Stina Andok / foto: Siim Solman.
2018. aastat tähistatakse kui Euroopa kultuuripärandi aastat. Kultuuripärand on muu hulgas ka meie pärimuse ehk traditsioonide ning väikeste paikkondade ühismälu ja identiteedi säilitamine. Just selles valdkonnas toimetab Vigala õpetaja ja pärimuskultuuri asjatundja Krista Tõldmaker.
Krista elab oma lapsepõlvekodus Vana-Vigalas ja töötab kodu vahetus läheduses asuvas Vana-Vigala põhikoolis. Krista ei oska selgitada, kuidas ja miks on kujunenud niiviisi, et ta on oma elu sidunud kodukandiga ega ole rännanud kaugemale. Pärast Tartu Õpetajate Seminari lõpetamist 1989. aastal tuli ta tagasi kodukanti algklassiõpetajaks. Algklassiõpetaja ameti valis Krista, kuna talle tundus siis ja tundub veel praegugi, et töö alles kooliteed alustavate särasilmsete mudilastega on tema jaoks kõige rahuldustpakkuvam ja sobivam.
2007. aastal lõpetas Krista Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledži ja omandas magistrikraadi. Ta meenutab, et otsest vajadust teadmiste puudumise pärast õppima minna ei olnud, kuna 2002. aastal õpinguid alustades oli ta juba ligi kaks aastakümmet õpetajana töötanud. Tõuke kraadi taotlemiseks andis kooli endine direktor Jaan Viska, kes ärgitas tagant uue võimaliku seaduse valguses, milles nõuti, et õpetajatel peaks olema kõrgharidus.
Krista sõnul juhtus ta just sel ajal märkama ajalehes Lääne Elu kuulutust, et Haapsalu kolledž võtab vastu õpilasi klassiõpetajaks õppima. „Kandideerisin ja sain tasuta kohale,“ meenutab Krista. Üksnes kümme pääses toona tasuta õppima. Krista sõnul olid õpingud hästi lihtsad, kuna tööalase metoodika osas uusi trikke õppida ei tulnud.
Naine nendib naerdes, et miskipärast on nii, et inimene ei võta ette midagi, enne kui miski annab selleks tõuke ja tekib motivatsioon. Sarnaselt magistriõpingutega andis elu Kristale tõuke ka autokooli minemiseks. Nimelt sahistati vahepeal, et Vigala koolid lähevad kokku ning kuna Vana-Vigala põhikooli ruumid on väikesed, hakatakse õppima ühiselt Kivi-Vigalas.
„Mõtlesin, et kui peaksin kandideerima sinna tööle, siis kuidas ma kaksteist kilomeetrit kooli hakkaksin käima, ja läksin autokooli.“ Kui luba oli käes, selgus, et ühinemist siiski ei tule. Autojuhiloast Kristal sellegipoolest kahju ei ole, sest tänu uuele leitud vabadusele saab ta senisest hõlpsamalt käia erinevatel pärimusalastel kokkusaamistel.
Kokkusaamisi ja üritusi õpetajal jagub. Jaanuarikuus ootab ees näiteks hiiu kandle mängijate talilaager. Eriline hiiu kannel on ka Krista lemmikpill. Krista eestvedamisel ja juhendamisel tegutsevad Vana-Vigala põhikooli juures pärimusmuusikaansambel ja täiskasvanute pillirühm. Pillimängu kõrval moodustab olulise osa Krista elust tantsimine. Rahvatantsuga hakkas ta tegelema juba kooliõpilasena, hiljem võttis ta üle tantsurühma juhendamise ja tegeleb sellega siiani. Tantsurühma tegevusest kasvas ajapikku välja MTÜ Folklooriselts Kiitsharakad.
