Tõnis Tõnisson.
Juba mõnda aega on tööjõuturul täheldatud väärtuste muutumist ehk nn komberuumi (kui laenata presidendilt terminit) teisenemist. See puudutab suhtumist vanemaealistesse töötajatesse.
Seni on erinevates kultuurides läbi sajandite peetud austamisväärseks elatud aastatega kogutud kogemusi ning oskusi. Eestis, võib-olla ka mõnes muus hiljuti iseseisvunud riigis, on viimase paarikümne aastaga toimunud aga oluline pööre, mis seab kogemustest ja oskustest ettepoole julguse riskida, võime olla lihtsalt lahe kollektiiviliige ja kasutada lapsepõlvest kaasa saadud tehnotaiplikkuse pisikut igasuguste nutilahenduste rakendamisel.
Erinevad uuringud kinnitavad, et ka napilt viiekümnendate eluaastate piirist üle astudes võib inimene äkki tajuda, et ta on kollektiivis justkui mõneti tõrjutud olekus, et teda ümbritsevad kolleegid on temast tunduvalt nooremad ja hoopis teistsuguste huvidega. Ja kui peaks veel juhtuma, et ta vabaneb mingil põhjusel seniselt töökohalt, siis selgub ootamatult, et tal võib olla väga raske sobituda tööturul kehtima hakanud uute reeglitega. Ta tunneb ennast reaalselt diskrimineerituna.
Seda fenomeni, kus 30ndates eluaastates tööhõivekonsultandid ja 40ndates aastates ettevõtete juhid ei mõista endast vanemate inimeste väärtust, on hakatud nimetama ühiskonna lastehaiguseks, mis tähendab, et pärast haiguse läbipõdemist ehk siis koos tänaste juhtide vanemaks ja küpsemaks saamisega kaob nähtus sama märkamatult, kui ta ühel täpselt fikseerimata hetkel läinud sajandi lõpukümnendil tekkis. Ilmselt see nii ongi. Aga tuleb arvestada, et paraku võivad ka sellel nähtusel, nagu kõigil muudelgi lastehaigustel, olla tõsisemate või vähemtõsiste tagajärgedega tüsistused.
Aastavahetus tõi jõustunud haldusreformi tagajärjena tööturule täiendava hulga küpseid inimesi, aga ka üsna enesekindlaid suurte elu- ning töö- ja juhtimiskogemusega inimesi. Nüüd ühtäkki seisid nad fakti ees, et nende kogemused ei huvita mitte kedagi.
Juristiharidusega Ruth (nimi muudetud) on töötanud paarkümmend viimast aastat väga suurt vastutust ja põhjalikke erialaseid teadmisi nõudnud ametikohtadel. Ta oli üks vahetuid reformi ettevalmistajaid ning läbiviijaid ja on ka praegu veendunud, et see, mida tehti, on ühiskonna arengu seisukohalt hädavajalik olnud. Ta ületas hiljaaegu kuuekümnenda eluaasta piiri, kuid endisest töökohast koondamisteadet vastu võttes ei tulnud talle kordagi pähe, et tema kogemustega inimese jaoks ei ole Eestis enam kohta. Ta ei tunne ennast veel nii vanana, et ei võiks edasi töötada.
Pealegi on ta kogu aeg olnud nende hulgas, kes usuvad, et meie vananevas ühiskonnas peaks kodanikud, kellel on tervist ja motivatsiooni, igal juhul edasi töötama sel lihtsal põhjusel, et kogu vastutust riigi käekäigu pärast ei oleks lihtsalt õiglane ainult nooremate õlgadele panna, ka neil peaks oma elu olema. Elukestev õpe ja töötamine peaks olema enesestmõistetav norm. Ja nüüd äkki selgub, et see, millest räägitakse, millest ta isegi on pidevalt rääkinud ja mis ongi ju olnud justkui väga oluline, ei huvita reaalsel tööturul tegelikult mitte kedagi.
Ruthi on tõsiselt jahmatanud see, et kandideerimisel erinevatesse kohtadesse ei ole teda peetud isegi vastuse ja motiveeritud äraütlemise vääriliseks. Või kui ongi vahel harva vastatud, siis on mõista antud, et tema kogemuste, teadmiste ja oskustega ei ole tänapäeval midagi peale hakata. „Kuidas nad saavad niimoodi väita, kui nad pole mind kordagi isegi töövestlusele kutsunud?” on ta hämmingus.
Ta ei pea ennast mingiks kivistunud ajudega kuivikuks, kes ei suudaks uues kohas kohaneda ja kasulik olla. „Ma olen juba ammu tahtnud ennast kusagil mujal proovile panna. Pole seda teinud sellepärast, et reformist räägiti mitu aastat ja lahkumine enne selle kehtestamist oleks tundunud reetmisena. Kõigele vaatamata olen ma olnud igale oma tööandjale igati lojaalne töötaja,” selgitab ta hoiakuid.
Ta on otsinud uusi väljakutseid nii töötukassa kui ka CV-online’i kaudu. Tal ei ole esialgu veel mingeid etteheiteid konsultantidele, kes temaga tegelevad, kuigi mõned asjad tunduvad siiski häirivana. Näiteks on ta käinud paaris töötukassa poolt pakutud töötoas ja arvab, et rohkem neid pakkumisi vastu ei võta. Esiteks tundub töötubadesse kogunev kontingent kuidagi kummaline, mitte eriti motiveeritud. Pealegi ei ole need „koolitused” talle ka midagi uut ja vajalikku juurde pakkunud. Küll jätkab ta pakutud kursustel oma inglise keele värskendamist.
Pisut on Ruthi entusiasm siiski juba vähenenud. Ta oli esialgu veendunud, et püüab iga hinna eest leida erialast tööd, aga tänaseks on ta sellelt positsioonilt natuke taandunud ja ütleb, et kui pakkumine peaks seostuma tema seniste tööalaste kogemustega, kuigi mitte erialaga, siis oleks ta valmis selle vastu võtma. Lihttööks, igasugusteks teenindus- ja abitöödeks pole ta praegu siiski veel valmis. Esiteks oleks see olemasoleva potentsiaali raiskamine, leiab ta, ja teiseks usub ta, et lihtsaid töid ei ole olemas – iga asi vajab õppimist ning harjutamist. Esialgu pole ta selliseks ümberkvalifitseerumiseks valmis.
Ruth ei ole veel lootust kaotanud, aga on kaalunud siiski juba ka oma ettevõtte rajamist, kuigi esialgu on see mõte veel pisut ebalev olnud. Temas on hakanud süvenema veendumus, et töötukassa ja CV-online teda ei aita. Kui üldse, siis tuleks lahendust otsida isiklike tutvuste kaudu. Ka uuringud on teda veennud, et „tutvusteliin” võiks olla kõige efektiivsem.
