Stina Andok / Foto: Siim Solman.
Marju Metssalu elu on kulgenud muusikataktide ja eluvoogude vahel mängeldes. Pärast mitmeid aastaid õpetajatööd on ta otsustanud suunata kogu oma energia muusika loomisele ja selle inimesteni toomisele.
Kes siis ei teaks Rapla perekond Metssalusid? Teadmine, et üks selline mitmekülgselt huvitav perekond, seda nii kooslusena kui ka üksikisikutena eraldi eksisteerib, on ilmselt üleüldine juba kaugemalgi kui üksnes Raplamaal. Rohkelt on inimesi, kel on olnud võimalust ühel või teisel moel nende endi või nende tegemiste kaudu olla puudutatud, aga veelgi rohkem on ehk inimesi, kes on nende kohta lugenud, nende hääli kuulnud kõnelemas raadio vahendusel, näinud nende silmi sädelemas televiisoriekraanil või siis kasvõi lihtsalt kuulnud nende nime.
Oleme oma leheveergudel kirjutanud hulganisti eri rubriikides ja viisidel muusik Maili Metssalust, kes veab kultuurifestivali „Särin“, pisut vähem, aga siiski märkimisväärselt ja meeldejäävalt oleme juttu teinud tema venna Jüri Metssaluga, kobamisi oleme saanud aimu nende isa Jaan Metssalu tegemistest, kuid õige vähe oleme saanud piiluda Maili ja Jüri õe Marju hingesoppidesse. Ometi on kuuldavasti just Marju see, kes Metssaludele omal ajal muusika kaudu nime asus tegema ja seda sugugi mitte edutult.
Ajad mööduvad, inimesed vahetuvad. Pärast Marju hiljutist etteastet Juuru rahvamajas tärgatas äkitsi meie ajalehetoimetuses spontaanselt mõte, mis läitis mitmeid – tasuks ehk seda salapärast Marjut pisut lähemalt uurida. Selgus, et sugugi mitte ainult mulle, vaid mitmele teiselegi, kes vaid kaugelt Marjut näinud olnud, tundus temas midagi olevat. Midagi, millest tuleks ehk teistelegi rääkida. Nii palju me teame ilma pikema vestluseta, et Marju on muu hulgas olnud noorte lauluõpetaja Kohilas ning juhendanud Järlepa Hoovikoori.
Ligi tunni kestnud jutuajamise käigus uurisin Marjult, kuidas tema elu muusikaga kokku põimunud on, mida saatus tänu sellele talle seni pakkunud on ja mis võiks oodata ees.
Räägi äkki alustuseks natuke sellest ajast, mida mäletavad muusikainimesed ja mil sa olid teada-tuntud noor esineja.
See oli see aeg, mil ma Thea Paluoja juures õppisin. Seda aega oli tegelikult kokku üksteist aastat. Õppisin solistina, aga olid ka ansamblid ja koorid. Olin Theaga väga tihedalt seotud ja ta on minu üks suuremaid mõjutajaid tegelikult olnud. See periood oli aktiivne esinemiselu, käisin võistlustel, toimus regulaarne õpe.
Mis esinemised ja konkursid need olid, kus sa üles astusid?
Kunagi enne “Laulukarusselli” oli veel selline saade nagu „3-13“. Sinna sattusin juba lasteaia ajal, käisin televoorus ja sain ka Linnahalli finaalkontserdile esinema. Tollal ma veel Thea juures ei õppinud. Edasised aastad viisid mind mitmel korral “Laulukarusselli” lavadele ning osalesin ka solistide konkursil Saaremaal.
Tollal, ma arvan, ei olnud veel lauluvõistluse kultuur nii levinud. Praegu on keeruline kuskil midagi ära võita või saatesse jõuda. Konkurents on väga tihe, tean seda õpetajana. Ma arvan, et osalt on see seetõttu, et piirid on lahti ja lapsed kuulevad maast madalast muusikat, kujundavad ja harivad ennast ise.
