Katri Reinsalu / foto: Siim Solman.
Juuni alguses kuulutab Raplamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskus (RAEK) välja maakonna parimad ettevõtjad. Kategooria Väike ja Tubli üheks nominendiks on FIE Martti Raavel oma arvutipoega.
Nimi on ilmselt kõigile tuttav, kel siinkandis arvutiga probleeme on olnud. Kohtume Marttiga Raplas tema töökohal, et rääkida, kuidas tema ettevõte sündis ja millega Martti veel tegeleb.
Krista ja Juku
Martti ütleb, et huvi arvutite vastu on tal alati olnud. Sel ajal, kui tema keskkoolis käis, neid veel kuigi lihtsalt kätte ei saanud. Ta mäletab, kuidas leidis sõpradega Rapla II keskkooli kapist nõukogudeaegse arvuti „Krista“. Arvutil polnud ei monitori ega püsimälu. See tähendas, et juhe tuli ühendada televiisori taha ja tarkvara luges arvuti kassetilindi pealt. Pärast mitmete nuppude vajutamist said nad selle lõpuks tööle ning see oligi Martti esimene kokkupuude arvuti kui sellisega.
Peagi tulid kooli kaks uut ja veidi kaasaegsemat arvutit nimega „Juku“. Tegemist oli esimese
Eesti vajadusi arvestava ja Eestis toodetud arvutiga. Sellest piisas huvi kasvatamiseks ning pärast keskkooli lõpetamist asuski Martti Tallinna Tehnikaülikooli õppima. Lõpudiplomini ta ei jõudnud. Mees ütleb naljatades, et aasta pärast visati ta koolist välja, sest ta ei võtnud õppimist kuigi tõsiselt.
Pärast sõjaväeteenistust oli Martti Raplas tagasi ning läks Vesiroosi gümnaasiumi direktori Jaan Kurmi jutule. Vahepeal oli kool saanud „Juku“ asemel uuemad arvutid ning Martti lootis mõne vanema isendi endale osta. See oleks olnud hea viis, kuidas omal käel õppima asuda.
Käik lõppes aga ootamatult, sest Kurm pakkus Marttile hoopis arvutiõpetaja töökohta. Kuigi teadmistepagas ei olnud selleks ajaks veel kuigi suur, võttis ta pakkumise vastu. Esmalt Kurmi ennast jälgides ning hiljem juba iseseisvalt kätt proovides sai temast kooli arvutiõpetaja. Sellest ajast edasi ongi kõik Martti töökohad olnud just arvutitega seotud.
Võimaluse kasutamine
Päris oma ettevõtte registreeris Martti rohkem kui 20 aastat tagasi. Otsus ettevõtluse kasuks tuli mõneti tolleaegse tööandja tõukel. Kohapealne juhtimine oli nõrk, töötajalt oodati palju rohkem, kui tööülesanded ette nägid ning kõigele lisaks tekkisid probleemid palga maksmisel. Selle tulemusel mõtles Martti, et lihtsam oleks oma asja ajama hakata.
Ta ütleb, et oma ettevõttega alustamine oli muidugi veidi hirmutav. Selle tegi kergemaks asjaolu, et tal on enamasti olnud kõrvalt teisi töökohtasid. Alustas ta ainult arvutite hooldusteenuse pakkumisega. See ei eeldanud kuigi suuri investeeringuid, sest selleks ei pidanud olema oma kontorit. Martti ise tunneb, et oma ettevõtte loomine ei olnud päris pea ees tundmatusse vette hüppamine. Pigem nägi ta valdkonda, mis siinkandis kuigi kaetud ei olnud, ning kasutas võimalust. Sellest sai kohe algusest peale pereäri, mida Martti asus ajama koos oma naise Üllega.
Oma poe avamiseni jõudis ettevõtte 2001. aastal. Kuigi arvutihoolduse teenuse osutamiseks ei olnud oma kontor vajalik, tegi see töö märkimisväärselt lihtsamaks küll. Paari aastaga oli perekonna kodu muutunud ju omaalgatuslikuks remondinurgaks. Oma esimese poe avasid Raavelid tänase Tammiku fotoäriga samas majas.
