Kuhu edasi, Okta Centrum?

Helerin Väronen / foto: Siim Solman.

Kunagine Rapla KEK-i peahoone ehk Okta Centrum sai sel aastal muinsuskaitseametilt toetust eskiisprojekti koostamiseks, omaniku Stipend Investments OÜ soov oli aga saada toetust kogu hoone projekteerimiseks. Hetkel ei näe Stipend Investmentsi juhatuse liige Janar Kirss mälestise tulevikku kuigi helges valguses.

Kirss vastas hoone tuleviku kohta, et paar ideed hoone funktsiooni kohta on tulnud küll erasektorist, kuid kui jutt jõuab muinsuskaitseliste piiranguteni, ollakse tagasi alguses. Lisaks sellele on Kirss saatnud ettepaneku nii riigihaldusministrile kui ka Riigi Kinnisvara AS-ile ettepanekuga võtta hoone kasutusele seoses avaliku sektori töökohtade väljatoomisega Tallinnast, kuid kumbki pole talle vastanud. Rapla vald on Kirsilt küsinud hinnapakkumist valla administratiivhoone kolimiseks, kuid Kirss arvab, et huvi on pigem sümboolne. Rapla vallavanem Piret Minn ütles, et hange on välja kuulutatud ja hetkel oodatakse tulemusi.
Minn sõnas Okta Centrumi kohta, et see on kindlasti üks Rapla märkidest ja ilmselgelt väärib hoone ka väärilist sisu. „Vallamajas ja ka minu peas otsib see mõte ikka ja jälle „maan­dumispaika“. Olen paari mõtet asjaosaliste peal kontrollinud, kuid need ei tundunud täna mõistlikud. Muidugi võime end ühel hetkel leida olukorrast, kas lagunev hoone või ebaratsionaal­ne arendus emotsionaalsetel eesmärkidel. Ja – last but not least – ennekõike peab plaane ja teeb otsuseid ikkagi hoone omanik,” sõnas Minn.
Mida aga arvab Rapla märgiks olevast mälestisest muinsuskaitseamet? Selle teadasaamiseks vestlesime Okta Centrumi tulevikust ja mälestistest laiemalt muinsuskaitseameti avalike suhete nõuniku Madle Lippuse ja ehitismälestiste peainspektori Triin Talgiga.

Mida võib muuta, mida mitte

Lippus sõnas, et Okta Centrumi tulevik on ka nende huviorbiidis. „Meie esmane huvi on, et mälestis püsiks kasutuses. Kõige halvem on mälestisele, kui see jääb tühjaks.“ Talk sõnas, et kui hoone kaitse alla võeti, sai omanikuga läbi räägitud, mida see võtmine tähendab, mida teha võib ja mida mitte. Lippus lisas, et laialt on levinud müüt, et kui hoone on kaitse all, ei või seal midagi teha. See aga ei vasta tõele. Muinsuskaitseamet teeb omanikega koostööd, et säiliks see, mis on hoone juures väärtuslik, kuid samas oleks arvestatud omanike huviga. Samamoodi tehti ka Okta Centrumi puhul.
Talk sõnas, et kaitse alla võtmisele eelnevalt sai hoonele tehtud eritingimused, mis samuti omanikuga läbi räägiti. Eritingimustes on täpselt välja toodud, mida saab ja mida ei saa Okta juures teha. „Ma arvan, et see on kõige leebemate eritingimustega mälestis Eestis,“ lisas Talk
Kuid mida täpsemalt Okta puhul säilitada tuleb ja mida võib muuta? Talk vastas, et kindlasti tuleb säilitada hoone kuju, välisilme, fuajeed, spordisaal ja ümbritsev maastik. Lubatud on aga fassaadi soojustada, katta suures osas teistsuguse materjaliga, ehitada ümber hoone sisestruktuur (välja arvatud fuajeed ja saal), alles jätta üsna äsja paigaldatud plastaknad ja -uksed. Välja vahetatud peauks tuleks siiski omale kohale tagasi panna.
Kui Okta Centrumi kaitse alla võtmise menetlus käis, sõidutas muinsuskaitseamet ise arhitekt Toomas Reinu, sisekujundaja Aulo Padari ja insener Jaan Pordi objektile, et nendega arutada, mida nemad peavad väärtuslikuks ja mida nende arvates muuta võib. Teistsuguse fassaadimaterjali kasutamine oli koht, mille lubamises Talk ise kahtles, kuid arhitekt andis loa kasutada välimuselt sarnast materjali.
“Sellest kõigest lähtuvalt on meil praegu tegelikult keeruline aru saada, kuidas me omanikku takistame. Omanik taotles toetust tööprojektini projekteerimisele, aga meie teada ei ole neil hetkel hoonele kindlat funktsiooni. Aasta on väga lühike ajaperiood, millega jõuda täitsa nullist tööprojektini,“ sõnas Talk. Lippus lisas: „Täpsemalt on mõtet projekteerima hakata siis, kui on teada, mis funktsioon hoonesse tuleb.“
Hoolimata sellest andis muinsuskaitseamet siiski Okta Centrumi jaoks toetuse, sel aastal vaid küll eskiisistaadiumini. Lippus selgitas, et eskiis annab ülevaate, mida üldse soovitakse, ja selles staadiumis saab läbi mängida mitmeid variante.

