Siim Jõgis / foto: Siim Jõgis
Eestis on raadioamatööre kümme korda vähem kui Soomes ehk ligikaudu kuussada. Nii võib lugeda Eesti Raadioamatööride Ühingu veebilehelt. Neid tegutseb ka Raplamaa piirkondades – Kohila lähistel, Märjamaal, Järvakandis ja Raplas. Nende eesmärk on saata signaale üle kogu Eesti ja isegi üle kogu Euroopa.
Tõde on muidugi see, et praegu on raadioamatörism (inglise keeles ham radio) pigem vanemate inimeste hobi. Ega wifi ja Skype’i vastu kerge võidelda ei ole. Ometi on amatöörraadiol oma võlu ja isegi oma eelised muude meediumite ees. Robert Kallasmaa, eetrinimega ES1rob, on võtnud plaani koondada Raplamaa raadioamatöörid ja huvilised ning moodustada ühine grupp. Samuti on ta võtnud sihiks luua laste- ja noorte raadioklubi Raplamaale. Kallasmaa ütles, et huvilised saavad ta kätte telefonil 5636 3317. See number ühendab helistaja otse ES1rob-ga.
Kohtun Robert Kallasmaaga Tallinnas. Seal on ta Mustamäe Avatud Noortekeskuses viinud läbi raadioklubi. Nurgas laua peal seisabki üks raadio. Selle kutsung on ES1ZM. Kasutades ingliskeelseid termineid, kõlab see nii: “E S üks Zulu Mike”. Kallasmaa näitas, milliste protseduuridega saab raadio teel ühendust võtta. Saame kätte ühe raadioamatööri Pärnus, et vahetada uudiseid väljas valitsevate miinuskraadide kohta. Selgub, et nii Pärnus kui ka Tallinnas on parajalt külm.
Millest raadioamatöörid omavahel üldse vestlevad? Kallasmaa selgitas, et põhiliselt tehnilistest andmetest, raadiotehnika ehitamisest ja tegelikult suheldakse ka igapäevastel teemadel. Näiteks kui on teada, et tulemas on torm, antakse üksteisele aegsasti märku, et nüüd on õige aeg oma antennide kinnitused üle kontrollida. Aga amatöörraadiosidet saab kasutada ka tunduvalt olulisematel hetkedel – kriisiolukordades. Mis teha, kui Eestit tabab näiteks looduskatastroof ja elekter läheb pikaks ajaks ära? Amatöörraadiot saab sel juhul edukalt ära kasutada info jagamiseks, sest see töötab ka patareide peal.
Võib isegi näiteid tuua, kuidas raadio saab tööle panna päikesepatareidega. Austraalias näiteks jagatakse ka haridust raadio teel, eriti mandri siseosas, kus inimesi elab hõredalt ja vahemaad on pikad. Selle asemel, et lapsed kooli sõidutada, kasutatakse raadiosidet, et kõik tunnid läbi viia. Eestis küll selleks otstarbeks raadiosidet vaja ei lähe. Ent Kallasmaa idee jääb siiski kõlama – kui riiki on tabanud loodus- või tööstuskatastroof ja elektrit ega GSM-levi ei ole, kuidas siis infot edastada? Üks võimalus on tõepoolest raadioamatööride võrgustiku kasutamine.
Robert Kallasmaal endal on selles valdkonnas kogemust juba aastaid. Päris oma kutsungi sai ta 2016. aastal. Neid väljastab Tehnilise Järelevalve Amet pärast eksami sooritamist Eesti Raadioamatööride Ühingu juures. Kallasmaa rääkis, et see ei ole kaugeltki nii lihtne, et saab minna lihtsalt mütsiga lööma. Füüsikast tuleb ikka üht-teist teada.
Raadioamatöörid on isikud, kes hobi korras, mittekommertslikel eesmärkidel tegelevad raadiosidega. Kogu maailmas on neid väidetavalt kolme miljoni ringis. Enim küll Ameerika Ühendriikides, kuid samuti Suurbritannias ja Saksamaal. Kasvav maa on selles osas Hiina, kus varem oli raadioamatörism piiratud poliitilistel põhjustel. Kallasmaa rääkis, et tema on kõige kaugema ühenduse saanud Tambovi linnaga Venemaal, mis asub 2200 kilomeetri kaugusel. Eks amatöörid räägivad omavahel ikka selles keeles, mida ühiselt osatakse. Rahvusvaheline keel on muidugi inglise keel. Igal juhul võib ühendust saada terve maailmaga, kuigi see sõltub raadio võimsusest. Ühenduse saamine Soomega ei tohiks toimiva aparatuuri olemasolul mingi probleem olla. Mustamäe Avatud Noortekeskuse raadioaparatuuri juures kuulsime ka üht vestlust, mis toimus Tartu ja Itaalia raadioamatööride vahel.
Kui Raplamaal leidub rohkem huvilisi, kes soovivad Kallasmaaga kampa lüüa, võib tulevikus ka suuremaid raadioamatörismi sündmusi toimuda. Näiteks pakkus Kallasmaa välja, et võiks korraldada lastele laagreid, kus seda teemat laiemalt käsitleda.A
