Stina Andok / illustreeriv foto: Siim Solman.
Märjamaa vallavolikogu 15. mail toimunud istungil kehtestati sotsiaalhoolekandelise abi osutamise kord, mis annab vallale tagasinõude õiguse. Uus kord jõustub juba 1. juulil.
Enne ühinemist oli Märjamaa ja Vigala vallas erinev kord, mis reguleeris sotsiaalhoolekandelise abi osutamist, edaspidi hakkab kõiki Märjamaa vallas antavaid ja makstavaid hüvitisi ning osutatavaid tasulisi sotsiaalteenuseid reguleerima äsja kinnitatud sotsiaalhoolekandelise abi osutamise kord.
Volikogu istungile eelnenud sotsiaalkomisjoni istungil seletas Märjamaa valla sotsiaalosakonna juhataja Marge Viska mõned olulised asjaolud lahti. Üks säte äsja kinnitatud korras puudutab üldhooldekodu teenuse korraldamist ja rahastamist. Marge Viska on selle kohta öelnud vastavalt sotsiaalkomisjoni istungi protokollile: „Kui inimene taotleb vallalt nt üldhooldekodu teenuse korraldamist ja rahastamist, kuid tegelikult on tal endal olemas piisavad vahendid kinnisvara näol, siis vald annab taotlejale teada, et kuigi ta sissetulekud pensioni näol teenuse kogukulu ei kata, on tal kinnisvara, mis tuleks aja jooksul realiseerida ning selle tulu arvel on vallal õigus teenuse eest makstu tagasi nõuda. Varasemas praktikas selline tagasinõudeõigus vallal puudus.
Ei ole vaid nii, et pensionist ei piisa teenuse eest tasumiseks, vaid arvesse võetakse ka kinnisvara. Tagasinõude õigus tekib ka kinnisvara pärijatelt. Säte tagab selle, et isik ei jää mingil juhul abita. Isegi kui tal endal või ülalpidamiskohustusega isikutel on rahalised ressurssid olemas, kuid keeldutakse maksmast. Vald korraldab teenuse paigutamise ära ning hiljem tegeleb sellega, et need, kes on kohustatud teenuse eest tasuma, seda ka teeks.”
Raplamaa Sõnumitele selgitas Viska, et tagasinõude õigust käsitlev säte ei ole ainuomane Märjamaa vallale, seda reguleerib käsundita asjaajamise normistik ning et tagasinõude õigus tuleneb võlaõigusseadusest. „Oma korras oleme välja toonud võlaõigusseadusest tuleneva võimaluse. Kuna tagasinõude õigust reguleerib võlaõigusseadus, siis on selle õiguse realiseerimiseks olnud võimalus ka enne kohaliku korra vastuvõtmist.“
Praktikas toimub üldhooldekoduteenuse eest tasumine abivajaja omaosalusel pensionist ja selle olemasolul ka puudega inimese sotsiaaltoetusest. Kui nendest summadest aga ei piisa, hindab sotsiaalosakonna juhataja sõnul kohalik omavalitsus abivajaja maksevõimet ehk teisisõnu analüüsib, milline on isiku majanduslik olukord igal üksikul juhul eraldi. Seejärel tehakse kaalutlusotsus, arvestades kõigi osapoolte õigusi ja kohustusi.
Viska selgitas, et vajadusel on vara realiseerimiseks erinevaid viise, näiteks üürimine või rentimine ning samuti sõltub realiseerimise mõttekus alles pärast konkreetse vara väärtuse ja müügikulude kindlakstegemist. Seadus sätestab ka nimekirja asjadest, mille müüki ei saa inimeselt mõistlikult oodata nagu näiteks abielusõrmus jms.
Kui selgub, et isikul ei ole täiendavaid sissetulekuid ega vara, mille arvel saaks teenuse eest tasuda, pöördub omavalitsus perekonnaliikmete poole, kellel on perekonnaseadusest tulenev ülalpidamiskohustus, ning hindab ka nende majanduslikku suutlikkust kohustust täita. Juhul kui suutlikkust ei ole või nad on vabastatud ülalpidamiskohustusest või seda on piiratud, võtab omavalitsus kohustuse enda kanda osas, mis jääb isikul endal ja tema ülalpidamiskohustuslastest pereliikmetel kandmata.
Hinnangulistele küsimustele, nagu näiteks, kas praegune süsteem on parim võimalik variant ning kas spetsialisti nägemuse kohaselt oleks ideaalpilt teistsugune, või ka praktilistele küsimustele nagu näiteks, kes tagasinõuetega tegelema hakkab ning kas see ka vallale lisakulutusi tekitab, sotsiaalosakonna juhataja vastata ei soovinud.
