Unistus Sokratese aiast

Märt Kubo / foto Siim Solman.

Minu lapsepõlveaja mängumaa oli Viljandi ürgoru kaldal Tartu tänava ääres asuv aednik Taltsi kujundatud paradiis. Mitu tuhat ruutmeetrit rikkalikku botaanilist kooslust, kasvuhooned, peenrad vastu lõunakülge, vaatega oru põhjas maalilisele järvele.

Mäletan hästi võimast, harali okstega puud, mida kutsusime kreeka pähklipuuks. Viljad olid sarnased, aga ei valminud, sooja jäi väheks. Turnisime kodumaiste pähklipuude otsas, ikka ühelt teisele, nii et oksad ragisesid. Oli Tarzani aeg. Trofeefilm jooksis kinos, seda vaadati ikka kordi. Aedniku majas elasid üürilised, kuhu kadus hr Talts, sellest ei räägitud. Sinna aeda, järve äärde kala püüdma ja lossimägedesse kadus meie aeg.
See kõik tuli meelde, kui sammusin riigigümnaasiumi valmivale majale nurgakivi panema. Mitu nädalat oli vihma kallanud, Vigala jõgi kohises, justnagu oleks vana aja kevad käes. Tegelikult oli talve algus. Mina ei olnud kivi panija ja kõnede pidaja. Üks imelik mõte tuli pähe küll.
Uus kool asub Rapla parimas paigas. Kaunis jõekäär põlispuudega ja kuusehekiga, allpool käänab voolusäng veel paar korda, sillakesed, teispool jõge park muusikakooli hoonetega. Viimatise korrastamise käigus rajatud kärestik tõstab vett ja ketrab vulinat. Juba nähtavalt noobel uus hooneosa ja väärikas vana maja asuvad kerge tõusu peal. Park ulatuks järgmise sillani. See maa on linna oma.
Imekaunis paik tuleks Rap­la rahva kaitse alla võtta ja kujundada omanäoliseks aiaks. Mis aed see siis oleks? No ta võiks olla selline Tootsi põhimõtetel rajatud koht. Et ei olekski suurt tarka mõtet, vaid kestvat loovust. Tükike siia ja teine sinna. Teatav alusplaan tuleks siiski joonistada. Ja selle põhjal looksid ja arendaksid kooli õpilased ja õpetajad keskkonna, mis aastatega kuskilt otsast uueneks ja midagi ka kaoks. Nagu elus. Minuaegne miljöö taandub pikkamööda ja uuega tuleb harjuda. Kui tahad elust rõõmu tunda.

Kooliaiale kohaselt näen ma seal igakevadist Tootsi peenart. Mis peenral kasvab, on nupumeeste ja -tüdrukute vaimuvälgatuse vili. Mugavad pingid ja lamamistoolid, kõlakoda, paigad moodsate mängude mängimiseks. Puud ja põõsad, mis on erilised, isegi kaugemalt toodud. Võib-olla teatavad skulptuursed vormid (mis seal Varbolas ikka niisama nokitseda). Viltune tuletorn oleks kena vaadata. Pahupidi keeratud Stenbocki maja kutsuks imestama. Päts ja Meri võiksid vägikaigast vedada. Diogenese tünnist võiks tüütule õpetajale hüüda: ära varja päikest. Minu fantaasia kahvatub noorte tarmukuse ees, see on kindel.
Sokratese aiaks kutsuks ma seda kohta. Ma ei tea, miks see filosoof mulle pähe tuli. Võib-olla sellepärast, et ülikooli peahoone kohvikut, mis asus klassikalise muinasteaduse muuseumi vastas, kutsuti Sophoklese järgi. Aga kui mõelda, et see aiake ei ole päris tavaline, vaid eelkõige teatraalne ja naljakas, siis miks mitte. Sest nagu kirjutab entsüklopeedia, mõisteti Sokrates „süüdi vanade jumalate eitamise ja noorsoo laostamise pärast”. Ta pidas paremaks mürki võtta.
Sokrates ei kirjutanud ise mitte midagi. Temast teatakse õpilaste kaudu. Filosoofia ülesandeks looduse uurimise asemel seadis ta inimeste elama õpetamise. Õige elu on saavutatav enesetunnetuse kaudu, mille eelduseks on loobumine kõigist teadmistest (ma tean, et ma midagi ei tea). Nojah, et teada, et ma midagi ei tea, pean ma juba üsna palju teadma. Ometi sai Sokratese õpetus pöördeliseks kreeka filosoofias, sealhulgas Platoni jaoks.

Kui oleks minu teha, siis võiks pargi visionäär olla Valter Uusberg. Tal on seal kuskil jõe veerul juba alguspunkt maha pandud. Põnevad asjad talle meeldivad. Kui ta peaks kunagi jõe kaldale üht mõnusat pinki kavandama, siis võtku ta lahti Tõnu Õnnepalu „Inglise aia” lehekülg 348. Siis läheb täppi.
Taltsi aed on siin niipalju, et inimesel peab olema koht, kus rõõmu tunda ja end välja elada.
Ülalkirjeldatud unistus toetab vallalehes 2015. aastal Maret Saatuse, Mai Klemmeri, Taivo Kuusingu ja Aare Heinvee soovi anda Rapla (Vigala) jõele uus jume ja tähendus. Anda ta rahvale tagasi.