Siim Jõgis / foto: Siim Solman.
Igal aastal on Rapla maakonna paremate sportlaste tunnustamisel olnud ilus tava, et välja kuulutatakse ka kõige sportlikum perekond. Tänavu pälvis selle autasu Raikküla piirkonnast Lipametsa külast pärit perekond Düüna – ema Margit koos tütarde Anete, Aade ja Lauraga.
Margit on pärit Tallinna lähistelt Lagedilt ning seal sai alguse tema tihe suhe spordiga. Praegusesse elukohta koliti koos perega 1996. aastal.
Eelmisel nädalal toimunud maakonna paremate sportlaste tunnustusõhtul tõsteti perekond Düüna puhul esile nende aktiivset osavõttu Raplamaa suve- ja talimängudest. Kaks korda aastas need võistlused toimuvad ning iga kord on nad Raikküla valla au eest väljas olnud. See kõik vastab muidugi tõele, kuid tegelikkuses ulatub perekonna huvi spordi vastu palju sügavamale kui pelgalt kaks võistlust aastas. Juba paariminutiline vestlus pereema Margitiga näitab nende perekonna tihedat sidet spordiga.
Võib öelda, et nad on olnud õnnistuseks neile, kes peavad võistlusteks meeskonnad kokku panema. Selle asemel, et lasta endale helistada, on nad alati ise initsiatiivi üles näidanud ja end kirja pannud.
“Kui on vaja olnud oma valda esindada, siis ei ole see meie jaoks kunagi probleem olnud,” ütles Margit Düüna. Seni on esindatud Raikküla valda, aga uuest aastat kolitakse Rapla lipu alla ümber. Teatavasti ühines Raikküla vald haldusreformi käigus Raplaga.
Lapsed võtsid spordiarmastuse üle
Margit Düüna rääkis, et 14. detsembri õhtul toimunud paremate sportlaste tunnustusõhtu jääb talle pikaks ajaks meelde. Ta tuli küll kohale juba teadmisega, et nad nimetatakse kõige sportlikumaks perekonnaks, aga üks üllatus oli korraldajatel varuks ikkagi. Nimelt see, et selle tunnustusega ei kaasne ainult au ja kuulsus, vaid ka midagi käegakatsutavamat: nad saavad perega osaleda Tallinn International Horse Show’l 2018. aasta oktoobris.
See sündmus saab olema seda põnevam, et hobustega on neil juba pikemat aega tihe side. Nad kasvatavad ise kodus hobuseid ning viivad nendega lastele läbi treeninguid ja täiskasvanutele matkasid. Iga aasta augusti viimasel laupäeval on Margit käinud ühe oma hobusega Vesiroosi gümnaasiumi staadionil. Seal toimub ATO spordiklubi korraldatud laste mitmevõistlus ning sel ajal saavad lapsed proovida ka hobusega ratsutamist.
Aga tunnustus ise – maakonna sportlikum pere – tuli Düünade sõnul üllatusena, ent kindlasti meeldiva üllatusena. Kui hakata loetlema kõiki spordialasid, millega Margit Düüna tegelenud on, saab piltlikult öeldes paber enne otsa, kui nimekiri lõpule jõuab. Aastaid on ta käinud metsas orienteerumas. Seda peab ta ka enda lemmikuks. Tallinna lähistel Lagedil koolis käies tegi ta tutvust laskespordiga. Võistlustel on ta hiljemgi osalenud, eriti siis, kui põhikooli järel asus õppima kutsekooli. Laskespordis teenis ta välja noorte meistrijärgu. Lisaks matkasport, purjetamine, tennis, ujumine ja suusatamine – kõigi nende aladega on Margit rohkemal või vähemal määral tegelenud.
Margit rääkis, et südame teeb soojaks see, kuidas armastus sporditegemise vastu on temalt läinud sujuvalt üle ka lastele.
“Ma ei ole sundinud neid spordiga tegelema. Kõige rohkem meeldib mulle nende puhul meeskonnatöö. Kui üks lastest leiab kuskilt mingi võistluse, ütlevad teised kohe, et pane meid kirja,” rääkis Margit. Ei maksa siis imestada, miks just perekond Düüna valiti sel aastal kõige sportlikumaks perekonnaks.
