Siim Jõgis / foto: Siim Solman.
Ettevõtja Jaan Metssalu on nii jõu kui ka nõuga juba aastaid aidanud Rapla kultuurielu edendada. Eelmisel kolmapäeval, 7. märtsil pälvis ta kultuuriminister Indrek Saarelt tunnustuse Kultuurisõber 2017. Seda autasu läks ta vastu võtma koos oma tütre Maili Metssaluga.
Alates 2012. aastast antav tunnustus kuulub isikutele või ettevõtetele, kes on kultuurivaldkonda aasta jooksul rahaliselt panustanud või olnud kultuurivaldkonnale toeks tegudega. Kokku said minister Saarelt kultuurisõbra tunnustuse 30 inimest ja asutust. Jaan Metssalu jaoks oli see esimene kultuuriministrilt saadud tunnustus. Raplamaa Sõnumid kohtusid temaga Raplas kultuuriklubi Baas ruumides, et talle selle autasu puhul õnne soovida.
Kuidas teile kolmapäevane tseremoonia meeldis?
Tseremoonia oli väga pidulik. Kultuuriminister Indrek Saare südamlikule tervituskõnele järgnes autasustamine. Kõik päädis ühise lõunasöögiga. Kogu sündmus oli sümpaatne nii minu kui ka Maili jaoks.
Kas see autasu tuli üllatusena?
Jah, tuli täieliku üllatusena. Kultuurisõpru otsiti üle kogu riigi ja küsiti nende inimeste käest, keda on toetatud. Sealtkaudu jõudis info Mailini, kes arvas koos oma sõpradega, et mind võiks selle tiitli vääriliseks pidada. Kultuuriministeeriumis arvati samuti.
Kas see tunnustus tuli sellesama abi ja toetuse eest, millega te olete kultuuriklubi Baas tegemistele kaasa aidanud?
Jah, aga mitte ainult. Kultuurisõbra tiitel ei ole minu arvates tunnustus vaid ühte aastasse mahtuva tegevuse eest. See on meie pere elukäigu ja arusaamade tunnustamine. Oleme laste ja noorte toimingutele vajadusel alati meelsasti kaasa aidanud. Alustades sellest, et Vesiroosi kool sai nüüd 30 aastat vanaks ja 21 aastat olin seal lastevanemate komitee või hoolekogu esimees. Need ühiskondlikud tööd ja kaasalöömised on meil peres alati olnud au sees. Toetatuna abikaasa Ulvi poolt ja kasvatades lapsi, oleme just sellisteks kujunenud, nagu me oleme.
See tunnustus on seega kõige eest, mida aastate jooksul korda olete saatnud?
Jah, see märgiti ära ka autasustamise käigus. Konkreetne kultuuri toetamine sai alguse viis aastat tagasi, kui Maili lõpetas Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia näitleja erialal. Nende sõpruskond lõi rändteatri Vaba Vanker. Sellega tahtsime hakata mööda Eestit hobustega rännates etendusi andma. Eve Haggi liitus meie ettevõtmisega. Meil oli vaja nii suurt vankrit, et terve seltskond sellel sõitma mahuks. Lõin ka käed külge ja sai ehitatud tõeliselt suur vanker. Pärast seda rändasimegi kolme hobusega mööda Eestimaad. Esimesel suvel anti viies kohas etendusi. Kokku sõitsime üle saja kilomeetri.
Ma ei teadnudki, et teil oli koostöö Eve Haggiga.
Jah, oli küll. Teisel aastal sõitsime uuesti ja siis oli Evel lisaks juba uus suur vanker. Lõpetasime tookordsed etendused Viljandi pärimusmuusikafestivalil, mille avaürituse lavastaja oli ka meie Maili. Algvariandis oli mõeldud Eesti ja Läti presidendi saabumine peoplatsile meie hobuvankritel. Turvamehed vaatasid siiski, et sild on väga kitsas ja riigipeade turvalisusest lähtudes otsustati, et minnakse jalgsi.
Ja vankritega sõitsitegi mööda Eestit?
