Helerin Väronen / fotod: Siim Solman.
Sihtasutuse RAEK ja Raplamaa Omavalitsuste Liidu parima ettevõtte konkursi nominentide seas on uustulnuka kategoorias esitatud nominendiks Kohila lähistel asuv ettevõte Ketecor OÜ, mis toodab kõike seda, mis akende ette käib. Nende kasutada on uusim tehnoloogia ja kõige populaarsem müügiartikkel on voldikkardinad.
Ettevõte ise asub logistiliselt väga heas kohas, Kohila külje all Urgel, sisuliselt Harakapesa restorani taga. Kohtume kahe ettevõtet juhtiva inimesega, Kalle Kruusmanniga, kes tegeleb müügi poolega, ja Gerli Jõrasega, kes koordineerib tootmist. Hoone, kus tegutsetakse, on võrdlemisi suur, kuid Gerli sõnab, et tegelikult on teisel korrusel kontori poolel veel arenemisruumi küll. Neisse ruumidesse koliti eelmisel aastal, 12. juulil saadi võtmed kätte. Selgub, et hoone ise on kümme aastat tagasi ehitatud ja seal on kunagi tegutsenud ka martsipanitehas, kuid viimased aastad enne Ketecori tulekut seisid ruumid tühjana.
Inimlike tingimustega ruum leiti Kohilast
Ettevõte ise on tegelikult olemas olnud natuke varasemast ajast, kui praegusesse hoonesse kolimise kuupäev näitab. Ettevõtte sünnipäevaks võib pidada 1. märtsi. Gerli Jõras räägib, et alguses asus nende kontor Tallinnas ja esialgu ei olnud seda mõtet, et hakkaks ise midagi tootma. “Kui otsustasime tootma hakata, otsisime tootmispinda, kuid Tallinnas ja selle ümbruses ei olnud sobivat. Me tahtsime, et kindlasti oleksid inimlikud tingimused nii tootmisele kui ka müügile. Praegu on kõik uued hooned sellised stock office tüüpi, kus laohoone ei sobi tootmiseks, kuna seal pole aknaid ega midagi. Otsisime ja leidsime lõpuks selle,” sõnab Gerli ja lisab, et nad on oma kohavalikuga väga rahul.
Hetkel on töölisi ettevõttes kuus ja jagunevad elukoha järgi täpselt pooleks Tallinna ja Kohila vahel. Tallinnast käivad tööl üks tootmises olev neiu, Gerli ise ja müügiga tegelev Mattias Liht, kelle juured on küll Kohilas, kuid praegune elukoht siiski pealinnas. Kaks tootmisega seotud naist on Kohila kandist ja ka Kalle Kruusmann elab Kohilas.
Gerli räägib, et otseselt tootmise peal on hetkel kaks inimest. Lisaks neile on üks inimene, kes tellib kõik vajaliku ja vastutab selle eest, et asjad valmis saaksid. Ehk tegemist on põhimõtteliselt tootmise ostujuhiga, kes vajadusel abistab ka tootmises. Ka Gerli ise tegeleb tihti tootmisega, tema teha on just rulood.
Töötajate kohta lisab Gerli, et tegelikult on neil käed-jalad tööd täis, tipphooaeg on käes, kuid praegu ei soovi nad uusi inimesi tööle võtta. “Kui me võtame praegu kellegi tööle ja teda pole aega õpetada, siis tekivad vead,” sõnab Gerli. Kuid plaan lisakäsi palgata on kindlasti olemas, aga siis, kui praegu alustatud ruloode tootmine korralikult tööle hakkab. Hetkel tuleb nende tegemisel palju ringi käia, sest materjal on ühes nurgas ja saagimine teises. Tööprotsess tuleb enne uue töötaja võtmist optimaalsemaks muuta.
Kui teha, siis pigem vähe, kuid hästi
Tooteid, mida Ketecor pakub, on väga palju. Laias laastus võib öelda, et nad pakuvad kõike, mida akna ette saab panna. Voldikkardinaid ja ruloosid toodavad nad ise, kuid igasuguste muude akna ette käivate toodete puhul nagu ribikardinad ja püstlamellid on nad edasimüüjad. “Meil on tarnijad, kes siis teevad meile. Me oleme võtnud seisukoha, et kõiki asju ei ole vaja ise teha. Me teeme parem vähem asju ja hästi,” räägib Gerli.
