Katri Reinsalu / foto: Siim Solman.
Hennamaalingute maailmast teab nii mõndagi Tiiu Varik, kes annab ülevaate, kuidas need punakaspruunid kehamaalingud sünnivad.
Kunstihuvi
Tiiu on hennaga umbes seitse aastat tegelenud. Ta räägib, et huvi kunsti vastu on teda läbi elu saatnud. Ta on joonistanud ja maalinud juba lapsepõlvest alates ning kõrgkoolis tundus henna sellele loomulik jätk. Kuna Eestis on olemas hennaekspert Katrin Alekand, kes on oma magistritöö just hennast kirjutanud, oli eestikeelset infot üsna piisavalt saada. Ja nii hakkaski naine katsetama.
Sealt edasi võttis ta ette juba välismaised leheküljed ja videod. Tiiu tõdeb, et henna põnevasse maailma astudes leiab igaüks lõpuks ikka oma käekirja ja oma tehnika, mis talle kõige paremini sobib. Nii läks ka temaga. Kõike ei saa õppida, osa asju tuleb omal nahal ära katsetada. Kasvõi näiteks see, millise konsistentsiga hennapasta konkreetsele tegijale kõige paremini sobib.
Oma töid on Tiiu fotodele salvestanud. See on suurepärane viis nägemaks, milline areng on vahepeal toimunud. Naine jääb tagasihoidlikuks ja lausub, et ei taha küll kuidagi väita, et ta maalingud praegu väga hästi välja tuleks, aga paremaks on need kahtlemata muutunud.
Uurin Tiiult, kui kaua võtab aega vilumuse tekkimine. Ta arvab, et kunstiandega inimesel, kes on varem näiteks joonistamise-maalimisega tegelenud, läheb hennaga sõbraks saamine kiiremini. See muidugi ei tähenda, et hennamaalingutel poleks eelmainitutega võrreldes oma nüansse. Keha on tasapinnalise paberi asemel kolmemõõtmeline. Samuti nõuab omajagu harjutamist see, millise survega hennat tuubist välja suruda, et kena tulemuseni jõuda.
Hennapasta segamine
Nagu selgub, ei ole hennaga tegelemiseks kuigi palju vahendeid vaja ning pooled neist on ilmselt juba peaaegu igaühe koduköögis olemas. Valmis pastasegudest hoiab Tiiu heaga eemale. Seda lihtsalt sellepärast, et valmistoote puhul ei saa kunagi teada, mis sellesse lisatud on. Arvestades, et looduslik hennasegu säilib toatemperatuuril paar päeva, tekitavad nädalaid või lausa kuid poeriiulil probleemideta seisvad valmissegud omajagu küsimusi. Tiiu jääb seisukohale, et nendega ei ole ilmselt kõige mõistlikum näiteks laste või rasedate kehale maalima asuda.
Oma hennapasta segab Tiiu ise valmis. Selleks läheb vaja kõigest nelja koostisosa: hennapulbrit, sidrunimahla, suhkrut ning eeterlikku õli. Pulber koosneb hennataime kuivatatud lehtedest. Pasta tegemiseks tuleb sellele esmalt haput vedelikku lisada. Juuste värvimiseks soovitatakse sellist vedelikku, mida juua saab, kuid naha puhul peaks see kangem olema. Tiiu kasutab poes müüdavat sidrunimahla kontsentraati. Seejärel peab segu 12 tundi toatemperatuuril seisma.
Järgmises etapis lisatakse suhkur ja eeterlik õli ning lastakse segul veel 12 tundi seista. Nagu öeldud, säilib valmissegu toatemperatuuril paar päeva, enne kui see kaotab oma võime nahka toonida. Sügavkülmas saab seda kuni aasta säilitada ning külmkapis umbes nädala.
