Helerin Väronen
30. jaanuaril arutas Kohila volikogu valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava 2016-2027 muudatust, mis tulenes projekti liiga kõrgest maksumusest.
SA-lt Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) oli taotletud toetust 21 miljonit eurot, kuid meetmemäärusest tulenevalt on investeeringute piirmäär 20 miljonit eurot jooksvates hindades, mistõttu ei ole võimalik rajada ühisveevärki ja -kanalisatsioonisüsteemi (ÜVK) mõlemas asulas, s.o Aespas ja Viliveres kogu piirkonna ulatuses. Toetuse saamiseks tuli ÜVK väljaehitamise piirkonda vähendada ning see tingis arendamise kavasse muudatuste sisseviimise.
KIK esitas nõude, et OÜ Kohila Maja teostaks majandus- ja finantsanalüüsi (MFA), mis näitaks, kas Kohila Maja on võimeline katma puuduoleva summa ehk ligikaudu 1,9 miljonit. Analüüs näitas, et kumulatiivsete rahavoogude prognoos alates 2019. aastast on negatiivne, mis tähendab, et OÜ Kohila Maja ei ole võimeline nii suurt projekti teostama. Sellest tulenevalt oli vaja vee-ettevõtjal projekti mahtu vähendada, et OÜ Kohila Maja projekti elluviimisega pankrotti ei läheks.
Nii vallavanem Heiki Hepner kui ka maakomisjoni esimees Andrus Saare tõdesid, et algul oli rahaline seis seoses selle projektiga Kohila jaoks palju nukram, kuid omaosalusprotsent on ajaga paranenud. Saare sõnas, et kuigi jääb mulje, nagu jääks Kohila projekti finantseerimise tõttu millestki ilma, siis tegelikult ei ole mitte kaotatud 2 miljonit, vaid võidetud 20 miljonit.
Aespa ja Vilivere piirkond saavad ÜVK-ga kaetud umbes 75 protsendi ulatuses. Neil aladel, mis hetkel välja jäävad, on ilmselt varsti võimalus saada korralikud nüüdisaegsed reoveekogumismahutid, kuna ministeeriumil on plaan avada meede, mille kaudu KIK- ist raha taotleda.
Eelarvekomisjoni esimees Allar Haljasorg sõnas, et kui vaadata Kohila valla ja Kohila Maja aastaaruandeid, siis tuleks jälgida põhitegevuse rahavoogusid. Kui need on positiivsed, võib ka tulevikku vaadata positiivselt. Tema arvates oleks esialgne projekt olnud vallale siiski jõukohane, kuigi ambitsioonikas. Samas ei ole Hepneri sõnul tegelikult esialgu veel teada, kui kalliks projekt täpselt läheb, toetuse taotlus sai tehtud eelprojekti baasil ja ehitushinnad on kasvamas.
Hepner sõnas, et ÜVK puhul on kaks olulist kriteeriumit: kui palju inimesi on Aespa ja Vilivere piirkonnast Kohila valda sisse kirjutatud ja paljud neist on ühisveevärgist ning -kanalisatsioonist huvitatud. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni torustike ehituseks toetuse saamiseks pidi vähemalt 60% elanikest juba taotluse kirjutamise ajal näitama üles valmisolekut liituda rajatavate süsteemidega. Kui huvi oleks jäänud alla 60%, ei oleks saanud avaldust esitada.
Hepner sõnas, et hetkel on nad sunnitud välja jätma alad, kus on vähem Kohila valda sisse kirjutatud inimesi ja huvilisi vähem. Üldiselt on huvi projekti vastu elanike hulgas küll suur, kuid kanalisatsiooni ja veevärki ei saa ehitada lipiti-lapiti. Hepner võrdles ÜVK projekti piirkonda pigem vaibaga, mida saab ühele või teisele poole nihutada.
Inimeste jaoks ÜVK-ga liitumiseks omaosalust ei ole. Küll aga on vaja igaühel endal ehitada trassijupp liitumiskohani. Siinkohal on küll arvestatud inimeste soovidega, kuhu nad oma territooriumi piiril seda liitumiskohta soovivad. Kui trass on ehitatud, ei saa sellega liitumisest inimesed keelduda, see on siis kohustuslik. Praegune kvaliteetse joogivee puudumine ja kogumiskaevudest tekkiv keskkonnareostus mõjutab peale inimeste igapäevaelu pärssivalt ka piirkonna arengut.
