Aiapidaja ja iseenda elu aednik

Rapla kaasaegse kunsti keskuses avati reedel kunstnik Mathura ning fotograaf Kaari Saarma ühine näitus “Mina olen aednik”. Näitus on üleval kuni 2. detsembrini.

Näituse loomise idee sai alguse keskuse juhatajalt Kairi Orgusaarelt, kes planeeris sellist näitust juba kaks aastat. Mathural on hea meel näituse valmimise üle, kuid veel suurem rõõm oli tal selle üle, et tänu Kairile oli tal põhjust üle pika aja taas joonistada. Nii on näitusesaali tagumises osas üleval Mathura kolm pastellkriitidega joonistatud ülisuurt pilti: “Kus ka üksilduses on armastuse pesa”, “Ja kasvada enesest üle”, “Kohtuda, et näha”.
Mathural oli pilte tegema asudes küll mingisugune idee olemas, kuid protsessi käigus avastas ta, kuidas tema käe all hakkas lahti rulluma lugu. “Kuid ma ei tea, mis lugu see täpsemalt on. Kui ma oskaks seda sõnadega öelda, siis ma ei peaks seda joonistama,” sõnas Mathura muiates.
Piltide loomine ei olnud väga pikk protsess, kõige enam kümme päeva pildi kohta. Füüsiliselt oli see aga väsitav ning sõrmeotsad, mis vastu paberit käisid, olid Mathural vahepeal lausa villis. Oma pilte nägi Mathura esimest korda seinal kaks päeva enne näituse avamist. Kuigi töö käigus oli ta üritanud nii eemalt kui ka laua pealt pilte vaadata, vajas mõni detail seinale jõudnuna siiski parandust.
Kaari Saarma fotodest jääb kohe näitusesaali sisenedes silma “Keerlev vaikus”. Saarma ütles, et see koosneb kolmest osast ja kõige vanem osa, enda keerlemisest pildistatud foto, on tehtud 10-15 aastat tagasi, kui ta veel Mathurat ei tundnud. Umbes samal ajal valmis Mathural aga väga sarnane maal.
Mathurat peab Kaari Saarma enda sugulashingeks ja paljud tema pildid on saanud Mathurast inspiratsiooni või on osa tema pildist Kaari pildi sees. “See on kohalolu, aia ja hingede ühisuse pilt,” lisas ta. Mitmete fotode inspiratsiooniallikaks on olnud mõni Mathura luuletus, mis siis ka pildi kõrvale on lisatud.
Näituse pealkirja kohta sõnas Mathura, et see sai alguse tema 1994. aastal valminud luuletusest “Sina oled aednik”, mis sai omakorda inspiratsiooni ühe 16. sajandi müstiku luulest, kes kirjutas, et inimene on justkui aednik, kuid kõige enam saab ta rõõmu sellest, kui ta oma “aiasaaduseid” teistele edasi annab.
Saarma fotodel kajastub abstraktselt eelkõige idee sellest, kuidas inimene ise saab olla oma elu aednik, olla oma elu kujundaja ja saatuse sepp. Nii nagu elus ikka, ei puudu piltidelt ka huumor, mis on seotud Kaari Saarma enda maakodu aiatöödega.
Üks põnevamaid fotoseeriaid on Kaaril tehtud Lihula lagunevast kirikust. Kümne aasta tagust seisu näitab keskmine pilt, praegust seisu aga kaks äärmist. Ajal, mil fotograaf uuemad pildistas, oli Mathura küll rääkinud näituse ideest, kuid täpsemat sisu ei olnud nad veel arutanud. Vaistlikult oli aga Kaari Saarma kolme nädala jooksul piltidele püüdnud palju aiaga seonduvat – kasvuhoones tegutsemist, peenraid, lilli, aiasaaduseid ja kirikuaeda. Kiriku piltide kohtas lisas ta: “Enamikus religioonides on võimalik pettuda, kuid puhtas südames ja ausas looduses mitte.”
Mustvalge pildiseeria “Vaimud vees” seob seda näitust Kaari Saarma eelmise näitusega “Vee vaim”.
Lähiajal loodab ta avada veel kaks näitust, mis kumbki saaksid sellelt näituselt justkui poja ja tütre kaasa. Ehk paar tööd saaksid ühendama erinevaid näitusi käest kinni nagu kett.