Ka oma poe avamise kohta ütleb Martti, et see ei olnud mõtlematult tehtud käik. Selleks ajaks olid juba mõned lepingulised kliendid tekkinud ning sellest tulenevalt ka kindlus, et poe rent ei käi üle jõu.
Pood oli hea võimalus inimestele, kes soovisid oma arvuti ise parandaja kätte tuua. Ühtlasi sai sealt arvuteid ja nende varuosasid müüma hakata. Aeg oli selle jaoks suurepärane ning järgnevad viis-kuus aastat käive aina kasvas. Oli tõeline arvutimüügi tippaeg. Sellest hoolimata oli algus raske. Läbi aastate on Martti näinud palju erinevaid konkurente. Enamik neist on tulnud ja sama kiiresti ka kadunud. Mees ütleb, et peamine probleem seisneb selles, et ei olda valmis ootama. Selleks, et inimesed su omaks võtaksid ja sind usaldama hakkaksid, kulub aega.
Jõuame jutujärjega sinnamaale, et arvutihooldus on mõneti nagu perearsti juurde minemine. See on isiklik asi ja sa ei anna oma arvutit valimatult igaühe kätte. Nagu juba öeldud, püsib see äri inimsuhete ja usalduse peal. Seetõttu on väikeses kohas nagu Rapla väljaspoolt tulnutel ka alati palju raskem püsima jääda.
Martti ütleb, et sellist aega, mil ta mõistis, et tema jääb püsima, ei olnudki. Valdkond, milles ta ettevõtlusega tegeleb, on pidevalt muutuv ning tänaseks ka selgelt kahanev turg. Kunagistest utoopilistest müügikasumitest võib praegu ainult und näha. Ühelt poolt on konkurents nii suureks läinud, et juurdehindlus arvutite müügil on väga väike. Mees naerab, et pool tundi hooldustööd toob suurema tulu kui ühe arvuti müümine.
Teisalt on müük läinud pigem suuremate kettide kätte. Ilmselt veel kõige rohkem tõmbab kliente ära internetikaubandus. Rääkimata sellest, et uus põlvkond noori inimesi oskab paljude arvutialaste probleemidega juba ise hakkama saada.
Hooldus toob leiva lauale
Ettevõtte põhiline sissetulek ei ole kindlasti müük. Leiva toob lauale hooldusteenus. Ülle ja Martti Raavel tulevad appi nii tarkvaraliste kui ka riistvaraliste probleemide korral. Ühe osa klientidest moodustavad need inimesed, kes oma seadmeid poodi toovad. Teise osa aga lepingulised kliendid, kelle arvutivõrgul Martti igakuiselt silma peal hoiab ja probleemide korral abiks on.
Tarkvara poole pealt teeb palju tüli erinev pahavara ja viirused. Martti tõdeb, et tarkvaraprobleemidest rääkides mängivad suurt rolli inimese enda kasutamisharjumused ja käitumine. Liiga mõtlematult avatakse kahtlase sisuga kirju, jagatakse oma andmeid ja klikitakse valedele linkidele. Kõige lihtsam on selliseid probleeme vältida, kasutades oma kainet mõistust. Kui reaalses maailmas keegi naljalt sulle tänaval ligi ei astu ja raha või kingitusi ei paku, siis ei tehta seda tõenäoliselt ka virtuaalmaailmas. Seega ei tasu lasta end pimestada kirjadest ja teadetest, mis kuulutavad suurt võitu või kalleid auhindasid.
Samal ajal tõdeb mees, et need kirjad muutuvad aasta-aastalt aina paremaks ja tõetruumaks.
Kasutajast tulenevate probleemide kõrval on mõistagi alati ka selliseid, kus inimesel endal ei ole suurt midagi teha. Näiteks elektrikatkestuse või tarkvara uuenduste tagajärjel tekkinud mured. Samamoodi kasutajast sõltumatud on enamasti ka riistvaralised probleemid. Tehnika lihtsalt kulub ja lõpetab ühel hetkel töötamise.