Tõuke andmine toetuse näol

Omaniku väite peale, et nii mõnigi plaan on läinud luhta muinsuskaitseliste piirangute tõttu, sõnas Lippus, et nemad ei tea, mis need piirangud on. „Keegi pole konkreetset ümberehitust taotlenud, millele oleksime ära öelnud.“ Talk lisas, et Okta Centrumi omanik on algusest peale tegelikult otsinud võimalust hoone maha müüa kas riigile või omavalitsusele.
„Meile on eelkõige oluline hoone säilimine, hoone funktsiooni lubame ikka lähtuvalt omaniku vajadustest muuta. Võib ka ju selle maha müüa, mingis avalikus funktsioonis kasutada. Omanikul tuleb endal selgusele jõuda. Kui talle tundub, et tasuva asja tegemiseks on muinsuskaitselised tingimused piiravad, siis saab ju alati esitada eskiisi ja võimalusi arutada.“
Talk sõnas, et omanikul on olnud soove seinast seina ja tema arust on nad üritanud alati nende soovidega kaasa minna. Näiteks on arutluse all olnud soov muuta Okta koolimajaks, spaaks, hotelliks või anda sellele elamufunktsioon. Seni on aga kõik jäänud jututasandile. „Igasuguste funktsioonidega võib hakata tegelema. See toetus eskiisi jaoks oligi antud mõttega, et see annaks mingi tõuke,“ sõnas Talk.
Aastas väljastab muinsuskaitseamet ehitusmälestistel tööde teostamiseks umbes 800 luba ja 1300 kooskõlastust dokumentatsioonile. Lippus sõnas, et kõik otsused on läbi arutatud ja kaalutud. „See ei ole nii, et me lihtsalt saadame välja mingeid nõudmisi ja ütleme, et niimoodi vaid saab. Meil käib pidev kaalutlemine ja arutlemine. Iga vana hoone puhul on uue funktsiooni sissetoomine keeruline. Mingid kaod on alati mõlemale poolele. Aga samas need tulemused, mis sealt tulevad, on suurepärased.“
Lippus toob näitena, kus hoone funktsiooni muudeti märgatavalt, Rotermanni elevaatorihoone, kunagise viljahoidla, milles nüüd asuvad kontoriruumid. Hoonel ei ole aga välisseinas ühtegi akent, nii et sobiva funktsiooni leidmine nõudis muinsuskaitsjate ja omaniku tihedat koostööd ning kompromisside tegemist. „Selle kõrval ei tundu Rapla KEK-i hoone nii keeruline, aknad on olemas, uksed on olemas,“ lisas Lippus.
Projekteerimiseks oli Kirss küsinud hinnapakkumist 12-lt muinsuskaitseameti litsentsi omavalt ettevõttelt, kuid tema sõnul vastas talle vaid üks ettevõte, kes ka lõpuks leidis, et neil ei ole praegu jaksu Okta Centrumiga tegeleda. Nii Lippus kui ka Talk peavad natuke imelikuks, et vaid üks vastas, kuid Talk leidis, et see võib oleneda sellest, mida küsitakse. „Kui küsijast on ka arhitektil arusaam, et ta ei tea, mida täpsemalt tahab, siis ei taheta võtta tööd, millel ei ole perspektiivi.“ Tõsiasi on aga Talgi sõnul see, et hetkel on ehitusbuum ja projekteerijad ongi ülekoormatud.
Lippus sõnas, et lihtsamaid remonditöid võib omanik mälestisel ka ise teha, tegevusloaga ettevõtja kaasamine on vajalik suuremate restaureerimistööde puhul. Üldine suhtumine on, et tegevusloaga ettevõte on tavalisest kallim.
“Hinnavahet tegevusloaga ja tegevusloata ettevõtjate vahel ei oska kommenteerida, Rap­la KEK-i kohtuasjas esitatud hinnapakkumised seda ei tõendanud, kuna pakkumised olid väga erinevate tööde peale. Hind sõltub ikka eelkõige töö mahust, mida tahetakse ette võtta,” arvas Lippus.
Ta lisas, et tegevusloaga ettevõtete hulk on päris suur ja tegevuslubasid annavad nad juurde spetsialistidele ja ettevõtetele iga kahe nädala tagant. “Ettevõte saab tegevusloa, kui tal on vähemalt üks spetsialist, kellel on tõendatud pädevus antud erialal, st erialane kõrgharidus ja lisaks muinsuskaitsealane täiendkoolitus või kogemus mälestistega tegelemisel vähemalt nelja viimase aasta jooksul. Ehitajad-restauraatorid võivad saada tegevusloa ka ilma kõrghariduseta, piisab kogemuse tõendamisest.”