Seltsi põnev nimi kujunes liikmete ühise arutelu tulemusena. „Naised saavad kord nädalas tantsurühmas kokku, vadistavad juttu, nii et ei saa prooviga peale hakata, muljetavad, mis vahepeal on toimunud. Nagu harakad,“ ütleb Krista muiates. Kuna Vigala murdes on harakas kiitsharakas, saigi 2002. aasta 24. veebruaril asutatud selts nimeks Kiitsharakad. Eeskätt oli ametliku tegevusasutuse loomine vajalik toetuste taotlemiseks ning toetusi on aastate jooksul ka saadud. Krista on väga tänulik Vigala vallale, kes on igal aastal folklooriseltsi tegevuse toetuse oma eelarvesse lisanud.
Alates 2003. aastast on selts Krista algatusel korraldanud lastele folkloorilaagreid. Väikesest oma kooli lastele suunatud laagrist on tänaseks välja kujunenud maakonnas laiemalt populaarsust kogunud suvine koosolemine.
Juba enne seltsi loomist alustas Krista iga-aastaste kiigepidude korraldamist, näiteks Sillaotsa talumuuseumi suvine kiigepidu, ja ühiselt tähistatakse alati rahvusvahelist tantsupäeva.
Koos põhikooli lastega on selts osalenud väga paljudel folkloorifestivalidel nagu Võru Folk, Viru Säru, Baltica ja erinevatel festivalidel Soomes, Saksamaal ja mujalgi. Mitmel korral on esinemisi ka kõrgelt tunnustatud. Paikkonna traditsiooniliseks ürituseks on kujunenud pärimuspäev, mida veab samuti Krista Tõldmaker.
Sügav huvi pillimängu vastu
Kohtume Kristaga Vana-Vigala põhikooli folklooritoas. See ei ole küll klassiõpetaja peamine tegutsemisruum, kuid on kahtlemata vähemasti sama väärtuslik ja oluline. Väike folkloorituba mahutab endas väga palju. Ühes seinas ripuvad väikekandled, teises seinas flöödid, vaateväljas on hulgaliselt kirjandust, kauneid vanaaegseid esemeid ja palju muudki. Krista ise nimetab seda oma hobitoaks. Selles ruumis toimub pärimuse ja folkloori teadmiste edasiandmine ja kandumine nooremale põlvkonnale. Nimelt käivad kooliõpilased seal Krista juhendamisel rahvakalendri tähtpäevade ja kommetega tutvumas ja ka pillimängu õppimas.
Kuidas aga Krista pärimuse juurde jõudis, ta päris täpselt öelda ei oska. Ühte kindlat sündmust või põhjust selleks ei ole. Ta toob ühe võimaliku algena välja, et kuigi ta seda väga hästi ei mäleta, mängis tema isa karmoškat. Muud inimest või tõukejõudu Krista välja tuua ei oska. „See on minu jaoks nii loomulik,“ sõnab ta. Mis iganes põhjusel, aga eluaeg on Krista tahtnud pilli mängida. „Kadestasin lapsi, kel oli kodus klaver ja said mängida klaverit.“ Samuti meenutab ta, et soovis väga noore tüdrukuna kooli orkestrisse kuuluda, kuid pillimänguoskusest jäi puudu.
Küll mitte lapsepõlves, aga siiski ühel õigel hetkel leidis Krista lõpuks oma tee pillideni.
Nimelt sattus ta oma sõnutsi kuidagi osalema Saaremaal pillivalmistamise laagris. „Tegime väikekannelt, flööti ja parmupilli.“ Seal õpetati laagrilistele ka pillimängu ja nii saigi alguse Krista muusikaline teekond. Hiljem on aastate jooksul ka Vigalas Krista eestvedamisel laste ja nende vanematega pille meisterdatud.
Ühel hetkel korraldas Rahvakultuuri Keskus folkloorikooli, kuhu Krista õppima asus ning hiljem õppis ta seal ka tantsujuhtimist. „Kogu aeg on võimalus olnud arendada ennast sellel alal,“ ütleb ta. Krista tõdeb, et pinnas on soodus olnud, kuigi eeskujuna kedagi võtta ei ole olnud ning kogu aeg on tulnud ise enda jaoks kõike avastada.
