Ain Vainu oskab veealusest maailmast imelisi aardeid leida

Katri Reinsalu / Foto: Siim Solman.

Mai lõpus postitas hobisukelduja Ain Vainu oma Facebooki lehele mõned fotod vanast ja üsnagi räsitud olemisega sõrmusest. Nimelt oli ta koos oma venna Mati Vainuga selle väikese aarde peale sattunud ning lootis sotsiaalmeedia vahendusel sõrmuse omaniku üles leida. Postitus oli lühike ning jagas infot, mida sõrmuselt välja õnnestus lugeda. Teada oli nii palju, et lühend OST viitas tõenäoliselt Olustvere sohvoostehnikumile ning aastaarvud 1967 ja 1971 koolis veedetud õppeajale. Sõrmuse sisse oli graveeritud nimi „Ella”.
Postitust jagati ligi 150 korda. Seda sattus nägema ka Lauri Puhkan, kes teatas kommentaarides, et tegemist on tema ema sõrmusega. Juuli alguses sättis Ain sammud Keava poole ning haaras ka Raplamaa Sõnumid kaasa, et sõrmus oma õigele omanikule tagastada.

Ühe sõrmuse lugu

Keavas võtab meid vastu Eela Puhkan. Ain kallistab teda ning istume maha, et kuulda üht natuke uskumatut lugu valesti graveeritud nimest, sõrmuse kadumisest ning täpselt õigel ajal meelde tulnud vanadest mälestustest.
Selgub, et kuni sõrmuse leidmiseni polnud Eela õieti märganudki, et sõrmus kaduma läinud oli. Siiani arvas ta, et küllap see koos teiste ehetega mõnes karbis ikka alles on. Kuuldes, et see Imsi järvest leiti, mõtleb Eela veidi järele ja tõdeb, et viimati käis ta seal ujumas üle 30 aasta tagasi. Sotsiaalmeedia postitusele reageerinud poeg Lauri oli siis alles mõneaastane poisike. Ain noogutab seda kuuldes ja ütleb, et pole varem nii kehvas seisukorras sõrmust vee alt leidnud. Mees oli kohe pärast leiu lähemat uurimist veendunud, et see oli järvepõhjas tõesti aastakümneid veetnud.
Eela meenutab, et Imsi järv oli kolm aastakümmet tagasi populaarne ujumiskoht, kus ta oma lastega tihti käis. Selge oli muidugi ka see, et kolme lapsega ujumas käies kulus suurem aur laste kantseldamise ja kuivatamise peale ning nii ei pannudki naine tähele, et sõrmus ühel hetkel sõrmest kaduma oli läinud.
Kuigi sõrmuse kaotamine naisele suurt tuska ei ole põhjustanud, on Olustvere kool tema elus olulist rolli mänginud ja palju ilusaid mälestusi jätnud. Eela lõpetas 1971. aastal agronoomi eriala 50. lennuna. See oli erakordne aasta, sest kunagi varem polnud kool nii palju õpilasi vastu võtnud. Lõpetamise ajal oli naine kõigest 17-aastane. Kuna tema nimi on üsna ebaharilik, on ta elu jooksul nii mõnigi kord näinud, kuidas seda valesti kirjutatakse. See tuttav pettumus haaras teda ka lõpuaktusel, kui sõrmus üle anti. Graveerija käe läbi oli Eelast saanud Ella. Naine lohutas end tollal ainult sellega, et nimi jäi sõrmuse sisse ja teistele varjatuks.
Põnev on aga kogu loo juures see, et sõrmuse kaotamise ajal vaid mõneaastane poeg Lauri ei teadnud valesti kirjutatud nimest kuni üsna hiljutise ajani veel mitte midagi. Eela räägib naerdes, et just maikuus tuli see kuidagi jutuks, et tema lõpusõrmuse sisse vale nimi graveeriti. Mälestusradadel rännates on Eela silm juba natuke märjaks tõmmanud. Ta mõtiskleb, kuidas küll teinekord satuvad asjad nii juhtuma. Kui ta poleks oma pojale sõrmuse lugu kevadel rääkinud, ei oleks poeg leitud sõrmust kuidagi osanud oma emaga kokku viia.
Veelgi enam – selgub, et juba järgmisel kuul ootab ees ka Olustvere kooli kokkutulek. Eela on kokkutulekutel alati osalenud ja ütleb naljatades, et ainult väga tõsine haigus takistaks tal sinna minemast. Sel korral saab ta üle aastakümnete ka oma sõrmuse kaasa võtta. „Olustverega seotud asjad tulevad mu juurde tagasi,” tõdeb ta.
Ain kuulab Eela räägitud lugusid hoolega ja on selge, et talle meeldib selle väikese aarde minevikuga tuttavaks saada. Ta tõdeb, et tihti küsitakse talt, miks ta sõrmuste omanikke otsib ja neid lihtsalt rahaks ei tee. Aini jaoks ei kaalu see võrdlemisi tagasihoidlik rahaline väärtus üles emotsiooni, mille omanik oma ammukaotatud sõrmusega taaskohtudes saab.
„Ma arvan, et ma leian neid veel ja ma tagastan neid veel,” ütleb Ain naerdes. „Ma loodan vähemalt, et mina neid rohkem ei kaota,” vastab selle peale naerdes Eela.