Praegu töötab Margit Kaitseliidus valvurina. Enda sõnul on ta tänulik nii praegusele kui ka varasematele tööandjatele, kes ei ole teinud numbrit sellest, kui on vaja olnud võistlustele minna.
Mure metsade pärast
Omaette side on Margitil ka avamerepurjetamisega. Tavalisest purjetamisest eristavad seda suuremad jahid ja tihedam meeskonnatöö. Põhilised kohad, kus ta selle alaga tegelenud on, jäävad muidugi Eesti rannikule – Pirita, Soome laht, Saaremaa, Hiiumaa. Kõik need on läbi sõidetud. Praegu Margit selle alaga enam ei tegele, kuid unistab, et võiks kunagi veel proovida. Eriti arvestades seda, et tihe side kunagiste purjekaaslastega on tal säilinud. “Tunnen mere järele igatsust. Tahaks veel purjetamisega tegeleda,” rääkis ta.
Selle spordialani jõudis Margit huvitaval kombel. Esialgu paelusid teda kirjanik Herman Sergo mereteemalised pajatused. Kui ta sai teada, et tema vanaisa ja onud otsustasid minna väikelaevajuhi kursustele, langetas ta otsuse minna merele purjetama. Teatavasti toimusid 1980. aasta Moskva olümpiamängude purjevõistlused Tallinnas. Selleks puhuks rajati Pirita purjespordikeskus, mis loomulikult aitas kaasa purjetamise populaarsuse kasvule Eestis.
Tavapäraselt hoiab Margit Düünat vormis Hatha-jooga. Tegemist on Indiast pärit kehaliste harjutuste süsteemiga. Eesmärk on korrastada inimese keha ja psüühika toimimist. “See hoiab superhästi vormis. Kiidan väga,” sõnas Margit. Aga orienteerumine on jätkuvalt Margiti lemmik. Ta ütles, et naudib seda, kui saab minna maastikule ja veeta aktiivselt aega looduses. Orienteerumine on Raplamaal omajagu populaarne spordiala. Võistlusi toimub regulaarselt, kuid Margit Düüna sõnul võiks osalejaid olla rohkem. “Torkab silma see, et kui võistlus toimub näiteks Juurus, tulevad kohaliku kooli õpilased küll võistlema, aga mujale nad ei tule. Kõik jääb selle taha, et vanemad ei ole piisavalt aktiivsed,” rääkis Margit.
Sama näeb ta enda sõnul ka ratsatreeningute näitel, mida ta oma kodu lähistel läbi viib. Lastel on huvi olemas, kuid kõik jääb vanemate toetuse taha. Treeningud toimuvad üldjuhul kord nädalas, laupäeviti-pühapäeviti. Üks kord ongi Margiti sõnul optimaalne, kuid soovi korral on neid võimalik ka tihemini läbi viia. Suvel käiaksegi tihemini.
Aga Margiti hingel ja meelel on ka muud teemad kui ainult sport. Üks selliseid on Eesti mets. Või nagu Margit ütleb: nii palju meil seda metsa veel alles on. “See ajab küll naerma, aga tegelikult on seis väga nutune,” sõnas ta. Margiti kursusekaaslane ja Soomaa rahvuspargi giid Aivar Ruukel on oma käsitlustes nimetanud praegust olukorda lausa metsasõjaks.
“Metsade raiemahud on nii palju suurenenud, et see ületab igasuguse terve mõistuse piiri,” sõnas Margit. Tekkinud olukorda näeb ta oma silmaga tihti, kui käib matkadel. Enam ei ole puude okstest moodustunud võlvkaari, mille alt läbi minna. Kõle lagendik kõigest.
Kuid selleks, et metsades tehtavat laastamistööd näha, ei peagi sinna jalutama minema. Piisab ka maanteel autoga sõitmisest, kui näed, et vasakul-paremal laiutavad puude asemel lagendikud. Margit tõi näiteks Luige ristmiku, mis jääb tee peale, kui sõita Raplast Tallinna poole. Varem seal kasvanud metsa asemel on nüüd lagendikud. “Jah, metsa on ka juurde istutatud, aga ikkagi mure jääb,” sõnas ta.
