Siim Jõgis / foto: Aare Hindremäe.
Laupäeval, 18. augustil kujunes Raplamaa keskpunktiks Lelle alev. Seal tähistati 150 aasta möödumist kohaliku kiriku rajamisest ja hariduselu algusest.
Märkimisväärne on see, et Lelles asub üks kolmest Eesti apostlik-õigeusu kirikust Rapla maakonna piires. Enne õhtul toimunud kooli vilistlaste kokkutulekut peeti just seal jumalateenistus, mis andis tervele päevale vaimse mõõtme.
Sel päeval jätkus Lelles tegevusi lõunast kuni hilisõhtuni. Ja põhjust selleks oli küllaga. Kaugeltki mitte kõik kogukonnad ei saa tunda uhkust selle üle, et neil on 150 aastat vana pühakoda või hariduselu. Lellel on selleks nüüd kõik õigused olemas. Seda tähtpäeva oli kohapeal oodatud ja ette valmistatud juba pikka aega. Kogu tähistamise naelaks võib lugeda mälestuspingi avamist koolimaja õuel.
Viimastel aastatel on kujunenud tavaks, et avatakse mõne tuntud ja tunnustatud inimese nimeline pink. Lelles mindi teist teed. Pinki ei pühendatud mitte ühele konkreetsele inimesele, vaid sisuliselt kõigile selles koolimajas õppinud, õpetanud või muul moel kooliga seotud inimestele.
145 allkirja
Täpselt keskpäeval avati huvilistele Lelle Püha Kolmainu kiriku uksed ja tund aega hiljem, kell 13 sai alguse jumalateenistus.
Nagu varem mainitud, on Lelles asuv kirik üks kolmest õigeusu kirikust Rapla maakonnas. Teised kaks on Velise Ristija Johannese kirik ja Angerja Issanda Taevaminemise kirik, mis asub Kohila külje all. Lelle kirik on võrreldes kahe eelmisega välisilme poolest vahest kõige tagasihoidlikum. Ometi on seal olemas tegus kogudus, kes hoone eest hoolitseb ja ka südant valutab.
Laupäevase jumalateenistuse külastajad andsid kiriku remondi toetamiseks 145 allkirja.
Koguduse liige Epp Haabsaar ütles, et see on oluline toetus. “Pühakodade programmist eelmisel aastal toetust saada ei õnnestunud, ehk on kirjast abi,” sõnas Haabsaar.
Lelles tegutseb pika ajalooga kogudus, mille juured ulatuvad veel kaugemale minevikku kui praegune kirikuhoone. Kogudusele pandi alus juba 1851. aastal.
Raplamaa vanim õigeusu kirik
Külalisena Lelle Püha Kolmainu kirikusse astudes on veidi võõras tunne. Ma ei ole kunagi varem osalenud õigeusu jumalateenistusel. Oskan seda vaid võrrelda luterikiriku teenistusega. Tunnetan kiiresti, et need on oma ülesehituselt mõnevõrra erinevad. Teenistust viib läbi ülempreester Aivar Aleksander Sarapik. Osalejaid on paarikümne ringis.
Rahaliselt sai toetada kiriku olemasoleva küttekolde parandamist. See on annetuste toel reaalne eesmärk, kuid suuremad korrastustööd mitte. Olgem ausad, see pühakoda vajab remonti. Praegu on hoone seisukord kahetsusväärne. Seetõttu on ka väga oluline, et kogudus laupäevaste pidustuste käigus need 145 allkirja kokku sai ning loodetavasti saadakse ka rahalist toetust. Tegemist on igati väärika hoonega, ikkagi Raplamaa õigeusu kirikutest vanimaga.
Jumalateenistusel osalemine on minu jaoks ühteaegu nii religioosne kui ka kultuuriline kogemus. Üks konkreetne erinevus, mis võrreldes luterliku teenistusega silma torkas, oli viirukite kasutamine. See andis kirikuhoonele spetsiifilise lõhna ning hall suits ka müstilist hõngu.
Lelles ei peeta jumalateenistusi just tihti. Koguduse kontaktisik Kaidu Pärgma ütles, et neid toimub heal juhul viis või kuus korda aastas. Laupäeval tähistati kirikuhoone valmimise 150. aastapäeva ning järgmine jumalateenistus peaks seal tulema jõulude paiku. Kõik teenistuse nüansid jäid mulle kui esmakordsele osalejale arusaamatuks, küll aga tekitas hea tunde see, et ukse juures oli üles seatud kohvik, kus pakuti morssi ja kooki. Palaval ja päikesepaistelisel päeval kulub punase sõstra morss jahutuseks ära küll. Tõenäoliselt sellesama kohviku tõttu leiavad tee pühakotta ka perekonnad ning koos nendega lapsed.
Kirikus avatud kohvik ei olnud sel päeval Lelles üldsegi ainuke. Koos uhke juubeliga peeti laupäeval ka kodukohvikute päeva. Koduõuede kohvikuid oli sel päeval avatud neli. See oli justkui vahepala kahe sündmuse vahel lõunasest jumalateenistusest kuni õhtuse kooli kokkutulekuni.
Mälestuspink
Lelle endise põhikooli hoone asub täpselt kirikust üle tee. Koolitööd ei tehta seal küll enam 2008. aastast. Praegu tegutseb selles majas kohalik raamatukogu ja rahvamaja. Kooli 150. aastapäeva tähistamiseks koguneti kella viieks koolimaja õuele. Paljud olid kohal juba varemgi. Oodata oli mälestuspingi avamist. Seda oli jälgima tulnud julgelt üle saja kohaliku elaniku ja Lelle kooli vilistlase. Ürituse populaarsusest kõneles ka see, et mõlemad Viljandi maantee äärsed teeperved olid autosid täis pargitud.