Veealune maailm

Südamliku kohtumise järel seame sammud jälle auto poole. Uurin Ainilt, kuidas tema huvi sukeldumise vastu üldse tekkis. „Huvi veealuse maailma vastu on mul ammu olnud,” tõdeb ta ja ei oskagi konkreetset hetke välja tuua. Pärast erinevate vahendite katsetamist tuli kiiresti ka otsus korralik varustus soetada. See on tal bussis alati kaasas, sest iial ei või teada, millal suurepärane ilm sukeldumist soosib.
Aini jaoks on veealune maailm ideaalne stressimaandaja. Ta räägib, et pärast kehva või pingelist päeva on täielik mõnu minna vee alla ja vaikuses sealset elu avastada. Millegi väärtusliku avastamine ei ole tegelikult eesmärk omaette. Ain ütleb, et tema jaoks on tohutult põnev teada, mida jõe-, järve- või merepõhi just sel hetkel ja selles kohas pakkuda võib. Veekogusid, mida avastama minna, valib ta üsna juhuslikult.
Hea nähtavuse korral haarab ta kaasa ka väikese abilise metallidetektori näol. Metallesemete läheduses näitab see heli ja vibreerimise abil õige suuna kätte. Mida lähemale esemele minna, seda tugevamini detektor vibreerima hakkab.
Kui see kõik aga kelleski väikese huvi tekitas, tasub arvestada, et enne kui üldse sukeldumisega algust teha, tuleb läbida vastav koolitus. Esimese tunnistusega kaasneb õigus sukelduda kuni 18 meetri sügavusele. Täiendkoolitusega saab lubatud sügavust suurendada. Praegu on Ainil õigus sukelduda kuni 40 meetri sügavusele. See on tema jaoks piisav. Sel lihtsal põhjusel, et 30 meetri sügavusel on meres täiesti kottpime. Kõige rohkem ongi Ain läinud 36 meetri sügavusele. Pinnast nii kaugel enam valgust ei ole ja ta ei näe ka põhjust, miks kaugemale minna.
Kuigi veealune maailm on lõputult huvitav, kätkeb see endas ka mitmeid ohte. See on ka põhjus, miks sukeldujad erinevatest reeglitest ja ohutusnõuetest rangelt kinni peavad pidama. Üks olulisemaid on kahtlemata see, et sukelduma ei minda üksinda.
Väga sügavale minnes tuleb arvestada veelgi rangemate reeglitega, kuidas käituda. Üles tulemise käigus tuleb teha näiteks mõneminutiline ohutuspeatus, mil sukeldumise ajal verre läinud gaasid eralduda saavad. Kompuutrit ja kokku lepitud sukeldumisaegasid tuleb samuti hoolikalt jälgida.
Sukeldujate jaoks kujutavad suurt ohtu erinevad võrgud ja teravad metallesemed, mis sukeldumisülikonna katki võivad teha. Seda enam tasub vee all olla ettevaatlik ja rahulik. Ain räägib, et koos Martti Raaveliga on nad mänginud läbi olukorra, kuidas käituda võrku kinni jäädes. Enda lahti päästmiseks on sukeldujal ka tavaliselt nuga ja tangid kaasas.
Ain ütleb, et teoorias tuleb ohtlikus olukorras muidugi rahulikuks jääda, aga praktikas on veealused riskid suuremad ja selle võrra ka enda reaktsiooni keerulisem kontrollida. Temal ei ole õnneks otseselt ohtlikke olukordi ette tulnud. Meelde tuleb vaid üks kord, kui paariline lõi kogemata oma lestaga tema ümber suure mudapilve üles. Nähtavus kadus ja ootamatult oli oma asukohta raske määrata ja ka paariline silmist kadunud. Sellistes olukordades on ohutuse seisukohast kokku lepitud, et juhul kui paarilist ei õnnestu minuti jooksul üles leida, tuleb pinnale tulla.
Reeglitest kinni pidades ja tarbetute riskide võtmist vältides on sukeldumine nauding ja meeldiv ajaveetmisviis. Ain räägib selle peale toreda loo, kuidas ta kord hülgega kohtus. Sukeldumise käigus tundis ta järku, et keegi sikutab teda lestast. Selja taha vaadates polnud kedagi näha. Mees jõudis juba vaikselt kõikvõimalikke mõtteid mõlgutama hakata, kui tundis, et teda uuesti lestast sikutatakse. Teisel korral hülgel nii kiiresti põgeneda ei õnnestunud ja ta jäi Ainile vahele. „Nad on nii uudishimulikud,” ütleb ta.

