Katri Reinsalu / foto: Siim Solman.
Järlepas elav Merike Ulma pälvis hiljuti kaks suurt tunnustust. Kultuurkapitali Raplamaa ekspertgrupp tunnustas teda aastapreemiaga. Lisaks sellele pälvis ta laupäeval Rapla valla tänugalal Juuru aasta kultuuripreemia. Mõlemad tunnustused tulid peamiselt tänu tema panusele Järlepa küla elu edendamisse. Ta on ka aktiivne rahvamuusik.
„Järlepa on väga ilus koht ja seal on väga erilised inimesed,” ütleb Merike kohe meie vestluse alguses. Merike on sündinud ja kasvanud Tallinnas. Ta tegi oma elus otsustava kannapöörde 1981. aastal, kui ta ühes oma kahe ja poole aastase tütrega tuli Järlepasse. Raplamaa ei olnud talle täiesti võõras koht. Lapsepõlvesuved oli ta veetnud Kohilas vanaisa juures. Merikese vanaisa oli muide Kohila spordiseltsi Püsivus asutaja. Merike arvab, et just need idüllilised suved vanaisa juures tekitasid temas soovi ikka pigem maal ja metsade vahel elada.
Merikese onu elab aga Raplas. Koos onuga luges ta tollal maakonnalehte, kus anti teada, et Järlepa kauplus vajab müüjat. Lisaks mainis onu, et buss läheb Järlepasse kaks korda päevas. „See ei ole võimalik,” arvas tollal Merike. Naine muheleb, et just nii oligi.
Esialgse plaani kohasel tuli Merike Järlepasse kaheks kuuks oma närve puhkama. Keskkonnamuutus oli sedavõrd suur, et naine ei uskunud, et ta jääbki püsivalt maale elama. Ootustele vastupidiselt kestab Merikese puhkus tänaseni. Maikuuks on ta Järlepas elanud 37 aastat.
Tasub ära märkida, et Merike tuli enda jaoks võõrasse kohta. Kiiresti sai ta töökoha kohalikku kauplusesse ning tütar võeti peagi lasteaeda. „Mind võeti kohe omaks,” ütleb ta. Mitte igal pool ei ole suhtumine võõrastesse nõnda soe. Järlepa tõestas aga Merikese jaoks algusest peale, et on üks eriline koht. Ta meenutab, kuidas pärast tööpäeva lõppu tuli üks kohalik abielupaar rääkima, et pani talle kartulid maha. Naisele loeti sõnad peale, et ta kartuleid ikka suve jooksul veidi rohiks ja sügisel üles võtaks. Merike ütleb, et Järlepa justkui lapsendas ta.
Järlepa oli kohe algusest peale kodu. Nii on see Merikese sõnul ka kõigi teiste kohalike puhul. Lapsed, kes lähevad mõneks ajaks kaugemale õppima, tulevad ikka tagasi, et oma perekond just Järlepas luua.
Merikesel sündis Järlepas elamise ajal veel kaks last. Tal on hea meel, et lapsed on tublideks inimesteks kasvanud. Vanem poeg on näiteks viimased kaks aastat osalenud küla jaanitule korraldamisel.
Oma Järlepa elu kirjeldades ütleb Merike, et see on heas mõttes egoistlik. Ta saab teha täpselt seda, mida tahab ja mis teda õnnelikuks teeb. Kõik teevad seal seda, mida nad tahavad. Sealne õhkkond on lihtsalt selline.
Oma kodukoha kohta jagub tal vaid häid sõnu. Naine tõdeb, et tal on vedanud nii kohaga, kus elab, kui ka inimestega, kes tema ümber on.
Järlepa külaelu
Viimase omaalgatusliku rahvaloenduse kohaselt elab Järlepas umbes 300 inimest. Merike usub, et tänaseks on see number juba suurem. Küla kultuurielu on tihe ja mitmekesine. Üheskoos on peetud nii 60ndate stiilis naistepäeva, pereansamblitega perepäeva ja tehtud näiteks oma kohalikku „Su nägu kõlab tuttavalt”. Sinna sekka mahuvad ka veidi traditsioonilisemad jaanipäevad, jõulud ja kevadised hoogtööpäevad.
