Kaks filmi isast

Maris Adoma / fotod: erakogu.

12. juunil esilinastusid Rapla Vesiroosi gümnaasiumi aktusel filmid teemal “RVG 30”, üks neist oli operaator Madis Reimundi film oma isast Jaan Reimundist, kes on ühtlasi Vesiroosi kooli direktor.

Lisaks direktori kohustuste täitmisele, kõnede pidamisele ja aabitsa jagamisele näidatakse Jaani ka teistest külgedest. Teda võib filmis näha nii oma kolleegidega tantsimas, naermas kui ka koduaias askeldamas. Tervet filmikogumikku on võimalik näha sügisel.

Küsimustele vastab Madis Reimund.

Kuidas ja millal tekkis sul idee teha oma isast film?
Ligi kaks aastat tagasi pani Kersti Saadlo kokku tuumiku, kes võiksid teha filmi Rapla Vesiroosi gümnaasiumi eri tahkudest. Teatavasti gümnaasiumiosa kadus ja need filmid on justkui mälestus/meenutus sellest. Minule pakuti kohe teha film Vesiroosi näost ja vedurist – direktorist, kes pealegi on ka minu isa.

Milline oli Jaani reaktsioon, kui ta kuulis, et soovid temast filmi teha?
Kuna pakkumine oli ootamatu, isa alguses väga eufooriline selle üle just ei olnud, sest kes tahaks sellist lisatähelepanu. Alalhoidlikkus on voorus. Tegelikult keegi midagi vastu tahtmist ei teinud ja mida aeg edasi, seda rohkem harjus ta kaameraga ja seetõttu oli ka vastuvõtlikum.

Kirjeldage mõne sõnaga filmi tegemise protsessi.
Nagu olen ka öelnud, on dokumentaalfilmi, eriti just portreefilmi, sisse kodeeritud piiride kompamine, nende ületamine, peategelastele kriitiliselt lähedale jõudmine jne. Hea dokumentalistina tahaksid ju kaamera käima panna seal, kus tavainimene selle sulgeks, et saada midagi intrigeerivat, eripärast, inimese hetki, mida ta muidu ei ava. Lähedase inimesena seda “kuulutada” jällegi ei taha, seega oli pidev südame ja mõistuse olelusvõitlus.
Kui protsessist rääkida, siis filmi sisuline pool oli pidevas muutumises, film sünnibki mitu korda: kõigepealt paberil, siis võtete käigus, siis montaažilaual ja lõpuks vaataja peas. Filmimiseks valisin välja mõned olulisemad pidepunktid: kooli sünnipäev, 1. september, “tavaline koolipäev”, midagi ka koolivälist, lisaks spontaansed külaskäigud.

Mis oli selle filmi eesmärk, mida soovisid selle filmiga öelda-näidata?
Filmi eesmärk oli näidata seda direktorit, keda mina terve oma elu tundnud olen, ehk avada natuke isa mõtteid, mis muidu jäävad ainult sisemisteks mõteteks.

Milliseid raskusi tuli filmi tegemise ajal ette või sujus kõik plaanipäraselt?
Kuna olen väga spontaanne inimene ja üritan uute olukordadega kohe hakkama saada, siis ühtegi raskust sel teel väga ei mäleta. Pigem oli raske näha isa kõrvaltvaatajana, filmitegijana – neutraalselt pinnalt, et ei oleks eelhäälestust. See on vajalik, et film saaks filmiks, kus oleks oma sisu, telg ja vorm, mitte ei jääks “koduvideoks”.

Kuidas kirjeldaksid Jaani direktorina ja kuidas isana, väljaspool tööd? Kas pigem kaks täiesti erinevat isiksust või mitte?
Ma ei ole kunagi teda võtnud kui direktorit, küll aga olen näinud teda direktorina. Kooliajal oli mõnelgi sõbral meile külla tulla kummaline, kui kodus võttis teda vastu direktor. Kuna ta teeb seda, mida armastab ja tahab, on tal need kaks külge omavahel paljuski läbi põimunud. Ma arvan, et paljud teavad teda kui lõbusat, lahket ja tasakaalukat inimest, kelle oskus on võtta õpilasi ja õpetajaid võrdselt, suhelda kolleegide ja õpilastega ausalt ja vahetult, hinnata ja näha neis isiksust.
Niisamuti isana on ta mõistlik, juhib ja suunab vaikselt ja teadlikult, lastes lastel kombata ja kogeda eelkõige enne ise, seistes kõrval toetava isikuna. Nüüd on ta ka kahe tüdruku vanaisa, kes tõttab appi igal kutsel ning ilus on näha tema rõõmu ja taaskasvamist koos nendega.

Jaan ütles filmis, et kui ta ei oleks direktor, oleks ta võib-olla hoopis loodusmatkade giid, sest talle meeldib loodus ja inimestega suhtlemine. Mida sa sellest mõttest arvad? Kas sa kujutaksid oma isa ette ka teise ameti peal või sobib talle kõige rohkem direktori amet?
See, kes olen mina täna, on paljuski tänu isale. Tema hakkas mind juba väiksena vedama metsa ja matkale, andis esimese fotokaamera Zenit-E kätte ja õpetas pildistama. Ideaalne pinnas oli loodud, et edasi minna. Ja täna, režissööri-operaatorina, teen ise seda tööd, mida tahan ja armastan.
Nagu ta isegi ütles, on ta läbi viinud erinevaid matkasid ja see sobib talle väga hästi. Seda näitab ka ta igasuvine missioon – leida Eesti kaardi pealt mingi avastamata järv ja seda külastada. See on tal vähemalt 25 aastat siiani minu mälu järgi iga aasta õnnestunud. Nagu elu, nii muutub ka inimene pidevalt, seega ideaalselt sobivat töökohta on raske hinnata. Usun, et see, mida ta teeb, on õige asi. Kui töö muutub kohustuseks, tuleb midagi muuta. Kuna ta on ka kirglik aednik, on tal samuti selles suunas kõik teed valla.

