Rapla vee seisund paraneb

Helerin Väronen / foto: Siim Solman.

Umbes poolteist nädalat tagasi postitati Facebooki kohaliku rahva gruppi küsimus Rapla vee olukorrast. Kommentaarides kaevati nii Rapla kui ka Alu vee kehva lõhna ja maitse üle.

aebajaid nii sotsiaalmeedias kui ka otse Rapla Vesi AS-le oli küll võrdlemisi väike hulk tarbijatest ning praeguseks on probleem suuremas osas leevenenud, kuid palusime siiski Rapla Vesi AS-i juhatuse liikmel Tarmo Ärmpalul kommenteerida Rapla vee olukorda.

Rapla vee kehva maitse ja kvaliteedi pärast on kaebusi olnud ka varem, kuid eriti teravalt tuli see esile eelmise aasta suviste ehitustööde käigus, kui kraanivette sigines torustike seintelt pärit biokile tükke. Ärmpalu sõnas, et tervisele on need tükid ohutud, kuigi võivad olla visuaalselt häirivad.
Põhjus, miks biokile torustikesse tekkis, jääb aga sellesse aega, kui Ridaküla soo vesi hakkas tungima Rapla linna veehaardesse, muutes vee kollakaks ja tõstes orgaanika sisaldust. SA Keskkonnainvesteeringute Keskus abiga rajati siis uus veehaare, puuriti uued puurkaevud ja hakati joogivett ammutama üle 220 meetri sügavuselt, kuid varasemast mitte nii puhtast veest olid jäänud torustikesse mikroorganismid, mis tekitasidki torustike seintele biokile.

Kloori enam ei kasutata
Linna veevõrgu üheks probleemiks, mille tõttu torustike seisukord kannatab, on torustike üledimensioneerimine. Torustikud on rajatud liiga suure diameetriga, vesi torustikes ei voola piisava kiirusega ja see võimaldab setetel torustike põhja ja seintele koguneda. Üledimensioneerimine tuleneb aga seadusandlusest, kuna joogiveetorustike baasil on lahendatud ka tuletõrjeveevarustus.
Et torustikes biokilest vabaneda, kasutatakse oksüdanti, mis ise on lõhnatu ja maitsetu, kuid torude puhastamise protsessis võib tekitada harjumatut lõhna ja maitset, mida osa inimesi tajub tugevamalt kui teised. Kõrvalmaitset võib hetkel rohkem tunda olla Alu piirkonnas ja kortermajades. Inimesed kurdavad küll, et veel on tunda kloori lõhna ja maitset, kuid Ärmpalu sõnas, et kuigi vahepeal kasutati veetöötluses mingil määral ka kloori, seda enam ei tehta.
Kui tarbijad on kinnistu veevärgile paigaldanud filtri, siis soovitab Ärmpalu seda tihedalt puhastada, eriti kui on teada, et on toimunud mingi veevärgi häiring. Näiteks tulekahju kustutamiseks võetud vesi on biokile tükid torustike seintelt lahti kiskunud. Nii aidatakse omalt poolt kaasa sellele, et vee kvaliteet oleks hea ja filtrisse jäänud sodi ei paneks mikrofloorat vohama. Juhul kui paigaldatud filtrit mitte piisava tihedusega puhastada, hakkab filter vee kvaliteeti halvendama ja võib veele anda kõrvalmaitseid või -lõhnasid. Ärmpalu sõnas, et biokilest lahtisaamine on meie kõigi huvides ja parema vee kvaliteedi nimel tuleb mõningad ebameeldivused üle elada.

Vesi on pehmem kui varem
Kõigis Rapla piirkondades ei ole veetorustik välja vahetatud, hinnanguliselt on veel 20 protsenti sellest vahetamata. Ühel hetkel aga ollakse olukorras, kus needki tuleb vahetada. Uued torustikud rajatakse metalli asemel plastist ja ei ole teada, milline on täpselt nende eluiga, kuna puudub vastav kogemus. Hetkel on esimesed paigaldatud plasttorud kasutuses olnud umbes 20 aastat ja et kogemus puudub, ei oska Ärmpalu öelda, millised on need tunnused, mis hakkavad märku andma torude eluea lõpust.
Ärmpalu lisas, et joogiveena kasutatav põhjavesi on igati ideaalne, probleem on hetkel torustikes, mitte vees endas. Rauasisaldus on joogivees sisuliselt nullilähedane. Rauasisaldus on juba põhjavees väiksem, kui joogivee normid ette näevad, lisaks kasutatakse rauaeraldusfiltreid. Eelmise veehaarde puhul oli vee üldkaredus 7-8 mg-ekv/l, nüüd on see 3-4 mg-ekv/l vahel, st vesi on kodumasinate jaoks pehmem ja täiendavaid veepehmendajaid lisada ei ole tarvis.

Lõpetuseks lausub ta, et kui inimestel on joogiveega probleeme, tasub kindlasti Rapla Vesi AS-i poole oma murega pöörduda, mitte hakata probleemi sotsiaalmeedias lahkama, kus lahendusi suure tõenäosusega ei leia.