Helerin Väronen / foto: Siim Solman.
Raplamaa muinsuskaitseinspektori Mikk Mutso sõnul on viimastel aastatel tuleohutus olnud eriti põletav teema, kuna muinsuskaitsealustel hoonetel põrkuvad kaks huvi, kultuuriväärtuste kaitse ja tuleohutus. Enamasti on jäänud kultuuriväärtused kaotajaks, kuid siseministri määrus nr 17 „Ehitistele esitatavad tuleohutusnõuded ja nõuded tuletõrje veevarustusele“ annab lootust need kaks vastandlikku poolt ühendada.
Muinsuskaitseamet korraldas 7. detsembril Sipa mõisas tuleohutuse määruse teabepäeva. Ettekanded tegid sisekaitseakadeemia päästekolledži tuleohutuse ja inseneriainete õppetooli juhataja-lektor Rait Pukk ja lektor Kadi Luht ning tuleohutusekspert Toomas Randmaa.
Nõuded on paindlikumad
Oma ettekandes „Tuleohutuse tagamine ajaloolistes hoonetes“ tõi Pukk välja, et varem oli seitse olulist tuleohutusnõuet, aga aprillis jõustunud määruses on neid alles viis: ehitis peab olema projekteeritud ja ehitatud nii, et tulekahju puhkemisel säilib ehitise kandevõime ettenähtud aja jooksul, tule ja suitsu teke ning levik on ehitises piiratud, tule levimine naaberehitistele on piiratud, tagatud on ohutu evakuatsioon ning arvestatud on päästemeeskonna ohutuse ja tegutsemisvõimalustega. Need nõuded peavad olema täidetud kogu ehitise kasutusea vältel.
Varem oli evakuatsiooni puhul arvestatud vaid tavaolukordadega, nüüd peavad juba projekteerija ja arhitekt arvestama sellega, et evakuatsiooni saaks läbi viia igas olukorras. Näiteks on probleemiks olnud hoolekandeasutused, kus ei arvestatud liikumispuudega ja lamavate patsientide evakueerimisega.
Muinsuskaitselistel hoonetel tuleb aga mõelda rohkematele nõuetele, kui määrus ette näeb. Selliste ehitiste ümberehitamisel ei pea järgima kõiki ehitistele esitatavaid tuleohutusnõudeid, kuid sel juhul peab olulistele tuleohutusnõuetele vastavust tõendama analüütiliselt. Analüütiline hindamine on määruses uus mõiste ja seda saab läbi viia tuleohutuseksperdi tase 6 kutsetunnistust omav isik.
Mis puutub kandekonstruktsioonidesse, siis on seaduses muudatus, mis lubab nii uutes kui ka vanades hoonetes kasutada rohkem puitu, kuid puitkonstruktsioonide tuleohutus tuleb sel juhul tagada. Näiteks võib puidu katta ehitusliku materjaliga, ehk puitkonstruktsioon kapseldatakse ja see võrdsustatakse mittepõleva ehitusmaterjaliga.
Tule ja suitsu tekke ja leviku tõkestamise osas on vanade hoonete uste suhtes tehtud mööndusi. Ukse tulepüsivusaeg peaks olema kõige vähem 30 minutit, aga nüüd on võetud seisukoht, et ei pingutata sellega üle ja 30 minuti poole püüeldakse. Ukselehti paksemaks tegema ei pea, kuid tulekaitsevahendeid tuleb siiski kasutada.
Uue asjana on määruses sätestatud hoonete kasutusviisid ja teatud tüüpi hoonete puhul peab jälgima sisustust. Kerkis küsimus, mis saab siis, kui tahetakse mööblikollektsiooni eksponeerida. Pukk möönis, et väga palju uuringuid erinevate kiudude süttimise kohta pole, kuid vanad materjalid ja traditsiooniliselt tehtud kangad, mida restaureerimisel kasutatakse, ei sütti väga kergesti. Kuid see on valdkond, mida tuleb edasi uurida.
Hoonevälise tuleohutuse puhul on kasvav probleem prügimajandus. Enamik prügikaste on plastist, mis põlevad pareminigi kui sees olev prügi. Järjest enam on päevakorral ruumist väljuv tulekahju. Määrus näeb ette, et hoonete välisseinad peavad olema projekteeritud nii, et tuli ei leviks. Varem lubati puitfassaadi kuni kahekorruselistel majadel, nüüd on see lubatud kuni kaheksakorruselistes hoonetes, kuid seda juhul, kui tule levik on tõkestatud. Vanade hoonete puhul on näiteks puidust karniisid tule levikut takistavaks elemendiks.