Merike on meie kohtumisele väikese albumi kaasa võtnud. Pilte lehitsedes on peagi selge, et külarahvas naudib lõbusat meelelahutust. Kord juhtus nii, et polnud piisavalt vahendeid jaaniõhtule ansambli kutsumiseks, aga ega sellepärast saa pidu pidamata jääda. Pikemalt mõtlemata pandi Merikese eestvedamisel kokku kuueliikmeline naisteansambel „Läbi häda”. Kohaliku lasteaia muusikaõpetaja mängis pilli ja teised laulsid. Esimesel jaanipäeval oli repertuaaris vaid viis lugu. Rohkem lihtsalt ei jõudnud selgeks õppida. Merike ütleb naerdes, et külarahvas on leplik ja kutsus neid iga natukese aja tagant aplausi saatel taas oma viit laulu ette kandma.
Sama grupiga tehti ka etendusi. Merike ütleb, et esmajärjekorras oli neil endil naljakas. Lihtne tõsiasi on aga see, et kui sa teed seda, mis sulle endale meeldib, siis meeldib see ka teistele. „Läbi häda” käis koos tervelt üheksa aastat. Täpselt nii tihti, kui häda tekkis, naerab Merike.
Veel üks oluline külasündmus on hoogtööpäevad. Merike tõdeb, et Järlepas ei näe naljalt prügi maas vedelemas. Juba pisikesed lapsed teavad, et prügi maha ei visata ja kui see juhuslikult ka sinna satub, siis toimetatakse see kiiresti ikkagi prügikasti. Nii tegeletaksegi hoogtöö käigus pigem võsa lõikamise või ümbruskonna uuendamisega.
Merike ütleb, et Järlepa toimib nagu perekond. Ülesandeid jagamata on iga asja jaoks oma inimene. Ta räägib, kuidas küla pingid ja prügikastid valmivad. Kohalik meistrimees teeb need lihtsalt oma ajast ja oma materjalidega valmis ning paigutab kõige õigemasse kohta. Kui midagi vajab tegemist, tehakse see pikemalt mõtlemata lihtsalt ära.
Juba üle 20 aasta on Järlepas tegutsenud ka kodukultuuri selts. Merike oli üks selle asutajaliikmetest. Väiksemate asjadega sai küla ise hakkama. Suuremate tööde jaoks tuli juba toetust taotlema hakata. Just selleks oli vaja ametlikku ühendust. Algusaegadel kuulus ta ka seltsi juhatusse.
Praegu on nimekirjas kümmekond liiget. Merike toonitab mitu korda, et tema ei ole kindlasti ainuke, kes Järlepas tegutseb. Seal on terve hulk inimesi, kelle siiras soov ongi külaelanikke rõõmustada.
Peaaegu nelja kümnendi jooksul ei ole Merike pidanud kuigi palju oma motivatsiooni hoidmise pärast vaeva nägema. Ta ütleb, et külarahva rõõm korraldatud ettevõtmiste üle ongi kõige suurem innustus. Järlepas ei ole kunagi pidanud vaeva nägema, et inimesi oma kodudest välja meelitada. Alati tullakse kaasa ja osaletakse selles, mida korraldatakse. Keegi kunagi ei nurise või siis see lihtsalt ei jõua korraldajateni.
Sellest hoolimata tunnistab Merike, et just viimasel ajal on ta hakanud tundma aktivistiväsimust. Ta tajub, et aeg on järg noorematele üle anda. Mis muidugi ei tähenda, et tema enam aidata ei saaks või ei sooviks.
Elu põimitud muusikaga
Veel üks äärmiselt oluline osa Merikese elust on muusika. Ta peres on alati olnud neid, kes hästi laulda oskavad. Muusika on seega lapsepõlvest saati olnud osa tema elust. Merike teatab, et noorena sai isegi neli aastat vastu tahtmist muusikakoolis käidud. Õpetaja oli kuri ja neiupõlves lubas Merike, et viiulit ta enam uuesti kätte ei võta. Elu läks aga hoopis teistmoodi.
Naine ütleb, et muusika on mõnes mõttes viis põgenemiseks. Muusikat tehes ei mõtle sa mitte millestki muust kui muusikast. Lauldes keskendud vaid laulusõnadele. Lõpuks on aga kõige olulisem see, et Merike siiralt naudib musitseerimist.
