Katri Reinsalu / foto: Siim Solman.
Aasta alguses andis perearst Eve Herodes märku, et soovib pensionile jääda ning oma nimistust loobuda. Järgmise kuu algusest seisab patsientide hea käekäigu eest teise aasta peremeditsiini resident Andres Lasn.
Seda küll ainult kaheks kuuks, sest pärast teda asuvad nimistu juures tööle perearstid dr Tatjana Sokolova ja dr Roman Lantov. Juuli keskpaigast augusti lõpuni on Lasni kõrval ka perearst dr Piret Innos.
Andres Lasn on aktiivne ja kõnekas tulevane perearst. Sellest räägib asjaolu, et ta on nii Eesti Perearstide Seltsi, Eesti Noorte Perearstide Seltsi kui ka Tallinna Perearstide Seltsi juhatuse liige. Vestlesime peagi tööd alustava noore peremeditsiini residendiga tema motivatsioonist ning esmatasandi arstiabi probleemidest.
Lasn tõdeb, et tema teekond arstiteaduse ja peremeditsiinini ei ole olnud ehk kõige traditsioonilisem. Tavaliselt on arstiteaduskonda astujatel see plaan olnud juba pikka aega ning enamasti tulevad nad perekondadest, kus ka varem arstiametit on peetud. „Mina ei ole selline,” ütleb Lasn naerdes. Mõte arstiteaduskonda proovida tekkis 12. klassi alguses. Muuhulgas oli laual ka Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskond.
Tartus avatud uste päeval käies jättis sealne õhkkond hea mulje ja nii saigi tehtud otsus Tartu ja arstiteaduse kasuks. „Tagantjärele väga õige otsus,” kommenteerib Lasn.
Pikalt arstiks saamisest unistanud noored tudengid teavad enamasti juba üsna õppe alguses, millisele valdkonnale keskenduda soovivad. Lasn tõdeb, et ka sellega läks tal aega. Tema läbis sisuliselt terve teoreetilise osa päris täpselt otsustamata, millele keskenduda. Viiendal õppeaastal on tudengid haiglates laiali ja saavad pildi sellest, mida Eestis teha saab. Peremeditsiini tsüklisse jõudes tekkis Lasnil äratundmine. Perearst peab oskama sisuliselt kõike ja see sobis talle. Tänaseks ongi ta teise aasta peremeditsiini resident.
Ees ootab veel üks aasta õppimist. Eelnenud kahe aasta jooksul on ta olnud ühe aasta nii linna- kui ka maapraksises ning teise aasta haiglates erinevaid erialasid tundma õppinud.
Miks on aga Lasn otsustanud praegu Raplasse tulla? Sellel on mitu põhjust. Ta tõdeb, et kuigi tema emapoolsed sugulased on Rapla lähedalt pärit, ei ole tal piirkonnaga tugevaid sidemeid. Pigem on teda motiveerinud soov kasulik olla. „Teil on väärikas perearst, kes läheb pensionile. Ma tean, et septembrist on talle loodetavasti juba püsivad järglased leitud. Aga nüüd oli kahekuune paus, kus kedagi esialgu tulemas ei olnud,” selgitab Lasn. Ta leiab, et inimesed ei tohi kuskil abita jääda ja olukord Raplas tundus tõsine. See oli ka põhjus, miks ta oma jah-sõna andis.
Samuti on see tema jaoks võimalus suuremale probleemile tähelepanu tõmmata. Selliseid kuulutusi, kus perearstidele asendust otsitakse, on kogu Eestis veelgi. Probleem esmatasandi arstiabi tagamisega on tõsine. Lasn loodab panna veidi rohkem noori vähemalt kaaluma võimalust maapiirkonda arstiks tulla.
Maapiirkonna valukohad
Loomuliku jätkuna jõuame oma vestluses küsimuseni, miks siis noored arstid ei soostu Tallinnast ja Tartust kaugemale tulema. Seda enam, et Rapla puhul räägime ju maakonnakeskusest.
Suurem osa arstiteaduskonda astujatest tuleb Tallinnast ja Tartust, nendib Lasn, ja on teada, et inimesed lähevad suurema tõenäosusega pärast hariduse omandamist tagasi sinna, kust nad pärit on. Kuna maapiirkondadest kuigi palju sisseastujaid ei ole, pole ka lõpetajate seas palju maapiirkonda naasjaid.
Keskmiselt võetakse peremeditsiini residentuuri vastu igal aastal 25 residenti. Tema aastakäik oli veidi ebatavaline, sest vastu võeti 28 inimest. Loomulike kadude tõttu lõpetab igal aastal aga umbes 20 perearsti, kellest suurem osa jaguneb Tallinna ja Tartu vahel. Need, kes üle jäävad, võtavad tihtipeale vaba aasta või lähevad Soome kogemusi omandama. Seega on esmatasandil tekkinud probleem osalt ka õppest tulenev.
