Stina Andok / illustreeriv foto: wikipedia.
Maandamaks kavandatava Härgla lubjakivikarjääriga seoses üles kerkinud pingeid, kogunesid karjääri arendava ettevõtte, keskkonnaameti, Rapla valla ja kohalike elanike esindajad avalikule koosolekule.
On esmaspäeva, 23. aprilli õhtu ning Juuru rahvamaja saal täitub taas inimestega, kuid sel korral ei tuldud meelt lahutama, vaid nagu koosolekut modereerinud endine Juuru vallavanem Margus Jaanson ütleb – tuldi arutama riiklikult tähtsat teemat.
Kohalviibijate hulgast märgib Jaanson ära Rapla valla esindajatest vallavanema Piret Minni ja vallavolikogu esimehe Rene Koka. Keskkonnaametist on kohale tulnud kolm töötajat, kellest jutukam on maapõuebüroo juhataja Maria Karus. Juuru osavalla esindajana on kohal piirkonnajuht Aili Normak. Sõna võtavad karjääri arendaja, ettevõtte OÜ Eesti Killustik tegevjuht Andres Männart ja mäeinsener Erki Niitlaan. Kuulajana on kohal geoloogiaprofessor Rein Einasto, kes mõnd asjaolu ka kommenteerib.
Esimesena teeb oma ettekande mäeinsener Erki Niitlaan, OÜ Inseneribüroo Steiger juhatuse liige. Niitlaan ei ole üks arendajast, kuid võtab Härgla kavandatava karjääri kaitseks sõna, kuna tunneb enda sõnul mõnes mõttes vastutust selle eest, et sel õhtul Juuru rahvamajja kogunenud oleme. Ta selgitab, et just tema oli see, kes nüüdseks kümme aastat tagasi tegi karjääri asukohavaliku.
Oma ettekandes pealkirjaga „Kavandatava Härgla lubjakivikarjääri asukoha valiku põhjendus” kirjeldab mäeinsener püüdliku põhjalikkusega, kuidas toimub karjääri asukohavalik ning miks Härgla sobivaks osutus.
Niitlaan viitab möödaminnes ka Nädalise artiklile, kust oli lugenud lauset „kaevandama peab seal, kus inimesi ei ela“, ning ütleb, et ei saa olla selle väitega rohkem nõus. Tema slaidiesitluses näeme, et Härgla on üks sellistest haruldastest ruudukestest meie kodumaa pinnal, kus inimesi elab piisavalt vähe, et üks karjäär võiks end õigustada.
Niitlaan võtab oma esitluses ükshaaval läbi kõik elanike poolt välja toodud murekohad. Ta räägib, et esimese asjana vaadatakse paekarjääri kavandama asudes, et elumajad jääksid vähemalt poole kilomeetri kaugusele, ning toob tabelina silme ette, et keskmiselt elab Härgla kavandatava karjääri piirkonnas elanikke vähem kui tavaliselt Eestis paekarjääride ümber. „See on lihtsalt fakt,” ütleb ta.
Ta näitab ette järgmise tabeli, kus on näidatud kõik puurkaevud Härgla kavandatava karjääri ümbruses, mis ulatuvad peaaegu 2,5 km raadiusesse, et sellega demonstreerida, kuidas elanikud saavad oma vee sügavamalt, kui asetseb kavandatava karjääri põhi. Ta toob välja eeldatavad detsibellid, mis tõotavad kõik jääda normi piiridesse, ning maandab ka pingeid seoses gaasitoruga, mis Härgla piirkonnas paikneb, tuues näiteks Väo lubjakivikarjääri, kus kaevandatakse Tallinna-Peterburi gaasitrassist kohati vaid 15 meetri kaugusel.
Mäeinsener toob oma ettekandes välja, et kaevandamise suureks motivaatoriks on Rail Balticu raudteetrassi planeeritav ehitus, mis hakkab nõudma suurt hulka maavarasid. Ta rõhutab, et maavarade kaevandamise ja liigutamise vajadus tuleb igal juhul ning ehitama hakatakse trassi ka Rapla vallas, küsimus on selles, kas talume naabervaldadest materjali vedamisest tingitud mõjusid või oma vallas kaevandamist. „Trassi ei muudeta, veokaugused ainult suurenevad,” on Niitlaan resoluutne.
„Mis normidest te räägite?” kõlab küsimus saalis. Küsija jätkab: „Praegune olukord igal juhul muutub. Ilmselt halvemaks. Kinnisvara väärtus kindlasti langeb tänu kaevandusele. Rehkendage sisse, et kaevandaja kompenseerib kümneks aastaks kinnisvaraväärtuse languse. Kõik, mis on valjem kui kuldnoka laul, on häiriv.”
