaniku tööst on jäänud sisse hea harjumus endale tundmatud valdkonnad selgeks teha. Nii võttiski Teet ette erialakirjanduse ning vestles õigete inimestega ja vahetaski katuse edukalt ära. Kaiu kanti satub ta siiani. Raplamaa on Teedu jaoks endiselt kodu, olenemata sellest, et ta Tallinnas elab. „Muidugi on kodu. See ei muutu,“ ütleb ta.