Kui noorelt sa alustasid laulmisega?
Ma mäletan, et esmane huvi tekkis lasteaias, kui mul oli kaks lasteaiakaaslast, kes olid hästi suured laululinnud juba ja ma tahtsin ka nendega koos laulda. Ma mäletan ükskord kasvataja lubas mul nendega koos lõõritada. Ta ütles: „Hea küll, Marju, tule proovi siis ka.“ Ma mäletan oma emotsiooni. Ma sain ka! Sain nendega koos laulda. Sealt hakkas see peale.
Samas vanemad on hästi muusika sees olnud eluaeg. Isa poolt on laulmiseeskuju ka olnud. Isa pidudel ja erilistel sündmustel ikka alati laulis ja tema süles olen saanud kaasa laulda.
Väikeste laste puhul, mulle tundub, saab määravaks julgus. Kõik lapsed ei julge ju lavale minna.
Jah. Mina mäletan, et olen justkui terve elu laval olnud. Hiljem, nüüd, olen hakanud rohkem pabistama. Laval olemine oli noorena kuidagi hästi regulaarne ja tavapärane, ei tekkinud pinget, kuigi väike pinge peab ikka olema. Kui mingisugust väikest kokkuvõtmist ei ole, siis on ka halb, siis ei tasu lavale minna.
Seda ma olen tundnud ühe korra, kui ma Soomes käisin. Läksin lavale nii, et ei olnud mingit pinget. See oli mingil võistlusel, kui võistluse osa oli ära olnud ja ma läksin pärast lavale ühislugu laulma. Ma mäletan, et ma ei võtnud eriti kokku ja mul läksid sõnad päris sassi. Pärast seda otsustasin, et alati peab lavale minnes kasvõi väikene esinemisnärv olema.
Tabasalu Muusikakoolis laulu eriala õpetajana töötatud aastate vältel nägin, kuidas esinemine ja laval kuulajate ees olemine mõjub erinevalt. Osa lapsi olid küll veidi närvis, kuid laul sai kenasti lauldud ja pärast oli enesetunne hea. Teised võisid aga niivõrd verest välja minna ja esinemine võis täielikult ebaõnnestuda. Ma ei oska öelda, kas see on julguse küsimus või on osa inimesi lihtsalt lavale rohkem loodud kui teised.
Millal sa Thea Paluoja juures laulmas hakkasid käima?
Esimest korda kohtusin Thea Paluojaga, kui oli esimene lasteaiast lauluvõistlusele minek. Tema aitas meil millegi pärast enne esinemist lava taga hääled lahti laulda. Sealt tekkis kontakt. Kuskil teises klassis sattusin tema juurde õppima.
Sa ütlesid, et tema on sind ka palju mõjutanud?
Tunnen, et ta on mulle justkui teine ema. Muusikaliselt on ta mind väga palju suunanud. Ma arvan, et tänu temale tekkis mul huvi olla õpetaja. Ta on väga inspireeriv inimene. Ta on väga positiivne, energiline, lõbus ja huvitav. Ta on väga suur eeskuju minu jaoks inimesena.
Millal sa klaverit õppima hakkasid?
Ma hakkasin esimesena tegelikult kannelt õppima. Ma küsisin ema-isa käest, kust mul see kandlehuvi tuli. Mitte keegi teine, keda ma teadsin, ei õppinud seda. Isa arvas, et äkki oli ühel kunagisel õpetajal kodus kannel. Vend Jüri nägi vana õpetaja juures klaverit ja tal tekkis sellest soov klaverit õppida. Minul tekkis huvi klaveri vastu, kui nägin Jüri seda mängimas. Alguses õppisin kannelt, see jätkus ka hiljem, klaverimängu kõrvalt. Klaverit hakkasin muusikakoolis õppima.
Kui vanalt pillimäng siis algas?
Kannel võis tulla äkki teises klassis ja muusikakool klaveriga kolmandas klassis.