Niitlaan vastab, öeldes, et kommenteerib kõrvaltvaatajana, et riigikohus on praktikas olnud väga resoluutne kahes aspektis. Esiteks, et normatiividest tuleb kinni pidada, ja teiseks, et ei ole argument, kas teie isiklikult tunnete end häirituna või mitte. „Kuskilt peab minema ühiskondlik kokkulepe, mida saab teha ja mida ei saa. Normatiiv kaitseb nii inimest kui ka arendajat. Kõikides valdkondades on nii, mitte ainult kaevanduses,” ütleb ta.
Niitlaan lubatakse pärast seda puhkama.
Järgmisena asub ettekannet tegema OÜ Eesti Killustik tegevjuht Andres Männart. Ta tõdeb, et kaevandamine on selgelt tugeva keskkonnamõjuga tegevus, kuid ütleb samas, et „see ei ole tegelikult nii hull”. „Peame arvestama vajadusi ja võimalusi vajaduste rahuldamiseks,” sõnab ta. Männart tunneb numbreid ning jagab infot, et Eesti paekillustiku vajadus on umbes viis miljonit tonni aastas ning optimaalseks veokauguseks kaevandmiskohast loetakse 50 kilomeetrit.
„Mis ettevõtte promo see on?” kostab saalist. Tund aega mäeinseneri juttu kuulanud naisterahvas väljendab rahulolematust, kuna kuulajatele räägitakse palju ettevõtete taustainfot, loetakse ette motosid ja missioone. Moderaator Jaanson kustutab selle hõõguva söe ja esialgu tulekahju ei lahvata.
Männart jätkab. Ta kirjeldab, kuidas eeldatav karjääri avamine Härglas võiks aset leida aastatel 2020-2021. Seal leiab tööd 5-6 inimest ning kaevandatakse umbkaudu 25 000-50 000 kuupmeetrit aastas. Keskmiselt hakatakse lõhkama üks kord kuus ja kümne kuu vältel kalendriaasta jooksul. Mäeinsener tõi oma ettekandes eelnevalt välja, et päevas hakkab karjääri vahet edasi-tagasi sõite olema umbes 30, Männart ütleb kuulõikes ca 300 poolhaagist, täismassiga 50 tonni kaaluvad masinad. Karjääri ennustatavaks elueaks pakub ta 25-30 aastat, pärast mida hakkab kerkima kaunis mets.
„Vabandage, aga selleks ajaks on enamik meist surnud,” ütleb üks kuulajatest. Sellele vastust ei saabu. Männart pusib ekraanile parasjagu nüüdisaegse lõhkamise videot.
Vahepeal tõuseb saalis püsti üks kuulaja, kes ütleb, et mäletab veel, kui Härglas oli kruusakarjäär. Ta kirjeldab, et tema magamistoa aken jääb karjäärini sõitva tee äärde. „Ma mäletan seda tolmu. Ei saanud õuna süüa, pesu kuivatada,” meenutab ta. Toona sõitsid ringi neljarattalised, praegusel ajal on veokitel rattaid juba rohkem. Esineja ei oponeeri sellele. Algab lõhkamise video, mida saadab muusika. See ei ole kellegi põlveotsas filmitud, vaid näib ostetud-tellitud valmistootena. „See on illustratsioon!” hõikab üks naine saalist. Video vaadatakse viisakalt lõpuni, kuid on tunda, et hingerahu see kellelegi ei pakkunud.
Geoloogiaprofessor Rein Einasto kasutab võimalust ja võtab sõna. Ta tutvustab end pigem maheelulaadi esindajana kui geoloogi, öeldes, et liberaalne vabaturumajandus on ummikus. „Peame teistsuguse elulaadi kujundama. Ei saa võtta aluseks, et tuleb kasv. Kasv ei ole piiramatu,” on ta veendunud. „Kõik õige, aga pole õige aeg. Enne, kui ei ole lõpetatud lähedal olevate karjääride ammendamist, ei ole üldse õigust hakata uusi karjääre rajama, kui kivi on sama väärtusega,” ütleb ta.
Üks Härgla kavandatava lubjakivikarjääri aktiivsemaid vastaseid ja ühtlasi ühe sellele lähemal paikneva eluhoone omanikke Alvar Jõekaar kommenteerib ettekandjate ütlusi: „Rail Balticu jaoks paekillustik ei sobi, on vaja graniidikillustikku. Härgla karjääri uuringuaruandes oli mitu samas piirkonnas olevat karjääri välja jäetud. On tagatud varustatus ligi 50 aastaks ilma Härglata. On kirjalikult olemas selline võrdlus.”
