Suvepikendus Mulgi moodi

Aivi Meister,  Nõmme küla külavanem / fotoerakogu.

Leaderi Rapla valla sidusrühm Ivi Sargi eestvedamisel võttis tarkusekuu teisel nädalavahetusel ette tavaks saanud õppereisi, sedakorda Mulgimaale. Tegusaid õppereisijaid sai kokku 30.

Esmalt viis tee Võhma Valguse Vabrikusse, kus tegutseb Šveitsi päritolu muhe Peter Wüthrich. Eestit teadis ta juba 8-aastase poisikesena ja peab seda oma koduks ajast, kui 1997. a selle pinnale astus. Esmalt hakanud ta vahendama juustu Šveitsi, kinkis seal juustukera ka ühele kenale naisterahvale, kellest sai tema naine. Ja hoiatas, et mehed mõelgu enne, kui kellelegi juustu kingivad. Lõplikult siia tuldi kahekesi ja aastal 2000 alustati küünaldega, päevas tehakse neid üle 1000.
Peter mainis, et ehkki neil on Eesti Valgus, ei ole Eesti Energia nende tütarettevõte, küll aga on kokkulepe, et Eesti Energia vahel voolu ära võtaks, siis saab küünlaäri õitseda. Peteri sõnul on neil 160 erinevat värvi, mis olevat maailmamastaabis suurim sortiment. Ametis on 20 töölist, 4 kunstnikku, kellest üks tegeleb küünalde maalimisega. Tehakse ka käsitöökaarte. Peter näitas uhkusega üleni valget küünalt, mille ta olevat oma käega maalinud – valge kotkas valgel taustal. Saime ka ise küünlategemises käe valgeks ja tulemuse mälestuseks.

Kuhjavere, Sürgavere, Mulgi savikojapere

Järgmisena jõudsime Kuhjaverre, mis on Eesti aasta küla 2007. Külavanem Romeo Mukk koos kaasa Urvega pajatas küla tegemistest. Külas on 19 talu ja ca 60 inimest, külaselts on tegutsenud 20 aastat. Esimene projekt, milleks rahalist toetust saadi, oli „Kuhjavere Kemmerg“. Seevastu soojakust kõpitsetud rõõmsatriibuline külamaja oli 100% külarahva initsiatiiv, hiljem saadi katuseraha.
Seal toimub 2005. aastast Külateatrite festival, festivalipäevast saavad trupid mälestuseks video. Kuhjaverel endal näitetruppi ei ole, sest korraldamise kõrvalt eriti ei jõuakski. Algul ei saanudki pihta, kus see lava siis õigupoolest on, aga … külamaja seinad lükatakse eest ja voilà – avarast eesruumist saabki lava.
Sihtpunktis Sürgaveres (Viljandimaa aasta küla 2017) oli käimas iga-aastane külapäev. Sattusime avamise hetkele, kui esitati küla hümni, mille üle ollakse eriti uhked. Meid võttis vastu külaseltsi liige Eve Soopa, kes nimetab end „libakülavanemaks“. Sürgavere on Mulgimaa kõrgeim tipp – 128 m, ehkki kohapeal seda ei taju. Külas elab ca 380 inimest ja seltsi tegemistes löövad kaasa paljud vabatahtlikud. Vabariigi aastapäeval valitakse aukodanik, aasta lõpul toimub terrassil kontsert. Korraldatakse jaanitulesid ja talguid, viimaseid on vaja näiteks suure pargi koristamisel, sest suur park tähendab sügisel ka palju lehti (loe: tööd).
Sürgaverest viis tee Loodi külla, Mulgi savikotta. Seda peavad neljandat aastat kaks tarmukat naist, Leili Randjärv ja Külli Allikvee, kes armastusest savi vastu teevad ja võimaldavad teistelgi teha imelist käsitööd. Savikojas saab korraga 20 inimest potikedral praktiseerida. Tore idee on savikojas sünnipäevapeo pidamine. Tööpuudust kojaperenaistel karta ei ole ning pidevalt käib gruppe ostmas ja/või meisterdamas.