Kas sul nende pikkade aastate jooksul, mis sa pillimängu, laulmise ja muusika sees üleüldiselt oled olnud, on tekkinud ka perioode, mil oled sellest maailmast kaugenenud? Oled ehk noorena tundnud mingi hetk, et enam ei taha?
Mul oli ühel hetkel teismeeas koormust küll üleliia palju. Lisaks laulmisele ja pillimängule käisin ka saviringis ja aeroobikas, olin üleüldse sotsiaalselt tegus. Ma mäletan, et üks hetk oli seda kõike liiga palju. Ema küsis, mis me siis ära jätame. Mäletan, ütlesin, et laulmist ja muusikat me ära ei jäta! Aeroobika ja saviring siis läksid.
Millal see teadmine tekkis, et lähed muusikat ka edasi kõrgkooli õppima?
Ma lõpetasin üheksanda klassiga muusikakooli ära, käisin ka ühe lisa-aasta. Gümnaasiumi kestel tekkis mul teadmine, et tahan keskkonnateadusi edasi õppima minna. Pool aastat olingi Tallinna Pedagoogikaülikoolis, aga seal ma kukkusin ootamatult eksamisessioonil ühel suulisel eksamil läbi. Ma olin sellest korraliku õpilasena väga löödud.
Ma olen hästi tänulik oma vanematele. Kui ma sellelt eksamilt otse Raplasse kodu poole sõitsin, mõtlesin juba rongis, et mina võtan oma paberid sealt välja ja lähen muusikaõpetajaks õppima. Tekkis selline unistus, et tahaksin minna Hiiumaale muusikaõpetajaks. Mu vanemad on hästi toetavad ja ütlesid, et kui sa tõesti nii tunned, tule sealt ära ja võta endale aega.
Siis ma tulingi ja hakkasin oma muusikalisi teadmisi üles soojendama. Vahepeal oli olnud ju paar aastat, kus ma sellega aktiivselt ei tegelenud. Läksin klaveriõpetaja juurde ja soojendasin oma lõpukava üles. Triin Anni tegeles Raplas muusikaga ja õppis sel ajal juba Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias koolimuusika eriala, tema aitas mind. Ma proovisin ka Otsa kooli (G. Otsa nimeline Tallinna Muusikakool – toim.), aga Triin soovitas panustada ikka akadeemiasse, et see on ikkagi ülikool. Sain akadeemiasse napilt sisse.
Kui suur teie kursus oli?
Meid võis olla umbes viisteist. Hästi palju oli individuaalõpet. Ma olen väga tänulik, et ma sinna sattusin. Väga põnevad õppejõud olid, mõned neist on juba meie seast lahkunud. Näiteks Kustas Kikerpuu oli minu jaoks ülimalt suur mõjutaja ja inspireerija. Kui ma akadeemiasse õppima läksin, anti valida, kas tahad tavalist koorimuusika suunda või džässmuusika suunda. Praeguseks on sellest arenenud eraldi džässiosakond, aga tollal oli see koorimuusika üks suund. Mulle tundus see põnevam maailm ja valisin selle. Sealt, ma arvan, saigi selline džässi, soul’i ja funk’i, erilisema stiili armastus alguse. Džässlaulu õpetas tollal Mare Väljataga, kes on ka üks suur mõjutaja minu jaoks.
Kas sealt sai alguse ka eneseavastamine, kes sina oled muusikuna?
Ma mäletan, et oma esimese laulu ma kirjutasin tegelikult sel suvel, kui ma olin lõpetanud keskkooli, aga ma arvan, et jah, akadeemiaõpingud mõjutasid minu stiili kujunemist.
Mulle meeldib, et oma viimatistel esinemistel oled sa laulmise vahepeal rääkinud, mis sind on üht või teist meloodiat looma või esitama inspireerinud. Mäletan, rääkisid, et oled leidnud inspiratsiooni nii oma lähedaste luulest kui ka näiteks leheveergudelt loetud ridadest.