Mäeinsener Niitlaan raputab pead, kuid otsustatakse vaidluse asemel erimeelseks jääda vaikides. „Käisime Lipametsas lubjakivikarjääri läheduses elavate inimestega rääkimas, kuidas siis tegelikult on seal elada. Pärast lõhkamist on vesi sogane, pesu ei ole võimalik pesta, joogivett ei ole põhimõtteliselt. Paekivi tolm on selline, mis igale poole kleepub. Mina oma lastele seda ei soovi. Siiralt,” jätkab Jõekaar.
„Vald on kahtlemata keerulises situatsioonis,” ütleb Rapla vallavanem Piret Minn. Ta lisab: „Olukord on emotsionaalne, ei taha rutata sündmustest ette.” Minni sõnul on kuni keskkonnauuringute tulemusteni kõik mõnes mõttes spekulatsioon. „Nii nagu korra oleme rääkinud Härgla rahvaga, kui otsus tuleb ja tulevad uuringud ja nende tulemused, siis istume kohaliku rahvaga laua taha ja vaatame, kuidas edasi. Üks kogemus Purila külaga on käes. Ei tehtud keskkonnauuringuid, täna on tõsiasi, et elanikud on oma probleemidega ja on ka ettevõte, kes on vajalik. Ei saa välistada kumbagi poolt, ometi tuleb kuidagi edasi minna,” tõdeb ta.
Minn vaatab keskkonnaameti esindajate poole ning küsib, millal võiks saabuda vastus keskkonnamõjude uuringute kohta. Ametnik vastab vaevukuuldavalt midagi erinevate osapoolte kuulamisest. Pärast koosolekut üle küsides vastab ta, et keskkonnaamet paneb otsuse tegemisel kaalukausile nii arendaja pakutud infomaterjali kui ka elanike seisukohad, valla seisukoha ning enda andmed. Kui jääb puudu otsuse tegemiseks, tehakse ka keskkonnamõjude hinnang. Kas kaalukaussi aitab kallutada ka elanike aktiivne sooviavaldus, sellele kindlat vastust ei tule.
Härgla kavandatava lubjakivikarjääri vastuseisjate üks aktiivsemaid eestvedajaid Mailis Kullerkupp-Jõekaar lisab omalt poolt veel Lipametsa karjääri piirkonna elanikega räägitust: „Kui täna räägitakse, et häirivat müra ei hakka olema, siis tegelikult ütlevad inimesed, kes elavad umbes kilomeeter eemal, et ainult tänu sellele, et paks mets on vahel, ei häiri. Kui tuul on karjääri poolt, siis ei saa olla õues, sest on tunne, nagu elaks raudtee kõrval. Hommikust õhtuni välja. Lõhkamise ajal maapind võngub niimoodi, et ei saa seista püsti. See ei ole niisama. Ei ole nii ilus, nagu räägiti. Eesti Killustik võiks rääkida, milline saab olema kahjude hüvitamine inimestele.”
Ettevõtte tegevjuht Andres Männart sõnab lühidalt, et kahju hüvitamiseks on võimalus olemas. „Võimalus on olemas. Kuidas teie seda teete?” tõstatub saalist küsimus. „Kui kahju tekib meie süü tõttu, on see meie kohustus hüvitada, nii palju kui mina tean,” vastab Männart. „Tsiteerin Winston Churchilli, rahvas ei ole loll, rahvas on väga loll,” kostab saalist.
„Kui tuleb reaalselt valida inimelu ja paekivi vahel, siis kumba valite?” kõlab provotseeriv küsimus. Jaanson vingerdab moderaatorina, et sellele ei pea vastama, kuid mäeinsener tõuseb ja otsustab siiski rääkida. „Pisut ülepingutatud küsimus,” ütleb ta esialgu malbelt ja naeratab. Küsimuse tõstataja ei jää rahule. „Kui tõsiselt küsite, siis inimelu on olulisem. Miljonid inimelud on olulisemad,” vastab Niitlaan ja istub kiirelt toolile.
„Inimene tahab kuskil elada. Külaelu sureb nii välja ju,” ütleb keegi. Nüüd soovib kõnelda tagareas seisev noormees, kes kutsub rahuliku kindlusega saalisviibijaid ühendama oma jõud ja suunama need keskkonnaameti ja valla poole, kuna arendajale mõju avaldamaks ollakse tema sõnul liiga väikesed. Minn ei jäta juhust kasutamata ja kinnitab taas valla koostöövalmidust, keskkonnaamet vaikib.
