Kas me tõesti läheme uuele ringile?

6.-8. novembril (vkj. 24.-26. oktoobril) 1917. aastal viis käputäis bolševikke Venemaal läbi riigipöörde, mille käigus kukutati Venemaa Ajutine Valitsus. Laiemas mõttes tähendas see bolševike võimu kehtestamist enam kui seitsmekümneks aastaks kogu Venemaal ja kommunistlike pisikute kandumist üle kogu maailma.
Selle riigipöörde ehk Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni, nagu seda palju aastaid nimetati, tagajärjeks oli uskumatu vägivald, mille käigus hävitati miljoneid inimesi ja muudeti kümned või sajad miljonid psüühiliselt traumeeritud haigeteks, kes kannavad seda kohutavat haigust jätkuvalt edasi oma lastele ja lastelastele. Selle kinnituseks korraldatakse täna üle kogu maailma ikka veel oktoobripöördele pühendatud koosolekuid, miitinguid, marsse ja mälestatakse neid, kes sada aastat või natuke rohkem aega tagasi seda hullust külvama hakkasid.
Nii uskumatu kui see ka ei ole, aga inimkonna suurimaid mõrtsukaid Leninit ja Stalinit kummardatakse ja tänatakse jätkuvalt selle eest, mis nad korda suutsid saata. See ei ole seletatav millegi muu kui raske haigusega.
Bolševistlik ideoloogia, mis toetus sada aastat tagasi põhimõttele „inimesed eliidi vastu”, oli üdini populistlik. Selleks, et võimule pääseda, kritiseerisid eestkõnelejad kehtinud korda ja lubasid pärast sotsialistliku revolutsiooni maailmavõitu tuhandeaastast õitsvat rahuriiki. Nende peamiseks deviisiks oli võitlus, mitte ehitamine. Populism, ükskõik kes seda levitab, ei saa tunnistada dialoogi, üks selle peamisi teese on: „Kes ei ole meie poolt, see on meie vastu ja tuleb hävitada”. Selleks, et võimu hoida, on populistid, ükskõik kes või kus nad ei ole, pidanud kehtestama veriseid diktatuure, mille käigus ei ole ohvreid loetud: otstarve pühendab abinõu, pärast meid tulgu või veeuputus!
Sada aastat tagasi tõi see Venemaal endaga kaasa põhimõtteliselt kogu poliitilise, majandusliku, äri-, kultuuri-, teadus- ja hariduseliidi hävitamise ning paiskas riigi ning alles jäänud rahva aastakümneteks nürisse vaimupimedusse, millest vabanemine neelab praegugi veel vähemalt ühe sugupõlve.
Aga enne, kui maailm võiks ennast sellest haigusest vabanenuks pidada, on Ameerikas ja Euroopas rullumas juba uus populismi laine, mille eestkõnelejate loosungiteks on taas „inimene eliidi vastu” ja „kes ei ole meie poolt, on meie vastu ning nad tuleb hävitada!”.
Maailmas on asjad lihtsalt nii korraldatud, et rahvad, kes ei ole suutnud varem toimunust õppida, peavad minema uuele ringile, et taandarengu ja piinade kaudu taas kogeda omaenda rumaluse traagilisi tagajärgi. Inimesed, olge valvsad, populismitont on taas liikumas!