Meie elutempo on muutunud nii kiireks, et enam ei ole aega mõelda, miks me siin üldse oleme ja mis on meie elu mõte. Ühelt poolt näeb ühiskondlik norm ette, et inimene peab pidevalt olema tegevuses: käima tööl, koolis – nii lapsena kui ka täiskasvanuna, olema ühiskondlikult aktiivne vabatahtlikuna, hoidma end vormis, hoolitsema oma perekonna eest, sh nii laste kui ka vanemate eest. Kes seda kõike korraga teha ei suuda, on heidik.
Meile kõigile on antud samasugune ajarütm. Meie kõigi päevad on 24 tunni pikkused ja aastad 365-366 päeva pikkused. Erinevad vaid tegevused, mida selle ühise aja jooksul korda saata suudame.
Hommikul tõustes ütlesin ülejäänud unistele pereliikmetele, et tahaksin elada nagu meie kass – keerata end tugitoolis mõnusalt kerra nurruma. Aga ei – järgnevate minutite jooksul tuleb serveerida hommikusöök, ajada lapsed voodist välja, vaadata üle, et nad saaks ka riided selga, hommikusöögi söödud, patsid pähe ja vajaliku varustusega õigel ajal uksest välja. See on nagu ühistreening – me muutume iga päevaga paremaks, kiiremaks ja osavamaks. Vaikselt hakkab tekkima tunne, et vähemalt hommikune olukord hakkab kontrolli alla saama. Hommikule järgnevad teised sarnased ajaga võidujooksmised liikluses, tööl, poes, üritustel ja millalgi jälle kodus.
Küsi kellelt tahes – aega pole! Mõni inimene on mitu kuud ette ära planeerinud, puhkuseks reisid sinna ja tänna. Vaatan hirmuga inimesi, kes on end üleplaneerinud, ja loodan, et nad peavad vastu ega anna alla.
Arvutaks kokku, kui palju me igal nädalal teeme tööd, istume koosolekutel, oleme autoroolis, sõidame ühistranspordiga, käime poes, teeme süüa, vaatame televiisorit, käime koolitustel, loeme raamatuid, suhtleme oma pere liikmete või sõprade ja sugulastega, ning jagaks selle aja enda, töö ja pere vahel ära ja vaataks, millele kõige rohkem aega kulub. Tulemus jaotub teadagi kuidas.
Aeg on piiratud ressurss. Keegi ei tea, kui palju on meile seda eraldatud. Kui teaks, siis oleks lihtsam ka valida, millele seda kulutada ja millele mitte. Seni saame vaid elada lootuses, ehk saab neid endale ja perele vajalikke asju teostada tulevikus ja tagantjärele kahetseda, et sellele või tollele tegevusele oleks võinud rohkem aega eraldada.
Ajalooline, evolutsiooniline ja sotsiaalne pärand
Tänapäeva inimühiskond on endale kahmanud nii suure koorma, et on küsitav, kas ja kui kaua seda edasi vedada jõuame ja mis hinnaga. Meie elusaatustesse on juba varasematest aegadest sisse kodeeritud nii palju traagikat. Mitu põlvkonda tagasi toimunud sündmused mõjutavad meid ka praegu. Kõik see on inimeste psüühikasse jätnud oma probleemse jälje. Tänapäeva kiire elutempo ja ühiskondlikud pinged annavad sellesse oma panuse.
Leitakse, et suurel osal (Eesti) inimestel on vaimse tervisega probleeme. Ühiskondlik võidujooksmise mentaliteet annab vaimse tervise allakäigule aina hoogu juurde. Samas halvendavad vaimset tervist ka kaugenemine loodusest ja linnastumine, mis asendab loomupärase rohelise loodusfooni tehislikuga, sest evolutsiooniliselt oleme inimestena paremini kohastunud elama rohelisuses, mitte betoonseinte vahel. Nii nagu loomad on loomaaia puurides stressis, oleme inimestena linnas stressis.
Veel mõned aastad tagasi ei teadnud ma, mida kujutavad endast depressioon, ärevus, unetus, kurnatus, läbipõlemine, keskeakriis ja mida need inimesele ja tema lähedastele kaasa tuua võivad. Olen aina rohkem hakanud märkama neid ilminguid nii enda sees kui ka ümber. Nende probleemide küüsis vaevleb massiliselt inimesi. Vahest ongi hea, kui meil ei ole aega mõelda sellele, et miks me siin ikkagi oleme. Samas tasub ennetada hetke, kui leiame end mõtlemast, et kas kõigel sellel rabelemisel üldse mõtet ongi ja ehk oleks parem kui…
Nii nagu väikeseid lapsi ei tohi elamustega üle koormata, ei tohi seda teha ka endaga. Mõelge enda elu üle, tehke valikuid – kõike korraga nagunii ei jõua – mis on olulisemad? Leidke aega iseenda jaoks – niisama olemiseks, olge kodus, jalutage looduses, ärge koormake end tühja-tähjaga üle! Muutke oma elu lihtsamaks. Planeerige endale vabad õhtupoolikud, millega ei seostu mingeid kohustusi, puhake end välja! Kui ei tea, kuidas seda teha, võtke loodusest ja (oma kodu)loomadelt eeskuju!