Vahepeal liitub jutuajamisega Kalle Kruusmann, kes asub meie poolt kaasa toodud Raplamaa Sõnumeid sirvima ja on esialgu kuulaja. Sirvides avastab ta artikli parima ettevõtja nominentide kohta ja teeb avastuse, et nad on nomineeritud uustulnuka kategoorias. Ta teadis küll, et nad on nomineeritud, kuid kategooriat ei teadnud. Kalle leiab, et nad võiksid kandideerida ka kategoorias “Väike ja tubli”.
Uurime, kust tuleb kardinate jaoks vajalik tooraine. Gerli vastab, et igalt poolt, näiteks Saksamaalt, Hollandist, Poolast ja kui vaja, siis ka Soomest. Küsimuse peale, kas midagi ka Eestist tuleb, vastab Kalle naerdes, et tööjõud tuleb siit. Gerli lisab küll, et mõned alumiiniumprofiilid tulevad ka siit.
Hetkel toodab Ketecor peamiselt Eesti turu jaoks, mõned üksikud asjad lähevad ka väljapoole. Plaan eksporti suurendada on ettevõttel aga täiesti olemas ja järgmisel aastal soovitakse see suuremalt ette võtta. Ostjad on nii firmad kui ka erakliendid. Kalle sõnab, et neil on 30-40 edasimüüjat. Küsimuse peale, kas ka Raplas nende tooteid müügil on, vastab Kalle, et Raplas pole ühtegi kardinapoodi, kuhu oma tooteid pakkuda. Aga tal on plaan Rapla sellise pilguga läbi sõita, et ehk võiks mõni teine pood olla nende edasimüüja. Eks see ole väikeste linnade mure, et neis polegi spetsialiseerunud kauplusi. Ja Rapla puhul käivad paljud niikuinii Tallinnas tööl ja siis ka sedasorti poodides.
Ehkki esinduslikku salongi pole veel jõutud sisse seada, ütleb Gerli, et alati saab ka ettevõtte kontoris kohapeal endale sobiva materjali ja mõõduga kardinad tellida.
Enamik Ketecori tegemistest ja toodetest on nähtav ka nende kodulehel, kus muuhulgas on lause, mis ütleb, et ettevõtte eesmärk on kaasa aidata parema ühiskonna loomisele. Mis on aga need tegevused, mis selle parema ühiskonna poole viivad? “Me ei proovi töötajate arvelt kokku hoida. Me maksame nii palju kui saame, mitte nii vähe kui võimalik. Kuid esialgu väga palju pole lihtsalt võimalik maksta. Praegu on väljaminekud suured ja oleme töötajatega läbi rääkinud, nad saavad aru, et kohe ei ole võimalik maksta väga suuri summasid. Aga nad saavad kõik väga mõistliku töötasu, võrreldes sarnaste töökohtadega,” räägib Gerli.
Kalle lisab, et nad on ainuke Eesti kardinafirma, kelle tööjõud kasvab, sest nad võtavad inimesi juurde. Ka Gerli sõnab, et kõigil teistel aknakatteid tootvatel ettevõtetel on tööjõukulud väga järsku langenud ja ilmselt on see seotud maksuvaba miinimumi tõusuga.
Parema ühiskonna loomisele aidatakse kaasa ka prügi sorteerimisega ja tahetakse panustada sponsorlusse. Gerli räägib, et natuke on nad juba ka panustanud, kui nad näevad, et keegi on raskustes. Korralik sponsorlus on aga tulevikuteema. “Enne ei saa midagi jagama hakata, kui endal asjad paika saavad,” sõnab Gerli.
Ettevõtte sellisel kujul loomise põhjus peitubki Eesti elu edendamises. “Alguses mõtlesime, et hakkame vaid edasimüügiga tegelema, aga saime aru, et see ei edenda kuidagi Eesti elu. Kui tellime asjad väljastpoolt, on tööjõud väljaspool Eestit. Kui meil on aga oma tootmine, saame inimestele tööd pakkuda, ja see edendab meie arvates nii Eesti elu kui ka kohalikku, Kohila elu.”
Mis tunne on olla parima ettevõtte nominent uute tulijate seas? Selle peale Kalle naerab ja räägib, et ta just vaatas, kas eelmise või üle-eelmise aasta uustulnuka kategooria võitja käive on ümmargune null. “Nii et väga eufooriasse ei tasu sattuda.”
