Reet Saar / foto: Reet Saar
Kaheksandat korda üle antud Jaan Krossi kirjandusauhinna laureaat on seekord seotud ka Raplamaaga – Arvo Valton on Märjamaa valla aukodanik. Tunnustuse pälvis ta 2017. aastal ilmunud teose “Märjamaa legend” eest.
“Märjamaa legend” on lugu autori kodukihelkonnast Liivi sõja aastail 1560–1574. Selle raamesse jääb ka Lääne-Eesti talupoegade 1560. aasta vastuhakk, mis suruti maha Koluvere linnuse piiramisel. Sündmus oli keskse tähendusega Jaan Krossi suurromaani “Kolme katku vahel” teises osas (1972).
Kirjandusauhinda annab välja Jaan Krossi Sihtasutus viimase kolme aasta jooksul ilmunud väljapaistva teose eest proosa, luule, draama, esseistika, kultuuriloo või tõlke vallas. Auhinnaga tunnustatakse silmapaistvaid kirjanduslikke saavutusi valdkondades, mis seostuvad Jaan Krossi mitmekülgse loometegevusega ning milles ilmneb sellele iseloomulik eetiline ja esteetiline nõudlikkus.
Auhinna omistamisel Arvo Valtonile pidas žürii silmas ka kirjaniku varasemat ja Jaan Krossi loominguga viljakalt polemiseerivat panust Eesti ajalookirjandusse.
“Ehkki ta oma filmistsenaariumeis ja näidendeis pole hoidunud mineviku Eesti teemast, on Valton tuntud eeskätt kui ajalooliste mõistujuttude meister, kes ammutanud ainest nii Eestist läänes kui ka kaugel idas paiknenud kultuuridest ja võtnud mõõtu pigem Karl Ristikivi kui Jaan Krossi loomingust,” iseloomustas tänavust preemiasaajat žürii esimees Jaan Undusk. Seda paeluvam oli žürii hinnangul Valtoni krooniku rollis maabumine kodukihelkonda ajalooliselt pingestatud aastail.
Raamatu kirjutamiseks tegi Valtonile ettepaneku koduloohuviline Märjamaa elanik Tõnu Mesila. Koostades raamatut „Märjamaa 650“, tundis Mesila puudust, et asula kohta pole pikemat lugu või legendi. Ta tegi Valtonile ettepaneku kirjutada selline lugu.
Tulemus sai huvitav ja ladusalt loetav. Peategelaseks on talupoiss Priidu, kes harib end Baseli ülikoolis ja kellest saab Märjamaa esimene arst. Teine keskne tegelane on Lümandu mõisapreili Elisabeth, kelle Priidu mässajate käest päästab. Nende saatused põimuvad mitmel korral. Raamat on küll ilukirjanduslik, kuid tegelikkusele vastavad tolle aja õppejõudude ja pastorite nimed.
Undusk tõi välja, et kui Kross lähtub oma loomingus eeskätt Eestiga seotud ainesest ja lahkab oma tegelaste kaudu eestlaseks olemist, siis Valtonile pole Eesti-kesksus nii oluline ja rohkem on sarnasust Ristikivi käsitluslaadiga. Kross polemiseeris omal ajal Ristikiviga. Undusk arvas, et kunagi hakkavad uurijad vaagima Valtoni ja Ristikivi loomingu seoseid. Valton nõustus, et tal on „Ristikivi veregrupp“, mis pole ajaloo kujutamisel nii barokselt lopsakas nagu Krossi laad. Seda enam on ta meeldivalt üllatunud, et teda tunnustati Krossi auhinnaga.
Kirjandusauhind anti üle pühapäeval, 25. märtsil Kassari rahvamajas. Teist korda tehti seda Hiiumaal, et tuua kultuurisündmus pealinnast välja. Saarel oli ka Jaan Krossi ja Ellen Niidu suvekodu, kus on kirjutatud mitmedki teosed.
Sündmusel peab laureaat alati kõne. Kuna esialgu pidi kõik toimuva nädal varem, pani Valton, kes muidu tavatseb esineda peast, seekord oma sõnavõtu kirja. See tekst „Ajalooaines kirjanduses“ ilmus 23. märtsi Sirbis. Et end mitte korrata, kõneles Valton 25. märtsil, mis on ka küüditamise aastapäev, oma pere küüditamise loost ja sidemetest Hiiumaaga.
Valton on populaarse filmi „Viimne reliikvia“ stsenaariumi autor. Talle ei anna hingerahu, et tema käsikirja muudeti (Valton andis negatiivsele kangelasele teise nime, filmi toimetaja asendas selle reaalse isiku Ivo Schenkenbergi omaga, ja seal on teisigi valesid ajaloo suhtes). Juba „Märjamaa legend“ oli kirjaniku sõnul üks väljund teha filmistsenaariumile n-ö vigade parandus, kuid lähiajal on trükist tulemas eraldi raamat „Üks päev Ivo Schenkenbergi elust“. Selle annab välja Petrone Print.
Arvo Valton on jätkuvalt heas loomingulises hoos. Viimasel ajal kirjutab ta luuletusi. Koos on ka „Kogutud teoste“ 25. ja 26. köite materjalid. Viimases on seni avaldamata looming. Ta ütles, et kahjuks pole seni õnnestunud kultuurkapitalist nende väljaandmiseks toetust saada.
