13. oktoobril toimus Märjamaa muusika- ja kunstikooli 30. aastapäeva puhul mõttering “Muusaga sündinud”, kus disainiõppejõud Merike Rehepapp, moeprofessor Piret Pupart, ajakirjanik Urmas Vaino ja luuletaja Doris Kareva rääkisid ühel või teisel viisil loomingust ja loovast mõtlemisest.
Vaatamata sellele, et elame üleküllastunud maailmas, jäi ettekannetest kõlama, et meil on puudu ideedest, julgusest eristuda ja oskusest mõelda etteantud piiridest väljapoole.
“Me elame ühesuguste mõtetega, väga ühesuguses maailmas ja see teeb meid vaeseks. Meil on väga vaja teistmoodi lähenemist, n-ö küüslauku, mille lõhn ja maitse on eristuv,” ütles Urmas Vaino oma ettekande sissejuhatuses. Aga meie hariduse ja laiemalt ühiskonna probleem on selles, et meile õpetatakse mudeleid ja valemeid, aga mitte seda, kuidas kastist väljapoole mõelda.
Disainiõppejõud Merike Rehepapp pani saalis olijate loovuse korduvalt proovile, söötes ette mõtteharjutusi, mille lahendus eeldas pildi ümber pööramist või mõtlemist rada pidi, mille kohta öeldakse “Nii ei tehta!”. Enamik jäi nende harjutustega jänni, sest me oleme nii kinni oma harjumuspärastes mõttemustrites. Miks?
Sellele andis vastuse Urmas Vaino, kes ütles, et inimestel on komme eelistada endale mugavat ja meie põhimõtete ja väärtustega haakuvat infot, “see aga loob üheplaanilisust ja ühekülgsust,” selgitas Vaino. “Õppimine ja innovatsioon saab toimuda ainult siis, kui on konflikt – kui tekib vastuolu vana ja uue informatsiooni vahel,” ütles Vaino ja julgustas kuulajaid otsima vastuolu ja konflikti, sest kui arengut ja muutust ei ole, tabab tülpimus.
Sama rääkis ta ajakirjanduse kohta: “Ajakirjaniku töö peamine alus on mõista, kus on ühiskonnas vastuolud, kus on üldlevinud arusaamale erinevad vaated.” Ehk siis taas kord otsida erisust. Aga kui maailm on nii avatud erisusele ja on lausa erilisuse janus, siis miks me ikkagi valime sulandumise massi?
Siinkohal tõi Vaino välja olulise paradoksi – me elame maailmas, kus on kaks erinevat nõuet. Ühelt poolt otsime me turvalisust ja meil on vajadus kuuluda gruppi, teisalt on meil enda heaolu ja enesekindluse saavutamiseks oluline leida miski, mis meid grupist eristab ja mis teeb meid huvitavaks. “See on vastuolu, mida me peame endas pidevalt ületama,” ütles Vaino.
Tema üles visatud küsimustele vastas justkui moedisaineri Piret Puparti ettekanne, kes rääkis pärimusest kui loovuse allikast. “Selles pärimuses ja etnograafilises juurikas, mis meie sees on, on tohutu võimas potentsiaal ja see on vägev loovuse vallandamise vahend, kui seda uurida ja seda rada mööda edasi minna,” rääkis Pupart.
Tema rohkete piltidega kaunistatud ettekanne, millel olid etnograafiast inspireeritud kleidid, värvitud lõngad, tikitud tanud ja mantlid, ütles üheselt seda, et meie pärand ja traditsioonid annavad meile selle, millega maailmas eristuda. Oma kultuuriruumi, juurte ja perekonna lugude tundmine on see küüslauk, mis annab meile eristuva lõhna ja maitse, millega üheplaanilises maailmas ellu jääda. Samas pakuvad traditsioonid meile kuuluvuse ja turvatunnet.
Selleks, et eristuda, vaadata asju teiselt poolt ja teistmoodi, on vaja aga julgust. Palju julgust ja küüslauku meile!