Selgub, et sellest, et nad kusagil mingile tiitlile kandideerivad, rääkis Kalle Gerlile alles mõni päev enne meie ettevõtte külastust eelmisel reedel. Kalle vabandab end välja, et tal läks lihtsalt see meelest ja lisab: “On tore, kui tunnustatakse, kuid ega selle tõttu ei saa vähem tööd teha.”
Konkurentsi kohta sõnab Kalle, et praegu on majanduses nii hea seis, et kliente jätkub kõigile. “Kui peaks tulema stagnatsioon või langus, eks siis eralduvad terad sõkaldest. Ma arvan, et kardinatootjaid ja vahendajaid on tegelikult natukene liiga palju. Kui on raskemad ajad, siis on kindlasti neid, kes panevad poe kinni.”
Parima ettevõtte nominentide tutvustuses on Ketecori kohta kirjutatud, et nad on uusima tehnoloogiaga varustatud. “Kuna me oleme kõige uuemad, siis kogu see tehnoloogia, mis me oleme ostnud, on uuem kui teistel. Tehnoloogia pidevalt areneb, nii et meil on mõned detailid, mida teistel ei ole, saame kiiremini ja paremini teha,” sõnab Kalle selle kohta.
Päris üleöö aga see mõte, et teeks nüüd ühe kardinaettevõtte, ei tulnud. Selgub, et Kalle muid alasid sisuliselt ei tunnegi, ta on 18 aastat selle ala peal olnud ja tunneb kogu turgu ja selles osalejaid. Kust aga 18 aastat tagasi tuli mõte just kardinatega tegeleda? “Kuna mu isa on samas valdkonnas. Ta on tööl konkurendi juures. Suvel just ülikoolist tulnuna, kui töökogemust pole, ei ole esimese töö leidmine kõige kergem ja läksin kergema vastupanu teed ning isa kaudu sattusin selle ala juurde,” vastab Kalle.
Kohalikke hoitakse rohkem
Näeme ka reaalselt seda, kuidas voldikkardinate tootmine käib ja milline on Ketecori ladu. Nii Kalle kui ka Gerli vabandavad, et ruumis on mõningane segadus, kuna osa materjale alles saabus ja korralikke töölaudu ei ole veel jõutud kokku panna.
Voldikkardinad koguvad aina enam populaarsust. Gerli räägibki, kuidas inimesed tulevad ja tahavad sellist rulood saada, mis alt üles käib, kuid see ongi voldikkardin. Populaarseks teebki selle just asjaolu, et seda saab ükskõik kuhu aknal panna, kas alt üles jooksma või kasvõi akna keskele. Seda võimaldab asjaolu, et see on millimeetri täpsusega vastavale aknale tehtud.
Gerli näitab mitmeid katalooge, kus on tohutul hulgal erinevaid kardinamaterjale igale maitsele. Kokku on tema sõnul neil valikus umbes 500 materjali. Neist populaarsemad on ka laos olemas.
Eestlased on kardinate suhtes võrdlemisi konservatiivsed, eelistatud toonid on ikka valge, beež ja hall. Valikus on ka väga ilusaid värvilisi kangaid, kuid neid julgevad kasutada vähesed. Vahel kasutatakse ka mustritega kangaid. Gerli sõnab, et tegelikult, kui kogu ülejäänud ruum on valge, mõjub selline värviline voldikkardin kui sisustuselement.
Kardinate tarneaeg on võrdlemisi kiire, kolm kuni kaheksa tööpäeva, olenevalt töömahust. Gerli sõnul tehakse kardinad kiirelt valmis, kui materjal on laos olemas. Ja kui materjali pole laos, läheb tellimisega umbes nädal, nii et laias laastus saab öelda, et kui materjali laos pole, läheb kardina kättesaamisega kaks nädalat. Inimese kohta aga valmib tunni jooksul umbes kolm voldikkardinat.
Hindade suhtes oleneb kõik soovitud materjalist ja mõõtmetest. Kohalikele aga saab Ketecor teha hinnaalandust. “Me saame teha mõistliku hinna, parema kui konkurentidel,” sõnab Gerli.
Tootmisest jäävad üle jäägid, mille puhul on küsimus, mis nendega edasi teha. Hetkel polegi sellele head vastust olemas. Küll on Ketecor jaganud seda käsitöölistele ja lasteaedadele, kuid tekkivad kogused on suuremad, kui ära jõuab jagada ja kasutada. Nii et kui kellelgi on idee, mida teha voldikkardina ribadega, mis näevad välja nagu väikesed lehvikud, võib oma idee Ketecorile välja käia.