Lasn toob välja, et Eestis võetakse igal aastal vastu palju kitsaste erialade spetsialiste, kellele ei pruugi pikemas perspektiivis tööd olla. Ta tõstatab küsimuse, kas ei oleks mõistlikum nende arvelt hoopis rohkem perearste koolitada. Ka riik on mehe sõnul öelnud, et 50 perearsti aastas aitaks probleemi leevendada.
Sotsiaalministeeriumi ja terviseametiga suheldes on Lasn aru saanud, et esmatasandi tervishoiu probleemiga ollakse kursis. Ta tõdeb, et kuigi inimesed teevad oma tööd südamega, vajatakse selles valdkonnas suuremat muutust. Seni ei ole kuigi tõsiselt lahenduse otsimisega tegeletud, pigem on justkui esmatasandi probleemi lahendamiseks hakatud võimestama haiglatasandit. Ehk patsient peaks pigem haiglasse minema.
Peremeditsiini võlu on Lasni sõnul aga just nimelt kodulähedus ja arstiga tekkiv usalduslik suhe. Seega oleks riigi ülesanne mõelda, kuidas vältida peremeditsiini väljasuremist maapiirkonnas.
Teine külg on seotud maapiirkonna võimalustega. Põhjustena, miks perearstid maapiirkonda tööle ei tihka tulla, on välja toodud elukaaslase kesiseid võimalusi töö leidmisel, muret lasteaia- ja koolikohtade pärast ning probleeme elukoha leidmisel.
Kohalik omavalitsus saab siin potentsiaalsete arstidega koostööd tehes oma hüvesid välja pakkuda. Samuti saab omavalitsus aidata just lõpetanud arstil administratiivseid ülesandeid täita. Lasni sõnul on peremeditsiini õpe niimoodi üles ehitatud, et sellele väga palju tähelepanu ei pöörata, kuidas luua oma ettevõte, sõlmida lepinguid ja keerulises meditsiinisüsteemis juriidiliselt orienteeruda. Aga just neid oskusi läheb noorel arstil esimesena vaja, kui ta tööle asub. Mõistagi eelistab kümme aastat koolis õppinud arst aga oma pädevust säilitada, mis eeldab rohkem arstina töötamist ja vähem administratiivsete ülesannete täitmist.
Maapiirkonnas on perearst tihtipeale veel täiesti üksi ja mõistetavalt võib üsna kergesti tekkida olukord, kus kõigega korraga tegeleda ei jõua. Halvimal juhul kannatab teenuse kättesaadavus või kvaliteet, leebemal juhul jäävad raviarved esitamata. Seega oleks kohalikul omavalitsusel võimalik oma initsiatiivi üles näidata ja noort arsti praktilistes küsimustes toetada.
Maal on suurem vastutus
Küsin Lasnilt, kas perearsti töö on linnas ja maal sama. „Ma julgen väita, et linnas perearstina töötada on ääretult palju lihtsam kui maal. Aga selle arvelt ka kindlasti kohati igavam. Maal peab väga palju asju ise tegema,“ leiab ta.
Mida kaugemal on perearst haiglast, kuhu oma patsient suunata, seda rohkem tuleb tal ise ära teha. See on alustava arsti jaoks raske, kuid samas õpetlik ja põnev. Lasn usub, et lõpuks võidavad ka patsiendid, kes saavad oma probleemile kiirema ja kodulähedasema lahenduse.
Linnas seevastu on perearstil mugavam. Lasn ütleb, et see on koht, kus endalt küsida, milline inimene sa oled. Kas sa soovid arstina võimalikult mugavat olemist või teed sa oma tööd suurema eesmärgi nimel. Noor peremeditsiini resident ütleb, et üks põhjus, miks ta Raplasse soovib tulla, ongi just väljakutse, mida maapiirkonna perearsti töö endas hõlmab. See on suurepärane võimalus kogemuste omandamiseks.
Suurem vastutuskoorem toob aga esile veel ühe maapiirkondadega seotud probleemi. Noore alustava arsti jaoks on äärmiselt oluline, et tal oleks olemas kolleegi tugi. See ei ole ainult patsiendi ohutuse seisukohalt vajalik, et noorel arstil oleks kelleltki nõu küsida. Arstil on ka iseenda jaoks oluline professionaalses mõttes end ventileerida. Maapiirkonnas ainukese arstina töötades tekitab sellise võimaluse puudumine suure läbipõlemise ohu.
Lõpuks jõuame küsimuseni, kas maapiirkonna perearsti palk peaks kõige eelpool väljatoodu taustal kõrgem olema. Lasn ütleb, et palk üksi ei ole võluvits. Samas tõdeb ta, et populaarse arvamuse kohaselt aitab kõrgem palk tõesti stimuleerida arste Tallinnast ja Tartust kaugemale vaatama. Kui kohalik omavalitsus ei suuda muude hüvede pakkumisel konkureerida, tuleks ilmselt kõrgemat palka kaaluda. Seda kasvõi näiteks nii, et perearsti toetatakse elukohaga.