Martti ütleb, et talle teeb alati nalja, kui inimene tuleb poodi ja ütleb siiralt imestades, et arvuti ju eile alles töötas. Selle peale tõdeb mees, et asjad ikka enne töötavad, kui nad katki lähevad.
Siinkohal tahab ta natuke ka eelarvamusi murda. Enamasti on poe leti taga Ülle, kes tegeleb ka suurema osa tarkvaraliste probleemide lahendamisega. Algusaegadel ei olnud harv juhus, kui meesklient oma katkise arvutiga uksest välja tagurdas, sest ei usaldanud naisterahvast sellise töö peale. Tänaseks hakkab see hirm aina enam õnneks kaduma.
Uurin, kui palju on üldse kahekümne aasta jooksul tema tööpõllul muutunud. Mõistagi on tehnikavaldkond selle aja jooksul väga suuri muutusi näinud. Kui praegu kasutatakse valdavalt sülearvuteid, siis oma ettevõttega alustades selliseid veel ei tuntud. Aina rohkem ja rohkem hakkavad nüüd traditsiooniliste arvutite funktsioone üle võtma telefonid ja tahvelarvutid.
Martti leiab, et kogu arvutihoolduse tulevik on üsna ebakindel. Märgid näitavad, et aina enam suundutakse selle poole, et inimesel on oma kaasaskantav väike seade, mida ta saab ühendada näiteks monitori ja klaviatuuriga. Mobiiltelefonid on aga heaks näiteks, kuidas probleemide korral ei vaevuta neid enam parandama. Vana seade visatakse lihtsalt minema ja ostetakse uus asemele.
Tööpäev ei saa kunagi läbi
Uurin, kuidas Martti ettevõtjaeluga rahul on. Sellise elu suurim probleem on see, et tööpäevad ei lõpe kunagi kella viiest. Et tegemist on pereettevõttega, on ka keeruline ühiseks puhkuseks võimalust leida. Väikesel äril on oma hind.
Martti ütleb, et on aastate jooksul õppinud ettevõtlusega kaasnevat stressi kontrolli all hoidma. Algusaegadel oli nii mõnigi klient, kes helistas pühapäeva öösel küsimaks hinnapakkumist, kurtes arvutiprobleeme või tuli lausa arvutiga koduukse taha. Tunne, et tööpäev justkui kunagi otsa ei lõpe, muutus väga kurnavaks. Kui algusaegadel oli Martti telefon alati sees, siis täna lülitab ta selle ööseks hääletu peale. Sellega, et toidupoe kassajärjekorras varrukast kinni võetakse ja arvutialast nõu palutakse, tuli lihtsalt harjuda.
Selle kõrval on mõistagi olukordi, kus keset uneaega pöördutaksegi murega, mis vajab viivitamatut abi, näiteks ööl enne lõputöö esitamise tähtaega. Reaalse probleemi korral on Martti alati nii palju kui võimalik aidata püüdnud.
Samal ajal on ettevõtja elu võimaldanud perekonnale võrdlemisi paindlikku graafikut, eneseharimist ja muude ametide pidamist. Martti ütleb, et talle meeldib Raplas ettevõtja olla. See on piisavalt väike koht, kus info liigub kiiresti ja inimesed saavad tuttavaks.
Hunt Kriimsilm
Martti on tõeline Hunt Kriimsilm oma mitmete huvide ja ametitega. Paar aastat tagasi oli lõpuks aeg küps koolipinki naasta. „Mind on natuke vaevanud see, et ma tehnikaülikooli nii kergelt võtsin,“ ütleb Martti. Kõrghariduse puudumine on teda aastate jooksul mõneti seganud. Seda eriti koolidega seoses, kes ei saa teda õpetajana tööle palgata.