Evakuatsiooni saab modelleerida
Kadi Luha ettekanne kandis pealkirja „Evakuatsiooni modelleerimine”. Evakuatsioonina võib käsitleda kas inimeste väljumist hoonest või asumist selles osas paiknevasse muusse ohutusse kohta. Kõige olulisem on evakuatsiooni puhul aeg. Vanade hoonete puhul on aga evakuatsiooniks võimalikku aega keeruline teada saada, kuna andmeid lihtsalt pole piisavalt. Võimalikku aega võib leida kas õigusaktidest, juhenddokumentidest või modelleerimisel. Viimane on aga kulukas ettevõtmine.
Teine oluline mõiste on evakuatsiooniks vajalik aeg, mis sõltub väga palju sellest, millised on hoone kasutajad ja millised on hoone enda omadused. Hoone puhul on näiteks olulised selle asend ja plaan, väljapääsude asukohad ja ruumiline keerukus, avastamis- ja reageerimissüsteemid, hoone seisukord ja tuleohutuskorraldus.
Luht tõi näite, kus selleks, et tulekahju avastada ja sellest teavitada, tuli valvuril läbida 400 meetrit, mis on tohutu ajakulu. Samuti tõi ta näite ühest eraldatud kohas asuvast hooldekodust, kus küsimusele, kuidas tulekahju korral patsiendid välja saada, vastas juhataja, et eks ta tuleb koos kaasaga appi. Kuid juhataja elukoht oli sama kaugel kui päästekomando.
Kasutajate puhul peab arvestama nende füüsilisi parameetreid, vanust ja tervislikku seisundit. On inimesi, kes ei pruugi isegi evakuatsioonikäsklust mõista. Samuti on oluline teada, kas hoones on töökohti, mille puhul ei saa kohe ametipostilt lahkuda. Mitteliikuvate inimeste puhul võib neist ruumidest, kus nad on, teha omaette tuletõrjesektsiooni.
Evakuatsiooniprotsessi juurde kuuluvad tulekahju avastamine, teavitamine, teadvustamine, reageerimine ja liikumine. Liikumiskiiruse määrab sageli see, kellest grupp koosneb. Pere puhul arvestatakse kiirust kõige aeglasema järgi, sõbrad liiguvad kõige kiiremas tempos ja võõrad on valmis kasvõi üksteisest üle ronima.
Erinevaid evakuatsiooniprogramme on vähemalt 30. Luht tutvustas programmi, mida päästekolledž kasutab, ja näitas ka videot, mis tema juttu illustreeris. Sellist modelleerimist ei ole mõtet teha eramajas, küll aga kasutatakse seda laialdasemalt keeruliste hoonete puhul ja seal, kus koguneb massiliselt inimesi. Päästekolledž kasutab seda näiteks kogunemishoonete, haiglate ja hoolekandeasutuste evakuatsiooni modelleerimiseks.
Ehitismälestised vajavad loomingulisi lahendusi
Randmaa ettekanne „Tuleohutus ehitismälestistes“ oli lõbusam ja ta tõi mitmeid praktilisi näiteid oma töökogemustest. Ehitismälestiste tuleohutus erineb „tavalise“ ehitise tuleohutusest selle poolest, et lisaks inimeste kaitsmisele ja päästmisele tuleb kaitsta ja päästa ka ehitist. Randmaa küll sõnas, et mida rohkem me reguleerime, seda segasemaks asi läheb.
Tuli on suurim oht iga hoone viimistlusele ja sisustusele, kuid tulekahju ehitismälestises toob kaasa algupärase viimistluse ja esemete pöördumatu kaotuse. Seetõttu on vaja minimeerida tulekahju süttimise tõenäosus, kõrvaldada peamised riskid ja tegeleda nende riskide, mida ei saa kõrvaldada, hoolika juhtimisega.
Iga ehitismälestis on unikaalne ja vajab loomingulisi lahendusi tuleohutuses. Sageli on rakendatavad meetmed üsna vastuolulised ja Randmaa lisas, et vanu hooneid tänapäevaste tuleohutusreeglitega ei kaitse.
Inimesi, kes iga päev vanade hoonete ja nende tuleohutusega kokku puutuvad, nimetab ta rätsepateks, seda heas mõttes.