Huvi folkloori ja pärimuse vastu tuleb Krista sõnul inimestel lainetena ning seetõttu ei ole alati folkloorituba ühtviisi huvilistest lastest pungil. Sel aastal on Kristal näiteks üks huvitunni õpilane. Õpetajat see aga sugugi ei häiri. „Saan oma teadmisi ja oskusi põhitöös ka kasutada.“ Nii näiteks käis ta esimeste klassidega lasteaias pühadeaegu jõulumänge tegemas. Krista sõnul ei ole ta kunagi pärimuse asja nii raudkindlalt ajanud, et lapsed peavad käima, rõhutades, et eesti rahvakultuur on maru tähtis.
„Kõik läheb isevooluteed. Kui on huvilisi, siis teeme. Kui ei ole, siis ei tee,“ ütleb ta. Krista sõnul on ajad lihtsalt muutunud. Varem oli lastel pikapäevatundides igav, aga nüüd on igal lapsel nutitelefon, mis meelt lahutab. Krista on aga lootusrikas, et küll seegi muutub.
Inimesed hoiavad aktiivsena
Krista eestvedamisel folklooriseltsiga korraldatud üritused on kujunenud Vigalale omasteks, tähtsateks ja oodatud sündmusteks. Lisaks oma kohaliku kandi elu elavdamisele, inimeste kokku toomisele, on Krista oma tegemistega püüdnud talletada ja hoida ka oma kodukandi ajalugu. Nii näiteks anti 2008. aastal välja kogumik „Pärimuse pärlid“, kus on kokku pandud hulk erinevaid Vigala kandile omaseid pärimuslikke mänge, laule, lugusid ja pilte. Kogumiku koostamise ja väljaandmise eest pälvis selts tunnustuse kui Vigala valla aasta tegu. Samal aastal ja varemgi on Kiitsharakad pälvinud Kultuurkapitali kultuuripreemia ning 2015. aastal saadi Vigala vallalt tänukiri valla tutvustamise ja esindamise eest rahvatantsu kaudu.
Oma südameasjaks on Krista võtnud ühe Vigala kihelkonna pärandkultuuriobjekti, Vana-Vigala ohvrihiie korrastamise ja samuti selle tutvustamise. Hiiekultuuri inimestele lähemale toomiseks on Krista korraldanud hiietalguid ja muid ettevõtmisi. Näiteks eelmisel aastal korraldas ta hiies jaanilaupäeva tähistamise esivanemate kombel, mis oli osa folkloorifestivali Baltica jaaniõhtutest. Oma hiiesõbralike ettevõtmiste eest on Krista oma seltsiga pälvinud Maavalla Kojalt ka tänukirja.
Kolleegide ja sõprade seas tuntakse Kristat lisaks sellele, et ta on kogukondlik eestvedaja ja pärimuse asjatundja, ka kui püüdlikku õpetajat ja õppijat. Nimelt on Kristat mitmel aastal nomineeritud aasta õpetaja ja aasta täiskasvanud õppija tiitlile. Enda edasiarendamiseks on ta mõned aastad tagasi läbinud haridustehnoloogia kõrvalaine. Teda on iseloomustatud kui julget õpetajat, kes läheb kergelt kaasa kõige uuega ning kelle juhendamisel saavad lastest aktiivsed ja arukad õpilased.
Kui ma küsin, mis hoiab teda või teisigi folklooriseltsi liikmeid aktiivsena, mis neid kannustab ja motiveerib oma aega ja hinge vabaajategevustesse niivõrd palju panustama, ütleb Krista: „Inimesed on hoidnud mind selle juures. Käime ja teeme, see on tore. Nii kaua, kui on inimesi, kes tahavad tantsida ja pilli mängida, nii kaua ma ka teen seda.“
