Katri Reinsalu / foto: Siim Solman.
Tarsi talu peremehel Illar Oleskil oli juba aastaid kahtlus, et lähedal asuvas Keava rabas võib olla meteoriidikraater. Möödunud augustis käis Raplamaa Sõnumid oma silmaga ringmoodustist kaemas.
Teema leidis laiemat kõlapinda ning peagi asus Tallinna Saksa gümnaasiumi 11. klassi õpilane Taavi Kalev küsimust oma uurimustöö raames põhjalikumalt uurima.
Uurimustöö valmis mõni aeg tagasi ja sel esmaspäeval toimus töö kaitsmine. Seetõttu saame selle tulemused nüüd ka oma lugejateni tuua. Taavi Kalev ütles, et uurimustöö osas andis talle nõu kooli geograafiaõpetaja Ivi Olev, kes pakkus välja, et TTÜ soovib tutvustada koolinoortele vähem tuntud erialasid. Olevilt sai ta oma teise juhendaja, Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi kvaternaarigeoloogia osakonna professori Siim Veski kontakti. Veskiga suheldes kuulis Kalev, et Keavas on teada antud oletatavast meteoriidikraatrist.
„Kuna mulle väga geograafia ja igasugused uurimised-avastused meeldivad, tundus see väga põnev teema. Uurimine oli väga põnev ja ma sain väga palju uusi teadmisi. Näiteks kuidas käib teaduslik uurimistöö ja millega geoloogid igapäevaselt tegelevad,” ütles Kalev.
Valminud uurimistöö „Keava ringstruktuuri tekkepõhjus – meteoriidikraater või maismaalise tekkega pinnavorm” käigus uuris noormees eri meteoriitseteks peetavate pinnavormide looduslikku teket ning võrdles neid Keavas nähtuga.
„Kraatri turbakihi paksuse mõõtmise, georadari profileerimise, vanuseproovide võtmise ja ringstrukruuri valli servalt uuritud pinnase eripära analüüsimisel peaks selguma, mis tekkeline on Keava ringstruktuur,” kirjutas Kalev oma töö sissejuhatuses. Füüsiline uurimine leidis aset eelmise aasta septembrist detsembrini.
Raplamaalaste kurvastuseks jõudis noormees järeldusele, et tõenäoliselt ei ole Keava rabas tegemist meteoriidikraatriga. Esimese vihje andis oletatava kraatri sügavus. Keava ringstruktuuri diameeter on umbes 650 meetrit. Uurimise käigus mõõdeti kõige sügavamal kohal sügavuseks kõigest viis meetrit allapoole turba pinda. Kuna sellise suurusega kraatri sügavuse ja diameetri suhe peaks olema 1/10, siis oleks pidanud oletusliku kraatrikoonuse sügavus olema umbes 60 meetrit.
Seejärel analüüsiti võimalust, et kraater on tekkinud enne viimast jääaega ja täitunud setetega ning liustiku poolt kulutatud. Ka see teooria ei leidnud tõestust. Kuna lubjakivi pealispind on Keava
ümbruses keskmiselt 8-10 meetri sügavuses, peaks meteoriidikraatri vall olema ühtlase paeplaatidest või rähkse ja lubjakivise koostisega. Koostis ei muutuks ka pikaajalise kulutamise tulemusel.
„Keava ringstruktuuri vall on aga väga mitmekesise koostisega ning peamiselt liivane, kohati moreense koostisega, mis eeldab, et meteoorkeha ei ole tunginud aluspõhja,” kirjutas Kalev.
Samuti ei leitud valli liivaproovidest šokikvartsi teri, mis tihtipeale on objekti meteoriitse päritolu tõenduseks.
„Ringikujuline pinnavorm on tekkinud Keava kandis suure tõenäosusega juhuslike
geoloogiliste faktorite koosmõjul ja sellel ei ole ühtegi näivat seost meteoriitse päritoluga,” ütles Kalev oma uurimistöö kokkuvõttes.