Saladuseloori aitas hoida valge lina, mis mälestuspinki kattis. Loomulikult teadsid kõik kohalolijad, mida see lina varjab. Mälestuspingi rajamist rahastasid kohaliku omaalgatuse programm, Kehtna vallavalitsus ja MTÜ Meie Lelle Selts. Tegemist on betoonist valatud koolipingiga, mida kaunistab silt tekstiga “Lelle kool 150 18.08.2018”.
Kooli kunagine õppealajuhataja Kristi Jalukse ütles oma sõnavõtus väga kenasti, et tegemist ei ole lihtsalt tooli ja lauaga, vaid koolipingiga.
Idee tähistada Lelle hariduselu 150. aastapäeva just sellisel viisil tuli MTÜ-lt Meie Lelle Selts. Oma ideedega toetasid ka endised kooli õpetajad. Konkreetselt võib idee autorina välja tuua Katrin Talu. Sille Valinu Meie Lelle Seltsist rääkis, et koolipingi rajamise mõtteni jõuti ühiste arutelude käigus. Ühele kindlale inimesele seda pühendada ei tahetud, pigem sümboolselt kõigile kooliga seotud inimestele.
Pärast avasõnu said kõik huvilised pingi juures pilti teha. Seda võimalust kasutati nii lendude kui ka sõpruskondade kaupa, aga ka üksinda. Laupäevase sündmusega tähistati ka Eesti vabariigi sajandat sünnipäeva. Kohal oli Aare Hindremäe, kes esindab programmi ‘’EV100 igas külas’’. See annab igale külale, linnale ja selle kogukonnale võimaluse valida EV100 juubeliperioodist välja üks päev, millal nemad on sünnipäevalapse rollis ja peavad Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva. Seetõttu võib mälestuspinki lugeda ka Lelle kogukonna kingituseks iseendale.
Aare Hindremäe kinkis selle sündmuse puhul Lellele metallist plaadi tekstiga “Eesti Vabariik 100 Lelles 18.08.2018”. Samasugused plaadid on saanud ka mitmed teised Raplamaa paigad, kes on sünnipäeva-aasta puhul teinud oma kogukonnale mingisuguse püsiva väärtusega kingituse. Näiteks Lipa küla, kes avas tänavu 1. juunil laste mänguväljaku.
Aktus
Esmapilgul võis öelda, et kooli õuele oli kogunenud kaugelt üle saja inimese. Nende seas nii kohalikke Lelle elanikke kui ka kaugemalt tulnud inimesi. Tähelepanuväärne oli see, et vilistlaste seas oli inimesi, kes olid alustanud Lelle koolis oma haridusteed juba enne Teist maailmasõda. Õnneks õnnistati kõiki sündmusest osavõtjaid päikesepaistelise õhtupoolikuga.
Pärast mälestuspingi avamist oli umbes 45 minutit aega jutuvestmiseks ning koos pingiga pilditegemiseks. Täpselt kella kuuest sai alguse aktus. Õues oli tunda vabamat õhkkonda, saalis muutus see ametlikumaks ja ühtlasi ka pidulikuks. Meelelahutust pakkusid erinevad muusikalised ja akrobaatilised etteasted. Pärast aktust sai veel mõnusasti õues jalutada, enne kui ansamblid tantsumuusikat mängima hakkasid.
Nagu koolidele tavapärane, toimuvad ka Lelles vilistlaste kokkusaamised iga viie aasta tagant. Tänavu oli kohal kindlasti üle kahesaja inimese. Üks korraldajatest Mariina Madisson ütles, et külaliste arv jäi 230 ja 250 vahele. “Päris 250 inimest kokku ei tulnud, aga üle 230 oli neid kindlasti,” sõnas ta. Pidu kestis muidugi veel pikalt. Tantsusamme sai seada kahe ansambli mängitud muusika järgi. Teine neist lõpetas mängimise alles kell pool kolm öösel. Sellega võis ka vilistlaste kokkutulekule joone alla tõmmata.
Madisson ütles, et korraldajatel jätkus tööd ja ülesandeid veel kauemgi. Tagasiside korraldajatele on seni olnud positiivne. Ka Madissoni sõnul kulges üritus sujuvalt.
Taaskohtumisrõõm
Kui teha lihtne matemaatiline arvutus, võib öelda, et Lelle 150 tähistamine kestis laupäeval kokku 14 ja pool tundi. Seda sel juhul, kui lugeda avalöögiks kiriku uste avamist külastajatele kell 12 ning lõppakordiks seda, kui bändid lõpetasid mängimise kella poole kolmest. Hea oli see, et sellesse vahemikku mahtus väga erinevat laadi kogemusi. Alates jumalateenistusest, lõpetades tantsimisega kooli saalis. Loomulikult mahtus sinna vahele ka paras kogus jutuajamisi kunagiste klassikaaslastega.
Taaskohtumisrõõm oligi üks siiramaid emotsioone, mida kooli õuel kohata võis. Eriti tähelepanuväärne oli see muidugi vanemate inimeste puhul. Aga nüüd on Lellel põhjust olla uhke numbri üle, milleni mitmetel teistel piirkondadel veel küündida tuleb. Nii Lelle kirikuhoone kui ka kohalik hariduselu jõudsid väärikalt 150 aasta pikkuse tähiseni.