Jah, kogu seltskond oli vankritel ja neli-viis päeva rändasime. Etendusi andis teater Vändras, Kurgjal, Hageris, Kolga-Jaanis, Viljandis, Raplas, Valtus ja Inglistel. Minul endal on hea ja soe tunne sellest, et noored, kellest osa mulle lapselapsed võiksid olla, peavad mind omasuguseks. Kõik olime ühel meelel ja tegutsesime koos.
Kui kaugele kultuuriklubi Baas ajalugu ulatub?
Kaks ja pool aastat tagasi oli see ruum siin kola täis ja kasutu. Maili unistas tegelikult juba lapsena suures töökojas olevast uhkest kontserdisaalist. Aga siin vaatas ta ringi ja hakkas mulle rääkima, et teeme sellest midagi. Noored pakkusid esimeseks välja, et teeme siin Jürgen Volmeri filmi esilinastuse. Koristasime ruumi ära ning nad värvisid põranda üle ja ühe seina valgeks. Seda seina kasutati ekraanina. Esimesed üritused toimusid veel remontimata ruumides.
2017. aasta kevadel saime Leaderi toetust. Esimese etapina tegime sisetööd ja teise etapina teeme praegu välisviimistlust. Tegelikult oli see vanasti autode ja busside soojuskatete ning istmete õmblemise ruum.
Improteatri etenduse ajal on siin publikuks olnud kaheksakümmend inimest.
Ja kõike seda teete oma põhitöö kõrvalt?
Ikka, ikka. Mul on ettevõte Rapla Bussipark OÜ. Olen selle juhataja ja omanik. Kontor asub siinsamas majas.
Kuidas aja planeerimisega on, kui peate samal ajal ettevõtet edendama ja kultuurielule kaasa aitama?
Ma planeerin oma tööaega ise. 2015. aasta 1. juulist kaotasime Rapla maakonnaliinide teenindamislepingu. Mul tuli koondada 44 inimest, kes olid enne Rapla Bussipargis tööl. Hange oli selline, et viis ettevõtet tegid punktipealt samasuguse pakkumise. Tingimus oli see, et sellisel juhul võidab see, kes varem on pakkumise esitanud. Mina pakkusingi esimesena, aga ma tahtsin jätta alles paar mõne aasta vanust bussi. Teised kõik lubasid tulla uutega. Seetõttu kaotasin. Järgmine pakkuja oli Hansabuss AS ja nemad said töö endale. Täna on meil seitse bussi ja ma teen ise ka tellimusvedusid. Üks suur buss teeb rahvusvahelist turismivedu. Vändra-Rapla-Tallinna liini hanke konkursi võitsin ja praegu teostame seda vedu.
Üheks Rapla suursündmuseks on kerkinud “Särin”, mis toimub septembris kultuuriklubis Baas. Mis on teie roll seal olnud?
Kui Särina-meeskond siin koos on istunud, siis öeldakse minu kohta, et olen mees, kes teab kõike ja teeb kõike – Hunt Kriimsilm.
Kujutan ette, et teil on selle sündmuse planeerimisel ja läbiviimisel väga uhke tunne, et teie enda tütar on kõik selle ette võtnud ja läbi viinud.
Absoluutselt. See ongi kõige suurem rõõm. Tajudes noorte inimeste unistusi ja saades nende täitumisele kaasa aidata, on rõõm mitmekordne.
Kas selle aasta ürituse planeerimine juba käib?
Jah, juba mõnda aega. Kogemused näitavad, et kui tahad tuntud bändi peaesinejaks, siis pead selle üle aasta ette broneerima. Üritus tuleb vanade kogemuste baasil ja uute nüanssidega.
Kas kultuuriminister mainis kolmapäeval “Särinat”?
Jah, tutvustava jutu sees oli see ära mainitud. Seni on see kultuuriklubi Baas suurim sündmus olnud. Muidugi “Jõulumaa” oli ka suur. Ühel hetkel olid siin saalis 84 last saatjatega etendust vaatamas.
Te olete nüüd Kultuurisõber 2017. Kas see on omamoodi vastutus ka?
Ikka on, aga see on mõnus tunne.