Tiiu kasutab oma hennapasta segamisel lavendliõli, sest tema kogemuse põhjal annab see kõige parema tulemuse ning tekitab kõige vähem allergiat. Nahale maalimise juures on allergiad üks suuremaid ohtusid. Puhas henna on üleni looduslik. Tiiu ütleb, et enamasti on allergilise reaktsiooni tekitajateks pigem kasutatav eeterlik õli või sidrunimahl. Hea tegija teab täpselt, millest tema hennapasta koosneb ning oskab sellest ka oma klienti informeerida. Tiiu tõdeb, et oma praktika jooksul ei ole ta näinud ega kuulnud, et kellelgi tema hennapasta vastu allergiline reaktsioon oleks tekkinud.
Allergilised reaktsioonid on palju tõsisem teema, kui jutuks tuleb must henna. Tiiu ohkab ja ütleb, et sellest tuleb pidevalt rääkida. Oma loomulikul kujul on henna punakaspruun. Saadava tulemuse toon sõltub suuresti korjest. Kohe kindlasti ei saa üleni naturaalne henna kunagi must olla. Musta tooni saamiseks tuleb sellele midagi lisada, mis enamasti tähendab, et tegemist ei ole kaugeltki mitte naturaalse tootega. Nii on ka allergilised reaktsioonid ja tõsised nahakahjustused kerged tekkima. Arusaadavalt on must toon aga inimestele jätkuvalt ahvatlevam kui pruun ning teadmatusest lastakse oma kehale mõne soojamaareisi käigus „loomulik” kehamaaling teha
Maalimine
Hennapastaga maalimiseks paneb Tiiu selle koonusekujulisse tuubi. Tuubi keerab ta kilest, mille siis kokku teibib. Sel viisil saab ta teha täpselt nii suure koonuse, kui parasjagu vaja läheb. Nüüd ei jäägi enam muud üle, kui maalima asuda.
Nahale Tiiu midagi ette ei joonista. „Tuleb nii nagu tuleb,” ütleb ta. Lihtsamate töödega saab ta üsna kiiresti hakkama ja nende puhul palju ette mõtlema ei pea. Aastate jooksul on Tiiu aga ka suuremaid väljakutseid vastu võtnud. Näiteks on ta hennamaalingutega katnud päid ja rasedakõhtusid. Selliste tööde puhul eelistab ta enne alustamist kogupilti visualiseerida. Selleks teeb ta paberile kavandi ning kasutab seda töö käigus spikrina.
Pärast maalingu valmimist peab pasta kuivama. Õues kuivab see kiiremini, toas aeglasemalt. Üldine reegel ütleb, et mida aeglasemalt hennapasta kuivab, seda parem. Mida kauem pasta naha peal on, seda intensiivsemaks muutub ka värv. Kahe ööpäevaga saavutab see oma maksimaalse tulemuse.
Tiiu ütleb, et kõige olulisemad on esimesed 24 tundi, kus maalitud kehaosa tuleks kindlasti vee ja seebi eest hoida.
Hennapasta maha koorumisel jääb nahale punakaspruun jälg, mis säilib seal ilusana vähemalt nädala. Suurt rolli maalingu püsimises mängivad mitmed asjaolud. Esiteks kindlasti konkreetse inimese nahk. Mõni nahatüüp võtab hennat paremini sisse, teine kehvemini. Üldiselt püsib henna paremini seal, kus on paksem nahk ehk peopesades ja tallaalustel. Samuti tuleb henna kiiremini maha, kui seda piirkonda pesta ja hõõruda.
Maalimiseks sobilike kohtade poolest soovitab Tiiu ikka pigem käsi ja suvisel ajal ka jalgu. Need ei jää enamasti hõõruvate riiete alla ning seeläbi püsib tulemus ka kauem ilus.
Uurin Tiiult veel, kust ta inspiratsiooni ammutab. Osaliselt jälgib ta internetis teiste tegijate töid inspiratsiooni saamiseks. Päris üks ühele ta pilte maha ei tee, vaid lisab neile alati ka oma nüansi. Teisalt inspireerib teda ka lihtsalt ümbritsev igapäevaelu. Ta näitab mulle fotosid lilledest ja ühe mõisa laemaalingust. Neid nähes tekkis kohe mõte seda ka nahal katsetada. Tiiu ütleb naerdes, et ega ta ei oskagi täpselt öelda, kust inspiratsioon tuleb, aga eks ikka elust üldiselt.
