Lisaleht Koduloolane: Siis kui surm oli silme ees

August Viin / foto: eraakogu.

(4. märtsil 2015 Koduloolases ilmunud loo täienduseks)

Otsustasin kirjutada sellest, mida me Arviga artikli lõpus mainitud Kose nõmmes tegime ja missugust kättemaksu plaanisime. Seda on minult küsitud. Ütlen kohe, et tänu sakslastest maha jäänud vigasele kahurile meie noorusest hulljulge ja rumal plaan õnneks nurjus.

Teenisime Arvi Niidiga 1949. aasta suvel kolhoosi karjastena raha. Mina kinokoolis käimiseks, Arvi autojuhiks õppimise tarbeks. Arvil oli vene vintpüss, minul inglise vint ja väikekaliibrine (kaliiber 5,6 mm) sportpüss, mida kutsuti montekristoks (vist nimetatakse praegugi). Need olid koos laskemoonaga peidetud Kose nõmme kuusetihnikusse.
Kord, kui käisime vaatamas, kas relvad on alles, märkasime sihti mööda lähenevaid NKVD-lasi. Need oli vaja kõrvale meelitada. Arvil oli miskipärast lehmakell kaasas. Seda tilksutades ja valjusti juttu ajades ning selja tagant taustaks kostvate käskluste stoi-stoi ja seis saatel meelitasimegi mehed endi järel teisele poole sihti väikesele lagendikule. Jäin seal harkisjalu seisma. Kuna me käske ei olnud täitnud, tuli üks venelastest päris ligidale ja lasi automaadivalangu minu jalgade vahele maa sisse. Järgmisel päeval leidsime neli padrunikesta.
Lehmad olid umbes 1 kilomeetri kaugusel heinamaal ja õhtu lähedal, oli aeg alustada teekonda Vahimardi lauta. Aga selleks kulus oma paar tundi, kui nad meid üle kuulasid ja lõpuks lehmade juurde viisid. Erilist huvi tundsid nad selle vastu, mis asi see kolokoli (kellukese) moodi, neile tundmatu ese on ja miks see on poistel metsas kaasas. Riukaid täis Arvi seletas, et kui seda kõlistada, näitab männi otsas oleval pesal istuv kotkas ennast. Rahule jäädi alles siis, kui heinamaal nähti ühte lehma, kellel samasugune kell kaelas.
Hakkas videvikuks kiskuma, lüpsjad tulid tee peale vastu ja pahandasid meiega, et miks me peaaegu pimedani ära olime. Olime ise ka tigedad ja vist jäigi neile rääkimata, mis meiega juhtus.
Sakslastest maha jäänud väiksemat sorti kahur oli Surdi talu heinaküüni juures peidus. Sellest pidi saama kättemaksuriist. Kavatsesime lasta ühe paugu Metsküla poolt tuleva NKVD-laste auto ratastesse siis, kui nad Ahtama jõe silda ületavad. Seda tegid nad vist rohkemgi kui kümmekond päeva ühel ajal, et pane või kell õigeks. Põõsaste vahelt oli poole kilomeetri kaugusel asuv sild hästi näha. Enne silda tuli autost üks sõdur maha ja astus aeglaselt auto ees üle silla. NKVD-laste õnneks, aga muidugi eriti meie enda õnneks, lõppes üritus kahuritoru purunemisega ja kahuri kiire peitmisega.
Pärast kinokooli lõpetamist oli kahur seal alles. Kui sõjaväest lahti sain, siis enam ei olnud. Inglise vint roostetab kusagil kodu lähedases metsas.
1944. aastal vene vägede eest põgenenud Tartu tuletõrje juhid, tuletõrjujad ja mõned omakaitse mehed jäid oma peredega rinde ülemineku ajaks pidama Lipa külasse, sest said teada, et neil ei õnnestu enam üle mere Rootsi pääseda. Meie talus oli Tartu tuletõrje ülem oma perega ja veel kaks peret. Elasid meie uues majas. Ülema sõiduauto seisis küünis. Olude selgudes kõrvaldati kaasavõetud asjade hulgast kõik vähegi ohtlik. Mõni aeg hiljem leidsin skautidele või noorkotkastele kuulunud püksirihma pandlaid kohast, kuhu ainult laps võis nad visata. Pesin oma leiud seebi ja veega puhtaks ja puhastasin veel ka sidooliga (metalli puhastamise vahend), et haisu ära saaks. Kandsin pandlaid kinokoolis ja hiljem töölgi pükstel. Pandlal olid sõnad „Isamaa auks valmis“.
Relvad peideti kiviaedadesse ja põlluservadele korjatud kivihunnikutesse. Peale inglise vindi leidsin ühest hunnikust ka sportpüssi montekristo. See oli mul rändkinos töötamise ajal kaasas. Selle raud kinnitus kaba ehk püssipära külge ühe poldiga. Palja käega lihtne lahti võtta ja kokku panna. Raud mahtus kinoekraaniga koos vastavasse kaasaskantavasse torusse. Kaba jaoks oli paras koht valjuhääldaja kastis. Selle riista abil saime motorist Jaan Ennisega leivakõrvaseks mitu jänest. Juunikuust oli Jaan juba Turbas elektrijõujaamas tööl. Siis ei olnud enam jäneste etteajajat ja pidin leppima metstuvidega, kes olid jänestest tegelikult maitsvamadki.
Padruneid oli mul küll. Olin neid muretsenud kinokooli ajal Mustamäe lasketiirus treeningul käies. Lasketiiru ülem Kontkar oli lahke mees ja müüs mulle treeninguks vahel kaks karbitäit (100 padrunit) korraga. Ehk sellepärast, et olin üks parimad laskureid. Poisid olid omale ise treeneriteks. Keegi ei jälginud, kui palju padruneid kulutasid. Mõned lasud tuli ikkagi teha, et aukudega märkleht oleks ette näidata ja ära anda. Sel ajal tuli treeninguks ja võistlusteks padrunid omal osta. Tavaline padrun maksis ühe kopika, pooltäpne 2 kopikat ja täpsuspadrun 3 kopikat.
1951. aasta augustis Pärnu-Jaagupis kuu aruannet ära andes sain teada, et mulle pannakse motoristiks üks mehhaanikute kursustelt vastava kutse saanud tüdruk. Ei julgenud sellepärast enam püssi kaasas vedada. Käisin autoga (GAZ-MM) kuulutusi panemas ja viisin püssi üheks ööks Velisele miilitsasse hoole alla.
Järgmisel päeval alustasin sealt jalgsi teekonda Lipale. Püssi raud oli peidetud püksisäärde nõnda, et päästik hoidis teda püksirihma küljes. Kaba oli vasaku kaenla all, peale tõmbasin tuulepluusi. Üle vasaku õla rippunud vene ohvitseri kaarditaskus oli neli ja pool karpi padruneid. Kaarditasku oli niisugune kott, mida sai poest osta ja millesse mahtus parajalt kolm pooleliitrist pudelit, paar võileiba ja veel üht-teist. Tasku rippus poolenisti vasaku külje ribide kohal ja maskeeris päris hästi tuulepluusi alla peidetud kaba.
Valgu mõisapargi nurga kohal pöördus tee järsult paremale, sinna jõudes nägin äkki, et kaupluse juures ja ristteel on NKVD-lased. Külm jutt käis südamest läbi. Pidin rahuliku sammuga edasi astuma, et püssiraua ots allpool põlve võimalikult vähe jala kõverdamise ajal püksisäärt punni ajaks. Ristmikul astus üks sõdur mulle ette ja nõudis dokumenti. Nurtu poole mineval teel, mõne sammu kaugusel ütles keegi, et seda pole vaja kontrollida, see on kinomehaanik. Ütleja oli Pärnu-Jaagupi rajooni miilitsaosakonna ülem, ühtlasi sama rajooni NKVD ülema asetäitja.
Astusin kergendust tundes edasi. Kuigi päike soojendas selga, tundsin siiski lausa füüsiliselt, et kellegi külm pilk on minu kuklal. Umbes 300 meetri kaugusel on väike tee tõus ja vasakul hekk, mille taga maja. Läksin heki juurde ja soristasin põie tühjaks. Pead võimalikult vähe pöörates piilusin silmanurgast poe poole. Seal läikis kaks kõrvuti laigukest, binokli klaasi. Mind ikkagi jälgiti.
Kui sõjaväeteenistusest tagasi tulin, nurus üks meie kandi jahimees selle püssi omale, et hea tetri lasta, teeb vaikse paugu. Minul oli siis juba ALMAVÜ kaudu juurdepääs sportrelvadele. Neile oli võimalik panna tavalise lahtise sihiku asemel ka dioptersihik. Praegu on mul õhupüss, mis aitab noorust meenutada.