Muudatused seaduses ja pärandiaasta

Vajadusel võib eskiisi tegemise jaoks antud toetuse aga ümber mängida ja kasutada seda millegi muu jaoks. Praegune keskküttesüsteem kütab näiteks tervet hoonet korraga, nii et alustada võiks ka küttesüsteemi ümberprojekteerimisest. „Väga elame neile muidugi kaasa ja loodame, et nad hakkavad seal toimetama. Kui saame midagi omaltpoolt teha, et nad aktiivsemalt tegutseks, siis mõtleme hea meelega kaasa,“ sõnas Lippus.
Küsimusele, mis saab siis, kui mälestise omanik ei leia vahendeid hoone kordategemiseks, vastas Talk, et minimaal­ne hooldus peab olema siiski tagatud. „Kui hoone on karbina kinni ja katus peab, siis suurt probleemi väga pole“ Lippus lisas, et minimaalne hooldus on omaniku kohustus ja kui nad seda ei tee, võetakse kasutusele vastavad meetmed. Teoreetiliselt oleks võimalik mälestisest mittehoolivalt omanikult hoone sundvõõrandada, kuid seda ei ole muinsuskaitseamet seni kunagi veel teinud.
Selleks aga, et mälestiste omanike elu lihtsamaks teha, on muinsuskaitseametil hetkel käsil uue seaduse koostamine, mille eelnõu on praegu eelnõude infosüsteemis kommenteerimiseks üleval. Uus seadus toob endaga kaasa nii mõnedki muudatused. Näiteks hakkab riik ise mälestistele eritingimusi välja andma ning kompenseerima vajalike uuringute tegemist ja muinsuskaitselist järelevalvet. Kõik ikka selleks, et mälestiste omanike elu lihtsamaks teha ning suurendada dialoogi omaniku ja muinsuskaitseameti vahel.
Teise suure muudatusena on järgmisest aastast tulemas Norra rahaga väikelinnade projekt, millega toetatakse väikelinnade muinsuskaitsealasid. Raplas ei ole küll muinsuskaitseala, kuid paljud teised linnad on Talgi sõnul sellest projektist positiivselt mõjutatud. Muinsuskaitseameti jaoks on kaitse all olevad väikelinnade südamed üks probleemsemaid valdkondi, kuna rahvastik seal väheneb ja majad on kehvas seisus.
Kuna käesolev aasta on pärandiaasta, oli veidi juttu ka sellest. Suurema osa pärandiaasta programmi kuuluvatest sündmustest korraldavad väga erinevad organisatsioonid üle terve Eesti. Aasta kava on juba praeguseks kujunenud väga mitmekesiseks, hõlmates nii ainelist kui ka vaimset pärandit. Materiaal­sele pärandile suunatult on muinsuskaitseamet varsti välja kuulutamas konkurssi „Pärandi tegijad“, mis on suunatud kooliõpilastele. Selle eesmärk on panna nad väärtustama enda ümber olevat pärandit, rääkima sellest oma lugu.
Euroopa muinsuskaitsepäevade raames 6.-9. septembrini avavad traditsiooniliselt uksed mitmed objektid, mis tavaliselt on inimestele ligipääsmatud. Eestis on valitud 33 objekti, mille märksõnadeks on omariiklus ja vabariigi iseseisvumine. Need on juubeliaasta tähistamiseks sel aastal valitud koostöös Läti ja Leeduga, kes samuti on kokku pannud nimekirja oma 33-st kõige olulisemast objektist. Nii on kokku kolmes riigis 99 objekti, sajas on Struve meridiaan.