Nii see on. See on nagu kahte pidi. Ühest küljest ma olen väga meloodia inimene. Mul ei jää näiteks lugude pealkirjad väga hästi meelde. Ma võin meloodiat kohe ümiseda, aga sõnu ma ei mäleta. Samas on aga sõnum väga tähtis. Tänapäeval on väga palju kahjuks seda, et laulja ei ole mõttega esitatud sõnade juures. Vahel ma olen märganud, et lugu on tohutult kurb ja laulja naeratab, on tohutult päikseline. Oma õpilastele olen rõhutanud seda, et mõtle sellele, miks sa laulad, mis on sõnum. Iga inimene, ma arvan, tajub selle ära, kas sõnumi edastaja mõtleb sõnumi peale või mitte. Miks läheb näiteks kuulates igavaks, sõnum ei jõua minuni. Vahel muusika muutub suuremaks, ei jõua mõlemat kihti lihtsalt paralleelselt jälgida.
Kes on sinu lemmikartistid?
Eestis Siiri Sisask, Kärt Tomingas, Kaire Vilgats, Tõnis Mägi, Hedvig Hanson. Siiri Sisask on väga ürgne ja sügav. Tema ulatus, mida ta hõlmab muusikas, on tohutult suur. Mul õnnestus hiljuti üht tema spontaanset esinemist kuulata. Kuivõrd julge ja vaba ta on, teeb pöörasusi oma häälega. See võib justkui tunduda liiga palju, aga minu meelest on see hästi aus.
Välismaistest artistidest meeldivad mulle Sting, Stevie Wonder. Noorena väga meeldis Celine Dion, aga praegu enam mitte. Praegu meeldib Lizz Wright, madala häälega laulja. Ma olen ise ka hästi madala häälega naislaulja, eelkõige paeluvadki mind mu enda hääletüübiga sarnasemad lauljannad.
Pärast akadeemiaõpinguid oled sa töötanud peamiselt muusika- ja lauluõpetajana, aga oled hoidnud tasapisi ka esinejapisikut endas elus. Kas need kaks poolust – esineja ja õpetaja – toetavad teineteist või pigem vastanduvad?
Ma arvan, et see, et ma olin suurema osa ajast muusikas õpetaja rollis, hakkas lõpuks pärssima muusika loomist. Ma tundsin, et mul on jaksu vähe. Tegelikult tahtsin esineda rohkem. Siis ma lõpetasingi teadlikult ära õpetamise, et pühenduda rohkem oma lugude loomisele.
Mul väsisid ka häälepaelad ära. Käisin häälepaelte uuringul. Mu häälepaelte alumise registri osa ei sulgunud enam korralikult. Mulle öeldi, et olin selle ära väsitanud rääkides, mitte lauldes. Mu kunagine muusikaõpetaja Rapla Vesiroosi gümnaasiumis, Kersti Saadlo ütles mulle ka, et hääl väsibki kõige rohkem ära, kui vaheldumisi rääkida ja laulda. Kuna ma räägin ja laulan samas registris, oli koormust liiga palju.
Mis su pikem eesmärk praegu on?
Eesmärk on ühel hetkel oma plaadini jõuda, aga samal ajal ei taha ma ka täiesti loobuda teiste autorite loomingu esitamisest. Ja kindlasti tahan jätkata enda lugude loomist.
Kas see olekski ideaal, kui saaks ainult loominguga tegeleda?
Jaa, see on väga nauditav. Muusika kuulamine on väga hea, aga kui ise seda teha, siis see on tõeline nauding. Kunagi ma mõtlesin enda lugudest, et need on kuidagi liiga lihtsad või liiga tavalised. Nüüd olen aru saanud, et nad mõjuvad inimestele hästi, et inimesed tahavad neid kuulata. Ju siis on minu muusikas ja mu hääles midagi, mis maailma ehk paremaks muudab.