***

Lugu, mis oleks lõppenud Siberis

See toimus umbes 45 aastat tagasi. Uue aasta alguses oli Lipa klubis Raikküla kolhoosi eelmist aastat kokku võttev pidu. Lauad olid ümber saali. Rahvast võis olla üle saja. Oma kõne lõpuosas teatas esimees Harri Kuusemets, et Eesti NSVs on sõprusvisiidil Soome esindus, võib juhtuda, et nad tulevad külla ka meie kolhoosi.
Mul oli Soome raadiost magnetofonilindile võetud Eesti ja Soome hümn orkestri esituses. Teatasin saali, et nüüd panen Soome hümni mängima. Aleksander Puntso, Siberis olnud mees, tõusis püsti ja kuulas pisarad silmis. Teised pidulised jäid siiski istuma, meie, pillimehed, seisime laval.
Pärastpoole küsis Aleksander, et miks ma ainult kaks salmi mängisin. Seletasin, et salvestasin hümni Soome raadiost. Ta ei teadnud, et Soome hümnil on kaks salmi.
Mul oli hädine plaan, kuidas seda sündmust uurijatele seletada, kui mind trellide taha pistetakse, et miks ma ei katkestanud, kui oli näha, et Soome hümni asemel arvati olevat „Mu Isamaa, mu õnn ja rõõm…”, mis oli karistuse ähvardusel keelatud. Ma oleksin seletanud, et hümni katkestada ei saanud. See oleks võinud rikkuda Soome ja N. Liidu heanaaberlikku vahekorda, kuna teatasin enne, et mängin Soome hümni.
Uurimist ja trelle ei tulnud. Äraandjat seekord saalis ei olnud. Vastasel juhul oleks kümme vangiaastat kindlustatud.
Nüüd küsitakse, et kas Eestil peaks olema hümni seadus. Võiks ju olla, aga kui me oleme seni selleta hakkama saanud, siis võime ka edaspidi ilma hakkama saada.