Männikust mesiselt Mornasse

Männiku Metsatalu on peitunud sügavale metsarüppe. Perenaine, Raplamaal Velisel elanud Ene Sillamaa räägib, et 1996. a hakati vaikselt toimetama, polnud plaanis midagi suurejoonelist. Aga läks teisiti ja tippaegadel käib töö 24/7 ja 100 km/h. Taamal uhkeldab Ene sõnul Eesti ainus bakalaureuse kraadiga suitsusaun, õuel ilutseb väliköök ja hoonetes on kokku 16 tuba 40 inimesele. Tema ärgitusel piilusime tubadesse, kus toretsesid Viljandi-teemalised triibutekid. Korraldatakse ka hobilaagreid.
Perenaine ise askeldab köögis, aga lubab soovi korral ka cateringi. Talus on tubli töömees, kes pügab üüratut murupinda ja teeb remonti. Leader on palju toetanud, Viljandi Kultuuriakadeemiaga tehakse koostööd ja Mulgi savikojaga on kokkulepe nõude saamiseks. Reklaami talule ei tehta, sest suvel on niikuinii rahvast ja talvel niikuinii ei ole.
Teele jäi ka Karksi-Nuia meefestival, aga kuna seal hakati juba otsi kokku tõmbama, sai tehtud vaid põgus tiir ja tantsiva mulgipaari-skulptuuriga pilti. Järgmine sihtpunkt olid Õnne ja Morna. Siiski ei sattunud me telesarja, vaid Morna külla, kus Õnne veinitalu. Asub see endises mõisa kõrvalhoones, nõukaaja õunahoidlas. Välismaal resideeruv omanik Georg Gavronski on usaldanud majapidamise noorukese Hevel Sarve kätesse, kes peadirektor, muruniitja jm ühes isikus. Tal käib abiks ka isa Enn.
Talus on 1,3 ha suurune viinamarjaistandus ja 100 karvaste koibadega siidikana-kukke. Hetkel euronõuded ei luba veini müüa, aga tulevikus avatakse veiniköök. Praegu saab majutuda viies toas, lisaks on kaks nunnut majakest ehk „Pesa“. Toitlustatakse peamajas, suurem osa toorainest on enda kasvatatud. Soovi korral saab mõnuleda ka 37-kraadises basseinis, mis nagu „helesinine laguun“.

Turvamees Tuhkami tuules

Hakkaja perenaisega hüvasti jätnud, seadsime rattad Tuhalaane külla, teejuhiks sealne külavanem, Heveli isa Enn Sarv. Külas on elanikke ca 108, külamajas toimetatakse aastast 1997, viimati lauldi seal 20 inimesega kaasa „Üheslaulmisele“. Teine korrus saadi korda kaks aastat tagasi Leaderi abikäega. Oli ka rahvamaja aastast 1937, mis paraku põles 1996. a maha. Osaliselt on see taastatud, loodetakse kahe aastaga taastada peaaegu algsel kujul.
Tuhalaanes on turvaline – kesk küla kõrgub pirakas puust Tuhkam, kes olevat lihtsalt kuskilt tulnud, ühes käes õllekann, teises nui ja siis vastavalt headele annab õlut ja pahadele nuiaga.
Kuna päev märkamatult õhtusse tüürinud, võeti suund Kopra puhketallu, kus ootamas õhtusöök, saun ja öömaja. Hommikul viis perenaine Merike Härmsalu meid kahe sajandi vanuse ajalooga talu tegemistega kurssi. Õla on alla pannud EAS ja PRIA, uhkeimaks uusehitiseks Päikeselava. Külaliste päralt on 12 hoonet vähemalt 125 voodikohaga ja plussiks see, et naabreid pole – võib pidutseda kuitahes häälekalt.
Köögiviljad toidu tarbeks kasvatatakse ise, muu tooraine tuuakse lähedalt. Pereettevõte toimetab puhkepäevadeta, lihtsalt vahepeal tuleb ennast tuulutamas käia.

