Reet Saar / foto: Reet Saar.
Euroopa südamesse Brüsselisse võib sattuda ka valijana – igal europarlamendi saadikul on õigus aasta jooksul kutsuda külla 110 inimest. Just selline võimalus avanes eelmisel nädalal Tunne Kelami külalisgrupi koosseisus. Aga järgnevalt ei peatu pikalt programmi n-ö kohustuslikul kaval, kuigi ka see oli huvitav ja silmaringi laiendav.
Telepildist nii tuttavaks saanud hoones tehtud tutvustus andis hea ülevaate Euroopa Parlamendi (EP) ülesehitusest ja tegutsemisest. Kohe europarlamendi kõrval on EP külastuskeskuse Parlamentaarium – muuseum, mis annab ülevaate Euroopa Liidu tekkest. Sealne väljapanek on moodne ja interaktiivne. Eestikeelne audiogiid jagab selgitusi iga objekti kohta, lisaks võib „lehitseda“ stendidel olevat infot. Kõige meeleolukam oli saal, mille põrandat kattis Euroopa kaart. Sõites ratastega „tumba“ valitud punkti peale, ilmus ekraanile seda tutvustav teave. Näiteks Eestist tutvustati Järva-Jaani vabatahtlikke tuletõrjujaid ja sealset tuletõrjemuuseumi.
Olime lennukis koos Torupilli Jussi Trioga, kellel olid Eesti sajanda aastapäeva puhul kontserdid ja töötoad Brüsseli muusikainstrumentide muuseumis. Külastasime meiegi seda pilkupüüdva juugendstiiliga hoones paiknevat asutust. Soovitan soojalt! Kindlasti võtke audiogiid näppu, sest see annab võimaluse kuulata pillide kõla, üksnes vaatamisega jääb asi poolikuks. Meie teatri- ja muusikamuuseum oli välja pannud väikese näituse eesti rahvapillidest. Näituse pealkiri ja tutvustav sõnum oli, et rahvamuusika on elus. Noored muusikud Cätlin Mägi, Eva Talsi ja Karoliina Kreintaal tutvustasid hiiu kannelt, vilesid, viiulit, parmu- ja torupilli ning laulsid. Lisaks muule publikule sai kontserdist osa hulk meie grupi inimesi.
Brüssel on miljonilinn, aga tööpäeva ajal tundus liiklus üllatavalt rahulik. Tipptunnid on muidugi iseasi. Et näha suurlinna kõrval ka muud, sõitsime rongiga Brüggesse. Vähem kui tunnise sõidu ajal läbi Eesti kevadest rohelisema maastiku hakkas silma, kui paljude majade katustel on päikesepaneelid.
Keskaegsel kujul säilinud Brügge kesklinn on mõistagi turismimagnet ja kuulub aastast 2000 UNESCO maailmapärandi nimistusse. See linn võttis esimesest hetkest oma lummusse. Kitsad tänavad, sakiliste servadega katused, toredad sisehoovid, siin-seal hiigelsuured kirikud, ikka ja jälle mõni kanal, mida mööda väsimatult kulgesid paadid turistidega. Kuna järjekorrad olid pikad, jäi see sõit tegemata. Pärast üks tuttav lohutas, et kanalit mööda kulgedes paistavad majad küll teise vaatenurga alt, kuid ega paadis olles giidi juttu väga hästi kuulegi, seda summutab lainete loksumine, paadimootori müra ja inimeste hääled. Tore oli niisamagi kulgeda ja maju imetleda.
Linnas uidates sattusime käsitööna valminud jõuluehete poodi, kus aasta ringi on jõulumeeleolu. Siin mängis vaikne jõulumuusika, teenindajad kandsid punast riietust, suur kuusk oli ehitud ja arvukalt väiksemaid eri disainiga kuuski riiulitel ostjaid ootamas, rääkimata vintage-stiilis ehetest. Ühe kanali ääres tegutses laupäevane vanakraami- ja käsitööturg.
Reisile minnes saab alati midagi uut teada, aga veel olulisem on kogeda ja tunnetada. Emotsioon on see, mis kannab ja salvestab. Brüsselist jäävad meelde nende kuulsad paksud vahvlid. Magusat lõhna levitasid nii ratastel müügikohad kui ka arvukad poekesed. Ja loomulikult nende kuulus šokolaad. Tavapäraste kommide kõrval võis osta ka mutrivõtmete, tangide, poltide ja seibide kujulisi šokolaade, mis nägid välja nagu roostes tööriistad. Kuna siinkirjutaja ei ole merikarpide austaja, siis sellel teemal sõna ei võta, aga neid pakuti igal sammul ja sööjad nautisid „mulle“ (mosselen/mussels), nagu eestlased roa kirjapildi suupäraseks tegid.