Ühel päeval jättis Ülle talle arvutisse Tallinna Ülikooli rakendusinformaatika õppekava lahti ning palus sellega tutvuda. Kirjeldus tundus piisavalt huvitav ja mees registreeris end sisseastumiskatsetele. Kõhklustest hoolimata läbis ta need edukalt ning õpibki nüüd Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledži tsükliõppes.
Õppimisega tegelevad nii Martti kui ka Ülle ja see tähendab, et paar korda kuus on poe uksed kinni. Kliendid on olnud mõistvad ja suurt probleemi see tekitanud ei ole.
Martti ütleb, et koolis pakutav on olnud huvitav, eriti programmeerimise valdkonnas. Kuigi seda saaks ka iseseisvalt õppida, on algteadmiste omamine suureks kasuks. Martti ütleb, et omapäi programmeerimise õppimist alustada on veidi keeruline.
Teisalt on koolikohustus ka hea motivaator aja leidmiseks. Mõlemal juhul tuleb seda teha põhitöö kõrvalt, kuid kooli nimekirjas olemine loob kohustuse see aeg reaalselt ka leida.
Aasta pärast peaks Marttil seega rakenduskõrghariduse diplom käes olema. Ta on üsna optimistlik ka magistriõpingutega jätkamise osas. Seda enam, et hiljuti asus ta Raplasse rajatava riigigümnaasiumi IT-juhi ametikohale, kus see tõenäoliselt kasuks tuleks.
Martti koostöö erinevate koolidega on olnud läbi aastate tihe. Kuni eelmise aasta lõpuni õpetas ta Alu lasteaed-algkoolis robootikat. Praegu hoiab ta silma peal Rapla Vesiroosi gümnaasiumi ja Juuru Eduard Vilde kooli arvutitel. Esimeses on ta ka hiljem õpetajana kätt proovinud. Ühe aasta õpetas ta noortele robootikat ja teise aasta programmeerimist.
„Mulle meeldib õpetada nendele, kes tahavad õppida,“ ütleb Martti. Tõenäoliselt avaneb tal ka sügisel avatavas riigigümnaasiumis õpetamisvõimalus. Martti ütleb, et praegu pakuvad talle enim huvi miniarvutid nagu Raspberry Pi. Ta lisab, et nendega on hea juhtida seadmeid, mida ehk tavalise arvutiga kuigi mugav teha ei oleks. Martti näitab üht eriti pisikest versiooni, mis reaalselt peopessa ära mahub. Need on loodud eesmärgiga õpetada infotehnoloogiat. Pisikese seadeldise külge saab ühendada tulukesi, erinevaid andureid või mootoreid. See loob hea võimaluse õppimaks, kuidas tarkvara ja riisvara koos tööle panna.
Martti toob näite oma Saaremaa suvekodust. Suvilas on elektriradiaatorid, mille nad seni kohale jõudes sisse lülitasid. Talvisel ajal võttis üksjagu aega, enne kui need elamise soojaks kütsid. Lahenduse leidis Martti miniarvutist, mille abil ta interneti kaudu nüüd radiaatorid enne kohale jõudmist sisse saab lülitada. Samuti on tal võimalik alati vaadata, milline toatemperatuur suvilas parasjagu on. Kohale jõudes on elamine juba hubaselt soe.
Miniarvutid on valdkond, mida Martti sooviks ise edasi avastada ja huviliste leidumisel ka teistele õpetada. Riigigümnaasium koondab endas suuremat hulka õpilasi, kellele on loodud mitmekesised võimalused, ja nii on ka suurem lootus seltskond tõelisi huvilisi kokku saada. Martti tõdeb, et huvi puudumisel on IT-valdkonda raske õpetada.
Kõik need erinevad huvid ja ametid ei olegi niivõrd suurema palganumbri välja teenimiseks, vaid pigem ikka selleks, et elu oleks huvitav ja vaheldusrikas. Ühes ja samas väikelinnas 20 aastat sama asja ajades tuleks tüdimus peale. Martti tõdeb, et mõtteid oma äri sulgemisest on ikka teinekord mõlgutanud. Siis aga mõtleb ta oma ustavate klientide peale, keda kuidagi alt vedada ei tahaks.