Ta lööb aktiivselt kaasa mitmetes kollektiivides. Juba 35 aastat on ta kuulunud Juuru rahvapilliorkestrisse Imelikud. Merike räägib, et 1983. aastal küsiti temalt, kas ta mõnda pilli mängida oskab. Kuigi ta oli otsustanud enam mitte viiulit kätte võtta, lipsas see informatsioon ikka üle huulte. Temast sai orkestri viiulimängija. Tänaseks on ta koos Aivar Arakuga ka kollektiivi juhendaja. Orkestriliikmeid kutsub ta hellitavalt oma teiseks perekonnaks.
Maale kolimine on Merikese sõnul talle palju uksi avanud. Linnas poleks ta pooltki nii palju teha saanud. Oleks olnud mõeldamatu, et nii vähese muusikalise haridusega inimene saab orkestrit juhendada. Maal on aga kõik võimalik ja Merike on saanud end väga erinevalt proovile panna.
Samuti on ta tegev Järlepa hoovikooris, mis sündis inspireerituna kunagisest Järlepa hooviteatrist, mille rajas August von Kotzebue.
Tegelikult oli tegemist projektikooriga. Nimelt avati 2011. aastal kauaoodatud Järlepa haridus- ja kultuurikeskus HAKUKE. Kuna pool küla oskas laulda, pandi avamise ajaks kokku koor. Esimene koorijuht oli Vahur Soonberg. Hiljem selgus, et vähemalt pooled kooriliikmed soovisid jätkata ning nii sai projektist püsiv nähtus. Merike meenutab, et alguses tehti proovi lasteaia ruumides. Oma klaveri soetamiseks korraldati tuluõhtu ja oksjon, millega koguti üle poole vajaminevast rahast. Teise poole andis Juuru vald.
Täna on kooris 16 liiget ja kokku saadakse kord nädalas. Vahepeal oli koorijuhiks Marju Metssalu, kes pärast välismaale elama asumist enda asemele noore, 28-aastase Martin Trudnikovi leidis. Kuigi noormees on üpris hõivatud, võttis ta siiski pakkumise vastu ning hoovikoor kestab edasi.
Viimasena peatume ansamblil Merivar. Aivar Arakuga 20 aastat tagasi loodud kollektiiv kasvas tegelikult välja Järlepa jaanitule meelelahutuseks kokku kutsutud ansamblist „Läbi häda”. Ansambel käis koos üheksa aastat. Ühel hetkel jäid read veidi hõredaks ning Merike tegi Aivarile ettepaneku tulla kollektiivi pilli mängima. Kuigi mees oli alguses ettevaatlik, otsustas ta siiski endale süntesaatori muretseda ning seda mängima õppida. Üsna sujuvalt sündiski tantsumuusikat viljelev Merivar. Tänaseks on kollektiivi kaasatud ka Külliki Malken ja Veiko Siniroht.
Üks ilmselt Merivari südamlikumaid esinemisi on viimased kümme aastat olnud Vahtra tugikeskuse iga-aastasel ettevõtmisel „Vahtra tantsud tähtedega”. Merike meenutab, et kui ta esimest korda tugikeskusesse sattus, siis ta veidi pelgas. Aivar oli seal juba varem kannelt mängimas käinud, aga Merikese sisetunne ütles, et vaatepilt saab kurb olema. Kiiresti sai aga selgeks, et sealne õhkkond on midagi erilist. Energia, mida tugikeskusest tagasi saab, on ehe ja siiras. Nii muutus kiiresti ka Merikese arvamus vaimupuuetega inimestest. „Ma ei ütleks, et nad puudega on. Nemad ei ole kaotanud seda, millest meie oleme ilma jäänud,” räägib ta.
Kümne aasta jooksul on Merivar olnud tugikeskuse tantsuõhtu muusikalise poole eest vastutav. Merike on näinud, kuidas osalejad üksteisele kaasa elavad, siiralt rõõmustavad ja teinekord siiralt ka oma paha tuju väljendavad. Kõik on ehe ja vahetu. Ausad ja ehedad emotsioonid ning inimesed on see, mida Merike hinnata oskab. Ta ütleb, et erinevalt ehk nii mõnestki teisest ei ole ta kunagi oma elus raha taga ajanud või seda kuigi oluliseks pidanud. Rikkus seisneb tema jaoks hoopis milleski muus. Ka meie jutuajamisest õhkub seda, et Merike on suutnud oma prioriteedid õigesti paika panna ja elab õnnelikku elu. „Elu ongi ilus. Maal on see eriti ilus,” ütleb naine.