Väärtuslikud leiud

Päris tühjade kätega Ain oma avastusretkedel enamasti ei jää. Ta tõdeb, et suurem osa leidudest on tema jaoks väärtuslikud. Veekogude põhjast on ta leidnud hulganisti sõrmuseid, ämbritäisi kroone ja kopikaid ning muid väärisesemeid. Naerdes lisab ta, et teinekord satub ta aga mõne alumiiniumkattega vana viinapudeli korgi või merre lükatud ostukäru peale.
Oma kõige väärtuslikematest leidudest rääkides mainib Ain üht hõbeuuri. Enne leidmist oli see vee all olnud üle saja aasta. Uur sattus vee alla aastal 1911. Uurin, kuidas Ain seda nii täpselt teab. Selgub, et Ainile meeldib ka vanu vrakke uudistamas käia. See konkreetne leid asus Osmussaare juures Läänemeres. Selles paigas oma lõpu leidnud laeva ajalugu on mehele hästi teada. Samast paigast leidis ta ka näiteks hõbemündi aastaarvuga 1898. Tegemist oli saksa viiemargasega, mis kaalus 33,3 grammi.
Iga vraki juurde iga sukelduja minna ei tohi. Nii ei ole Ainil asja näiteks muinsuskaitse all olevate vrakkide juurde. Pigem valib mees välja sellised juhtumid, kus madalikule sõitnud laev on lammutatud ning merepõhjas on vaid jäänused. Samuti sellised vrakid, mis on aja jooksul nii ära lagunenud, et need on vrakinimistust üldse kustutatud.
Osmussaare juurest leitud hõbeuuri plaanib Ain Eesti meremuuseumile anda. Ta leiab, et ehk võiks muuseumit ja selle külastajaid aarde ajalugu huvitada. Ain ei ole kitsi oma leide teistega jagama. Paraku on ka selge, et enamike leidude puhul pole eseme ajalugu ja omanikku võimalik tuvastada.
Ain näitab mulle oma telefoni salvestatud fotodelt kõikvõimalikke erinevaid sõrmuseid, mis ta aastate jooksul veekogude põhjast välja on toonud. Külma vette minnes tõmbuvad inimese veresooned kokku ning ujumisliigutust tehes on sõrmused kerged kaduma. Fotodelt vastu vaatav kollektsioon on mitmekesine. On keerukaid ja detailseid ning natuke tagasihoidlikumaid.
Enamike peal pole ühtegi viidet selle omanikule. Võib vaid ette kujutada, kuidas pirakas pealuukujutisega sõrmus kord mõne motomehe kätt ja õbluke väikese kiviga sõrmus mõne noore neiu oma ehtis.
Seda enam on Aini rõõm suur, kui tema kätte sattub mõni selline ehe, mille omaniku tuvastamine natuke reaalsem paistab. Oma esimese sõrmuse leidis ta Estonia järvest Kehtna vallast. See oli Rapla keskkooli lõpusõrmus. Kooli ja lennu tuvastamisel on juba üsna kerge kooli kodulehelt selgeks teha, kellele sõrmus kuuluda võiks. Eelale tagastatud sõrmus oli järjekorras kolmas, mille omaniku ta välja on selgitanud.
Kõik need, mille omanikku ta ei tea, paneb ta hoiule. Uurin Ainilt, kas ta oma leidudest näitust ei tahaks korraldada. Ain naerab selle peale. Ta arvab, et ehk toob veel mõned huvitavad esemed vee alt välja ja korraldab siis neist tõesti näituse teistelegi tutvustamiseks.