***

Oma isast Jaan Metssalust on teinud filmi kultuuriklubi BAAS loominguline juht Maili Metssalu. Filmis sammub Maili isa vaikselt Vesiroosi kooli poole, meenutades mälestusi Vesiroosi koolist (Jaan Metssalu oli RVG lastevanemate komitees/hoolekogus aastail 1988-2009 – toim).

Küsimustele vastab Maili Metssalu.

Kuidas ja millal tuli idee teha film Vesiroosi mälestustest?
Vesiroosi 30 aasta juubeli tähistamise ja gümnaasiumiosa lõpu märkimise jaoks loodavate filmide idee tekkis RVG huvijuhil Kersti Saadlol. Ta kutsus kokku vilistlased, kes filmide tegemisest huvitatud võiksid olla. Nii kui sellest pakkumisest kuulsin, teadsin kohe, et soovin filmi teha oma isast Jaan Metssalust, kes on olnud 21 aastat Vesiroosi lastevanemate komitee/hoolekogu juht ning kes on olnud kogu hingega meie kooli toetamas.
Mäletan, et lapsepõlves tundus ta mulle kui kooli parim sõber. Isa on sündinud ja kasvanud RVG lähedal ning veetnud osa oma lapsepõlvest Saviaukude vahel. Hiljem rajas ta ka oma uue kodu samasse piirkonda ning on oma silmaga näinud nii kooli kerkimist kui ka arenemist erinevates ajajärkudes. Tundus nii ajaloolises kui ka hingelises plaanis oluline jäädvustada kooli rajad ja lood tema mälestuste kaudu just filmis. Hiljem on ta lisaks sisulisele koolitöö toetamisele esitanud aktuste ajal hoolekogu juhina kümneid ja kümneid tervituskõnesid õpilastele, milles oli tunda tõelist hoolt õpilaste ja kooli hea käekäigu vastu.
Seega on ta ka paljude õpilaste mälestustes osaline ning loodan, et ka vaatajatel on põnev näha kooli ümbruse terviklikkust mälestuste võtmes.

Kirjelda filmi tegemise protsessi mõne sõnaga. Kas esines ka probleeme ja raskusi?
See on mu esimene film. Olen õppinud teatrit ning lavastanud mitmeid lavateoseid, kuid filmiga puutusin esimest korda sellises vormis kokku. Olen väga tänulik oma klassivennale Ott Tiigirannale, kes oli valmis tulema mulle operaatoriks ja lahendas hulga tehnilisi probleeme.
Tegelikult filmisime esimese materjali veebruaris, vahetult enne kooli juubelit. Ilm oli nendes kaadrites karge, lumine ja ilus. Praeguses filmis näeme aga hoopis kevadiselt rohelist maastikku, sest esimese filmi materjali kandnud mälukaart purunes ootamatult ja õnnetul kombel. Selline asi juhtus mu elus esimest korda, kuigi kaardid on mul pidevalt kasutuses ning tundus uskumatu, et juhused kõik täpselt nii mängisid ja materjal pärast kaadriekspertiisi siiski kadunud oli. Olen aga õppinud vaatama asju positiivsest küljest ning usaldan elu juhuseid. Seega ju see film tahtis kevadine ja helge tulla. Uued võtted olid mais ning film sai lõpuks valmis.

Miks valisid oma isa just mälestuste ettekandja rolli?
Kogu see film on loodud just tema mälestustele tuginedes. Jaan on väga hea jutuvestja ning ega teda kaamera tagant väga juhendada ei tulnudki, ta sai just õige essentsi probleemideta kätte ning edastas kogu kooli arenguloo nii muhedalt ja positiivselt, nagu ma lootsin.

Kuidas reageeris sinu isa sellele, et soovisid teda oma filmi kutsuda?
Meie isa Jaan on väga avatud loomuga ning talle on alati meeldinud noortega koos tegutseda ja luua. Filmitegemise ideele reageeris ta positiivse üllatusega ning oli heal meelel valmis kaasa tegema. Meie peres on koduvideote tegemise traditsioon kaua au sees olnud ning seega on meil ilmselt ka vähem kaamerapelgust, kui ehk teistel seda ette tuleb. Jaan mõjub kaamera ees väga orgaaniliselt ning tal on ka väga hea kõlav hääl.

Sinu isa mainis filmis, et mingil ajal tekkis Vesiroosi koolis selline võimalus, et kui 12 last avaldavad soovi mingisuguse valdkonnaga süvitsi tegeleda, oli koolil kohustus leida grupile õpetaja või juhendaja. Kas sa mäletad, millega sina soovisid tegeleda ja kuidas sulle see valdkond lõpuks meeldis?
Mulle tohutult meeldis erinevates ringides käia. Kooli saviringis käisin mingi aja ning see väga meeldis mulle. Samuti tuli kooli minu õpingute ajal kitarriõpetaja Sven Reitel, sest õppida soovijaid oli piisavalt palju. Sealt arenes ka bändiruumis tegutsemine ning see on minu edasisi erialavalikuid väga otseselt ja tugevalt mõjutanud. Ja muidugi Keskkonnaklubi! Sealsed matkad on mälestustesse väga positiivse jälje jätnud. Ja kooli noortekoor loodi sel ajal, kui meie muusikasõpradest seltskond õppis.