Esimene suusamaraton
Igati südamelähedane on Margitile ka suusatamine. Ta meenutas, et kui kunagi koolipõlves toimusid Lagedi koolis suusatamise teatevõistlused, võttis ta enda peale kõik kolm tüdrukute vahetust. “Kui meil oli meeskonnas kolm poissi, siis mina pidin läbi sõitma kolme tüdruku vahetuse. Tegin need kõik ära,” rääkis ta. Alles hiljuti sai ta jutule Tallinna matkaklubiga ning jõuti kokkuleppele, et 2018. aasta märtsis sõidab Margit koos nendega Põhja-Soome Salla valda, kus viiakse läbi korralik suusamatk.
Tegemist ei ole võistlustega. Lihtsalt võetakse seltskond kokku, et nautida karget Põhja-Soome ilma, kaunist loodust ja pingutust, mis suuskadel ette võetakse. See nõuab põhjalikku ettevalmistust. Juba praegu on Margit plaani võtnud, et enne Sallasse minekut tahab ta suuskadel läbida ühe 30-40-kilomeetrise distantsi.
“Kui ma kutsekas õppisin, siis võisin ühe lumeperioodiga läbida tuhat kuni tuhat viissada kilomeetrit,” rääkis ta. Oma esimese suusamaratoni läbis ta 1987. aastal. See oli Tallinna maraton ning distants 43 kilomeetrit.
Sellest rääkides puhkeb ta siiamaani naerma, sest mälestused on nii ehedad. Margit rääkis, et ta käis seal koos sõpradega, kellega ta tavaliselt purjetamas käis. Kuid viiekilomeetrise sõidu järel olid tal jalgades krambid. “Tundus, et minu viiesajakilomeetrisest treeningust polnud mingit kasu,” rääkis Margit. Ometi ei tahtnud ta keerulisel hetkel alla anda. Aitas ka see, et kaaslased jagasid temaga kogu kaasavõetud šokolaadivaru ära. “Minul olid puusuusad all. Teistel olid plastikust. Nägin enda ees ühte vanameest rahulikus tempos suusatamas. Ta liikus veel klassikalises stiilis, kuigi see oli vabatehnika maraton. Mõtlesin endamisi, et ma ei saa temast kehvem olla. Algul suusatasin tema tempos. Šokolaad vist hakkas mõjuma, tundsin end juba paremini. Kui toitlustuspunkti jõudsin, nägin oma kaaslasi. Nad teadsid, et ma alla ei anna,” rääkis Margit.
Tagantjärele oskab ta öelda, et maratoni poolelijätmine oleks olnud vale otsus. Finišijoone ületamisel oli tunne fantastiline ning seda mäletab ta tänase päevani.
Pärast seda on ta veel suusamaratone sõitmas käinud. Kahjuks mitte küll Tartu maratoni. Sellega pole lihtsalt vedanud. Nendel aastatel, kui Margit on end registreerinud, ei ole lund ning võistlus on ära jäänud. “Olen alati õnnetu olnud. Ei tea, miks mul Tartu maratoniga selline ebaõnn on,” sõnas ta. Viimase maratoni läbis ta nüüd juba mitu aastat tagasi.
Ekstreemsus võlub
Tundub, et armastus spordi vastu on Margitit saatnud läbi elu. Enamasti on ta tegelenud individuaalaladega. Ainsa võistkondliku spordialana võib välja tuua avamerepurjetamise. Pallimängudega ta sinasõbraks saanud ei ole. Proovinud on ta küll korv- ja võrkpalli, ent järjepidevalt nende aladega tegeleda pole jõudnud. Järgmise alana plaanib Margit ära proovida sõitmise kajakiga. Põhjus seisneb selles, et see pakub ekstreemsust. Muide, see on ka põhjus, miks Margit eelistab käia suusatamas Palukülas, mitte oma kodu lähedal metsas – Palukülas jäävad rajale künkad ning see pakub ekstreemsust.
Tulemas on jõulud. Perekond Düüna tähistab neid tavaliselt kas Margiti ema juures Läänemaal või abikaasa venna juures Raplas. Plaanis on ka väike jõulusõit. Pärast pühi, 27. detsembril sõidetakse koos kõige noorema tütrega Lapimaale jõuluvanale külla. Varem on seda talle lubatud, nüüd viiakse see ellu.
Kui vaadata tihedaid sidemeid spordiga, mis on nii Margitil endal kui ka tervel Düüna perekonnal, tundub, et sportlikuma perekonna autasu läks tänavu küll õigesse kohta.
