Helerin Väronen
Olen viimasel ajal rohkem jälgima hakanud toidukraami hindu. Muidu jälgisin just kilohinda, kuid nüüd olen avastanud allahinnatud asjade leti, kust saab korraliku kõhutäite palju odavamalt kätte.
Suur oli aga minu hämming, kui sain aru, et Rimis ei hinnata aeguva kuupäevaga kaupa alla. Veel suurem hämming oli aga siis, kui sain teada, et isegi oma töötajad ei või säilimise kuupäeva ületanud kaupa ei odavamalt ega niisama võtta, kogu kaup läheb lihtsalt äraviskamisele. Ja kohe niimoodi, et seda kuidagi keegi prügikastist kätte ei saaks.
Liiga palju on nii meil kui ka mujal neid, kelle peamine igapäevamure on see, kuidas kõht võimalikult odavalt täis saada. Sellistele inimestele võiks just aegunud või kohe aeguva söögikraami väga palju odavamalt või lihtsalt niisama ära anda. Kuid ei, millegipärast seda ei tehta. Justkui keegi saaks kadedaks, et mõni teine saab kõhu minimaalse raha eest täis või et neil jääb osa kasust saamata, kui niisama toitu jagama hakkavad.
Ilmselt hakkaks siinkohal kaubanduskettide juhtkond tooma põhjendusi, miks toit lihtsalt hävitatakse. Et aegunud toit tekitab kõhuhädasid, on risk tervisele ja mida kõike veel. Aga ma arvan, et sama suure tõenäosusega võib saada toidumürgituse või kõhuhäda kaasa mõnest restoranist.
Miks ei võiks me minna sama teed, mida on läinud Prantsusmaa, kes on võtnud vastu seaduse, mis ütleb, et kaubandusketid on kohustatud tähtaja ületanud toidu annetama äraviskamise asemel heategevuseks, loomatoiduks või kompostiks? Ja lähtuda põhimõttest, et mida värskem, seda kallim, lastes säilivuskuupäeva lähenedes hinnad poole ja enamagi võrra alla. Ja seda kõigis kaubanduskettides. Kaupluste allahindlused oleks hea tahte avaldus klientidele ja näitaks ka austust toidu suhtes. Ma usun, et nii jääks äraviskamiseks vähem kaupa alles ja poepidaja saaks veel kasumit ka.
Siit-sealt on olnud kosta ka arvamusi, et kui toidupoed õhtuti suuremalt sellist allahindlust teeks, ei oleks lõpuks enam neid, kes päeval täishinnaga toitu ostaks. See aga ei ole vettpidav argument. Kui ikka süüa tahad ja raha on, lähed ja ostad, mis sest, et soodukat pole. Ja alati leidub neid, kes lihtsalt põhimõtte pärast keelduvad allahinnatud kaupa ostmast.
Kuid toitu ei viska kergekäeliselt ära vaid toidupoed. Rohkem kui korra olen sünnipäevadel näinud, kuidas toitu ära visatakse. Mõni laps võtab koogitükist vaid ampsu-kaks ja ülejäänud tükk rändab prügikasti. Ja olen ka näinud, kuidas täiesti puutumata koogitükke ära visatakse. Minus tekitab see hämmingut. Inimene on maksnud koogi eest kallist raha ja millegipärast on paari ampsu võrra väiksem koogitükk kuidagi mustem või räpasem sellest, mis koogialusele jäi.
Kui inimesed oma käitumisharjumusi ja mõttemustreid muudaks, ei ostaks toitu, mis endalgi külmkapist lõpuks prügikasti rändab, vaid seda, mis tõesti ära tarbitakse, viiks see lõpuks muutuseni. Nõudluse vähenemine viiks tootmise vähenemiseni ja enam poleks vaja ka nii suurel hulgal toidukraami ära visata.
