Vanemlusest, leebelt

Lapsed on kohutavalt tülikad. Kogu sinu tähelepanu olgu suunatud neile. Isegi kui sa ei viibi nendega ühes ruumis, nõuab sisemine vastutustunne, et oleksid teadlik, mida ta parasjagu võiks teha ning kus viibida. Lapsevanemaks saades keerleb kogu elu olemuslikult lapse vajaduste rahuldamise ümber.
Aga milleks see valik siis üldse teha? Tõepoolest. Eks see ole omajagu segu bioloogiast ja sotsioloogiast, et ühelt poolt meie füsioloogia hakkab tunglema paljunemise poole ja teiselt poolt ühiskondlik norm justkui näeb ette laste saamist tervikliku elukorralduse nimel. Rääkimata siis kultuuri ja rahvuse jätkamise eesmärkidest meie põhiseaduses. Samal ajal nimetaksime seda ise meelsamini lapsesaamissooviks, sisemiseks tungiks, siiraks armastuse jagamise vajaduseks.
Nii nagu lastetuid ümbritseb üksjagu stigmasid, ei ole lapsevanemate elu samuti ülemäära kergeks kujunenud. Palju on räägitud emade kõrvalejäämisest tööturul, aga ka isad on mõjutatud, peavad ju nemadki haige lapse tõttu tööst eemal olema jne. Empaatia on meile õpetanud inimeste suhtes kaastundlik olema ja kuna lapsevanemad on ka siiski inimesed, isegi lapsed on, siis valdavalt vanemlusest tulenevaid kohustusi talutakse.
Samas tõden endamisi, et rabelen aktiivselt iga päev selle nimel, et mind lapsevanemaks olemise pärast n-ö rongist maha ei jäeta. Pean paremaks, kui kaasõppurid ja õppejõud ei tea, et mul kasvab peres väikelaps, ega soovi, et minu parasjagu käsil olevat lapseootust kergendava asjaoluna võetaks. Soovitasin oma äsja lapseootele jäänud sõbrannal töövestlusel rasedusest mitte rääkida. Kohustust selleks ei ole ja paratamatult seab ta end seetõttu kehvemasse olukorda võrreldes teiste kandidaatidega, kes lapseootel ei ole, kuigi tööd saab ta teha veel täisvõimsusel ideaalis üle poole aasta. Rääkimata sotsiaalsetest garantiidest, mida talle siduva töölepinguga võimaldatakse.
Tõsiasi on, et keegi meist ei sünni ideaalse lapsevanemana. Kui teoorias võib isegi olla üht-teist selge, kasvatusmeetoditega tutvutud, maailma terviseorganisatsiooni soovitused pähe õpitud ja puha, ei ole lapsega kaasnev elumuutus midagi, milleks täielikult ettevalmistuda saaks. See on paras katsumus. Ja kui see ükskord päriselt kohale jõuab, mida tähendab see, et nende inimelude saatus on minu juhtida, vähemasti algusaastatel, siis jääb üle soovida vaid jõudu.
Kuigi me armastame lastesaamisest rääkida loomulikkuse võtmes, ei tule lapsevanemaks olemine sugugi igaühel ühtviisi loomulikult. Ma ei pea siin silmas vaid eostamise akti, vaid ka oskust võtta vastutust oma lapse ees. Seepärast tundub minu jaoks kuidagi eriliselt tagurlik keelata lapsevanemaks olemine neile, kes on selle nimel valmis läbima terve kadalipu, kusjuures nad peavad seejuures veel tõestama oma igakülgset valmisolekut.
Lisaks sellele, et lapsendamine ja kunstliku viljastamise protseduurid võiksid olla avatud võimalused ka samasoolistele paaridele, pooldan ma altruistlikku surrogaatlust, mis on mitmel pool Euroopas juba seadustatud.