Isaks olemine on midagi ülimuslikku. Meie, mehed, kes me lükkame lapsevankrit ja tassime samal ajal kaht toidukotti, oleme ühiskonna silmis kangelased. Meid vaadatakse poes heldimusega – „nii vapper mees, saab lastega hakkama… küll ta ikka on tubli“. Seda sama heldimust aga ei jagu emadele, kes teevad sama päevast päeva.
On krõbe laupäevahommik, ma jalutan nelja lapsega toidupoest välja, käes kaks mahukat toidukotti. Žongleerin laste ja kottidega auto poole, kui minust kõnnib mööda 60-ndates proua. Ta vaatab mind, lapsi ja poekotte mu käes ning möödumise hetkel ütleb ta: „Oi, kui tubli isa!“
Esimese hooga mõtlen, et ju on mul selja taga mõni teine isa, kes parasjagu vahetab ühe käega kolmikutel mähkmeid või innustab oma teismelist tütart. Ma keeran ringi ja seal pole kedagi. Kompliment on mulle! Jah, ma olen hea isa!
Oma nelja lapsega olen saanud aastate jooksul kamaluga kiitust, armastavaid ja hoolivaid pilke. Komplimente laste hea käitumise eest. Lasteaias või koolis neil järel käies kuulen emasid üksteisele ütlemas: „Vaata kui hea mees!“
Selleks, et mõõta, kui hea isa sa parasjagu oled, koostasin nimekirja. Iga tehtud teo eest saab mees kümme punkti. Kui koos on vähemalt 40, siis oledki ühiskondlikult tunnustatud „hea isa“.
Käi oma lastega pargis.
Käi nendega lasteüritustel (sünnipäevad, lasteaiaüritused jms).
Naera koos lapsega avalikus kohas.
Transpordi laps tervelt ja ühes tükis punktist A punkti B.
Tee lastele süüa.
(P.S. Emad võivad samuti seda nimekirja kasutada enda hindamiseks, aga iga tegevus on neile väärt 1 punkti.)
See on labane, aga lihtne viis ilmestada, kuidas suhtub ühiskond lasterikastesse emadesse. Naist vaadatakse sellessamas poesabas etteheitva pilguga – kas sa ei saanud neid põngerjaid koju jätta? Miks nad siin lärmavad? Isana mul sellist kogemust ei ole.
Rahvaarvu kahanemine on fakt. Statistikaameti andmetel jääb meil rahvastiku säilitamiseks igal aastal puudu umbes 4000 last. Meie rahvaarv saab tulevikus tõusta peamiselt kolme ja enama lapsega naiste osakaalu suurenedes. Aga naisi, kes saavad rohkem lapsi, jääb järjest vähemaks. 15 aasta pärast on kolmandat last saavate naiste arv kolmandiku võrra praegusest veel väiksem. Ja seda ei leevenda ka sisseränne.
Oleme justkui loobunud sellest arutelust, kuidas oleks võimalik rahvastiku taastootmiseks sündimust tõsta ehk innustada naisi rohkem lapsi tahtma. Hea näide on mais Riigikogus toimunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu „Esimese lapse sünd on ohus?“, mida kuulas vaid 20 rahvasaadikut. Riigijuhid ütlevad, et Eesti naine ei hakka kunagi saama neljandat või viiendat last. Minu kõrvadele kõlab see uskumatult. Ja piinlik on ka.
Kahe lapsega pere käitub mõistlikult ja ratsionaalselt, kui otsustab kolmandat last mitte saada – nad tahavad olemasolevatele lastele pakkuda täisväärtuslikku elu. Kolmas laps tähendab paljudele märkimisväärset auku rahakotis. Pole ka võimalik minna ülemuse juurde ja paluda 50-protsendilist palgatõusu, sest pereliikmete arv on kasvanud.
Riigil ja kohalikul omavalitsusel on võimalik palju ära teha selleks, et laste arvu kasvades ei langeks nende elukvaliteet. Kuigi mõned lastega seotud toetused on viimastel aastatel tõusnud, on sama hooga kasvanud ka kulud, näiteks lasteaia kohatasu. Miks ei võiks lasterikka pere kolmandad ja neljandad lapsed saada lasteaeda tasuta? Miks tähendab perepilet standardset ema-isa ja kaht last? Miks ei võiks riik käendada lasterikka pere kodulaenu? Eemaldame tõkked ja lapsi sünnib rohkem.
Meist igaüks, ka sina, ole sa naine või mees, peaks sildistamise, kõõrdivaatamise või lõputu kõhklemise asemel lasterikkaid peresid märkama ja toetama. Nägema, et samamoodi toimetulevad, haritud ja ühtehoidvad oleme meie ja võid olla ka sina. Ehk õnnelikumadki.
Et meil oleks rohkem suuri peresid, et ka sina näeksid asju teisest vaatenurgast, püüame tulevikku muuta. Lasterikkaks. Tahame suurperede isadena olla nende teemade hoidjad ja algatajad ning olla legitiimne partner perepoliitika kujundajatele – ametnikele, poliitikutele, erakondadele.