Karksi kaudu Liivimaale

Edasi viis tee Karksi, kus külamajaks mõisa valitsejamaja. Perenaiste Helve Joone ja Anne Kaljumäe sõnul käib külaseltsis tegevus vabatahtlikkuse alusel, aga palju on abi saadud Leaderilt, maja muuseumitoad, keskküte jm on saadud projektidega. Külas elab ca 500 inimest, põhiline tööandja on Karksi Puidukoda. Küla tegevusteks annab vald küll raha, aga uus Mulgi vald on suur ja lai ning mulgid tirivad igaüks oma tekki enda poole.
Helve, kelle elutöö auks külamaja ees nimeline pink, viis meid lossivaremetesse ja pajatas lugusid vanapagana vempudest, Katariina tulbast ning kiriku viltusest tornist. Kirikus enam ei pidavat kontserte korraldatama, sest tänapäeva muusika on selline tümps, et torn võib veel rohkem viltu vajuda.
August Kitzbergi elust-loometeest sai pildi majamuuseumis, kus sulesepp, kel haridust vaid kolm klassi, kunagi elanud ja aegumatuid teoseid kribanud. Hiljem olnud see vallamaja, sai sisse kiigata ka toonasesse kartserisse.Vägesid juhatab seal Toivo Univer, August Kitzbergi Sõprade Seltsi liige. Huvitav fakt oli, et näiteks „Rätsep Õhk“ rätsepa prototüübiks olnud kohalik külamees, kes sellest teada saades lubanud „sellel kitsel sarved sirgeks lüüa“. Hiljem siiski leebus ja lõpptulemusena olnud ta ainus prototüüp, kes näitemängus iseennast mänginud on.
Viimaseks jäi Läti piiri ääres Liivimaal asuv Pajumäe talu, Eesti parim mahetootja 2010 ja aasta talu 2012. Algatuseks tervitas meid eakas koer Peppe, kelle silmnägu tekitas kahtluse, et tema isa võis olla hüään. Aga selgus, et tegemist on Austraalia karjakoeraga. Pärisperemees Arvo Veidenberg nimetab end täna nõunikuks, sest asja on üle võtnud üks tema kuuest pojast.
Arvo rääkis, et tootmistalusid on vähe, sestap käiakse neid imetlemas nagu Ameerikas indiaanlasi. Tegutsema hakati 1989, algul puukooliplaaniga, ent „kartulikoorte söömise“ ajal istikute vastu huvi ei tuntud, piima juuakse aga igal ajal. Mõeldud-tehtud. Oli ka keerulisi aegu – kui piimahind kolaki kukkus, hakati pankrotti tõrjuma jogurti ja kohupiimaga. Saime kohapealgi degusteerida mitmeid-setmeid tooteid. Raplasse satub nende hüva kraami harva, aga on võimalik tellida Rapla Talupoest.
Tootmist juhib Sirje Luik, töötajaid käib kümmekond, ka Lätist. Kokku on loomi 200 tuuris, sh 80-90 lüpsilehma, ja lüpsmisega tegeleb üksainus inimene, seda juba 20 aastat. Põllul laiutavad päikesepaneelid, sest tutikas tootmismaja neelab palju energiat. Talu on käinud oma silmaga kaemas peaaegu kõik EV presidendid. Toomas-Hendrik Ilves on näiteks Pajumäe talu naaber, kes varem olnud sage külaline, aga mitte enam siis, kui presidendiks sai. Nii et tema on ainuke president, kes pole Pajumäel käinud.
Tagasiteel leiti üksmeelselt, et õppereis läks igati asja ette – sai hulganisti muljeid, uusi mõtteid ja kinnitust ning moraalset toetust, et elu maal on võimalik. Inimesed tahavad elada maal ja mitte ainult roheluses vegeteerimise mõttes, vaid toimekalt tegutsedes.