Helerin Väronen / foto: Siim Solman.
Eelmisel reedel, 7. septembril avas Rapla päästekomando oma uksed kõigile, kel soov piiluda päästjate argipäevaellu. Tegemist oli hariva perepäevaga, kust sai peale eluliste tarkuste ka mõnusaid emotsioone kaasa.
Alustasime oma ekskursiooniga Mihkel Itali juhtimisel alumiselt korruselt. Seal sõnas Ital, et peale nähtavate korruste on majal ka maa-alune tuumavarjend, mis on sama suur, kui maja pealtpoolt välja näeb, kuid mis pole enam kasutuskõlblik. Oma suurt maja jagavad päästjad PERH-i Rapla Kiirabi ja Rapla Keskkonnainspektsiooniga.
Päästjate päev algab hommikuti rivistusega, kus lõpetav vahtkond annab juhtimise järgmisele üle. Rivistusele tuleb tulla juba täisvarustuses. Raplas on kokku neli vahtkonda, igas vahtkonnas 6-7 meest ja korraga on tööl viis meest. Varem oli rohkem, kuid riik on seda arvu koomale tõmmanud.
Soovijatel oli võimalik ennast ka mitte küll päris täisvarustuses, kuid siiski päästjate riietuses pildistada. Riietusega seoses mainiti seda, et selles higistab päästja tohutult, nii et kui vähegi võimalik, tuleb enne väljasõitu juua vett nii palju kui jaksad. Ja siis veel natukene.
Maja peal liikudes kohtasime päästekoera Cammit ja see tekitas lastes eriti suurt elevust ning tundus, et nende jaoks rohkem ei olekski vaja olnud. Cammi oli muidugi kohe kõigi suur sõber ka, eriti kui sel uuel sõbral süüa juhtus olema.
Nägime oma ringkäigul ära veel ennetustoa, kus saab õppida elus ettetulevaid ohtlikke olukordi vältima. Seal tuli ka juttu suitsuandurist ja vinguandurist. Kõik teavad, et suitsuandur tuleb panna lakke, kuid kuhu panna vinguandur? Pakuti küll, et naise juurde, et see vinguma ei hakkaks, kuid õige vastus on, et peast madalamale, kuna vingugaas on õhust raskem.
Komandohoone teisel korrusel asub majamakett, millesarnast mujalt eriti leida pole. See on ehitatud 1986. aastal ja imiteerib olukordi, kust võib alguse saada tulekahju.
Saime tutvuda ka ruumiga, mis varem oli vana häirekeskuse ruum, ja näha kohta, kus vanasti istus häirekeskuse tädi ja võttis kõnesid vastu. Üks päästedepoo külastus aga ei ole midagi, kui ei näe tuletõrjujate “lifte”. Seekord küll lähemat tutvust postidega teha ei lastud.
Olulised kohad päästjate jaoks on õppeklass, kust saadakse teoreetilised teadmised, ja jõusaal enda vormis hoidmiseks. Igal aastal toimuvad päästjatele füüsilised katsed. Kui neid läbi ei tee, siis päästja enam olla ei saa. Ital sõnaski, et neil on küll Eesti väikseim palk, kuid suurimad nõudmised: tuleb olla ilus, tark ja tugev.
Kel jaksu ja tahtmist oli, ronis üles torni, kuid kellel selleks soovi ei olnud, sai suu kringliga magusaks teha ja kuulata jutte sellest, kuidas iga kord, kui päästeauto depoosse tagasi saabub, tuleb see kohe korda teha – auto puhastada, veepaak täita ja voolikud pesta. Seda, kuidas voolikute pesemine ja kuivatamine käib, nägime ka. Tänavuse tuleohtliku suve tõttu tuli kahe kuu jooksul pesta üle 700 vooliku, mis on täielik rekord. Kuna voolikuid oli nii palju, tuli osa nendest kuivatada tornis.
Viimasena tegi meie rühm tutvust päästeautodega. Kõigepealt nägime lähemalt põhiautot, mis õnnetuste puhul reageerib esimesena. Kõige muu varustuse hulka kuulub päästjatel selle auto peal asuv kuvalda, mis on justkui kuldvõtmeke, mis avab kõik uksed. Päästjatel on reegel, et kohtadesse, mis asuvad kõrgemal kui teine korrus, tuleb uksest minna. Seda sellepärast, et on olnud olukordi, kus näiteks redeliga aknast sisenemisel tahetakse päästja alla tõugata.
Kui jõudsime eriautode juurde, tuli jutuks kadunud inimeste otsimine ja õigele aadressile jõudmine. Telefoni järgi positsioneerimine ei ole kuigi täpne. Ital andis soovituse, et kodus külmkapi peal peaks olema kirjas enda kodu koordinaadid, nende järgi on päästjatel kõige lihtsam õigesse kohta jõuda.
Üle kahe tunni päästekomando hoones möödus linnutiivul, pakkudes uusi teadmisi. Eks just inimeste teadlikkuse tõstmiseks päästekomandod selliseid lahtiste uste päevi korraldavadki.
