Muusika-armastajate seas on igal ühel meist ansambliga Queen ja solist Freddie Mercuryga oma lugu rääkida. Omad mälestused, veendumused ja lemmikud. Kõik, keda Queen on kunagi mingilgi moel puudutanud, saavad ansambli ja solisti elust jutustavast filmist „Bohemian Rhapsody” ühe korraliku emotsionaalse laengu.
Ma mäletan täpselt seda hetke, mil esimest korda kuulsin ansambli Queen muusikat. Tähendab, küllap olin ma seda selleks hetkeks varemgi kuulnud kuskilt, raadiost või kellegi makist, aga teadlikult, iseseisvalt ja sihilikult kuulasin ma ansamblit 15-aastasena. Olin kodus, suure kobaka laua-arvuti taga ja vahetasin sõnumeid tollal ülimalt populaarses keskkonnas – MSN-is.
Ole tervitatud, toonane silmarõõm, rosinasilmne hiidlane, kellega oma lemmikartistide nimesid seal hõõguvas ekraanivalguses vahetasime. Ma ei mäleta, mida ma talle küll sel ajal nimetada võisin, aga tema kirjutas mulle oma lemmiku – Queen. Toksisin siis kiirelt nime siis juba toimivasse Youtube’i otsingumootorisse ja asusin avastama. Ja avastan siiani.
Umbes sama õrnas eas või isegi pisut varem tegi Queeniga tutvust ka minu abikaasa Reigo. Tema tutvumislugu kultusansambliga oli aga märksa intiimsem. Nimelt oli Queeni plaat see esimene, mida tal õnnestus sugulaste kodus mängitada ja laenuks ka koju kaasa võtta. Esimene kokkupuude täispika plaadiga ja just Queeni muusikaga – see mõjutus ja mälestus on teda saatnud kogu elu.
Oma põlvkonnakaaslasi, keda Queen on mõjutanud just nimelt teismeeas, on väga palju. Ka endast vanemaid, kümmekond või rohkem aastaid vanemaid inimesi kohtan ikka aeg-ajalt, kes tõdevad, et Queen oli nende suur mõjutaja neil kõige olulisematel isiksuse kujunemise aastatel.
Selle tõdemusega meenub mulle kord loetud teadusartikkel, kus oli välja toodud, et umbestäpselt 14 aastat on see vanus, mil kujuneb välja eelistus. See tähendab, sel perioodil tuttavaks saanud muusikastiil, mis haakub ja kõnetab, on see, mida jääd tõenäoliselt kuulama kogu ülejäänud eluks. Või vähemasti heldimusega meenutama.
Queen ei mänginud ka minu elus üksnes noorena kogetud armumise juures rolli, vaid on saatnud mind kõik need aastad. Algul köitsid meeli rütmikad ja meloodilised palad, mida oli lõbus kaasa laulda ja mis lõid positiivse õhkkonna ning meeleolu, hiljem tekitas huvi solisti elusaatus, laulusõnade sügavam tähendus ja saamislugu ning kummitama jäid need keerukama dünaamikaga palad, mida raadiost enam keegi ei lase.
Queen oli ka just see ansambel, mis esimest korda elus pani mind tahtma, et ma oleksin võinud sündida teisel ajal ja teises kohas – et saanuks sellest fenomenist osa lava ees, lähedalt ja ehedalt.
Detailid panid paika
Kõigest sellest eelnevast tulenevalt tekitas uudis, et Queenist ja Freddiest luuakse filmi, närvikõdi ja elevust, kuid pigem vaoshoitult. Kui tegemist on megastaaridega, keda kõik justkui tunnevad ja kellega kõigil justkui on oma isiklik suhe, ja Queen eesotsas Freddiega seda kahtlemata on, võib tekkida tundmus, et ükski püüdlus ei saa küündida ootusteni. Nii tundsin end alal hoides ka mina, et ei tasu end liialt elevile ajada, kuna tulemus valmistab suurema tõenäosusega pettumust.
Esiteks on juba probleem Freddie endaga. Kes võiks suuta seda imepärast isiksust jäljendada? Kes seda õigupoolest üldse julgeks? On see üleüldse võimalik? Tema maneer on kahtlemata selline, mis on matkitav, satiiri mõttes saaks tema puhul paljuski jäljendada ja üle võlli keerata, aga pelgalt järele tegemisest tema elust kõnelevas filmis jääks väheseks.
Ma ei kujuta ettegi, kuidas, aga Rami Malek, egiptuse päritolu näitleja, kes Freddie rolli filmis mängis, oli tema kujuteldavat olemust siiski tabanud. Ütlen kujuteldavat, kuna tegelikult, päris-päriselt, ei tea me ju keegi, kes või mis ta oli. On üksnes kuuldused, teiste inimeste kogemused ja mälestused ja meie mälu teatavasti moondub ajas. Aga see, mida vähemasti mina arvasin Freddie olevat, see, mida tajusin talle ainuomasena, selle oli Rami suutnud mulle edasi anda.
See ei ole üksnes tema eksootiline välimus, esiletungiv ja silmatorkav hambumus või kehaehitus või isegi mitte tema ainulaadne kehahoiak – ühtviisi end esitlev kui ka vaoshoitud –, vaid see ülene, sõnulseletamatu miski. Pilk, silmavaade, reaktsioonid, pooltoonid, sõnatud hetked.
Oli hea pärast filmi nägemist järele vaadata, et näiteks Queeni suur esinemine Live Aid kontserdil oli viimse detailini järele tehtud. Iga õlleklaas, iga liigutus, nii Freddie kui ka teiste ansambli liikmete puhul, oli paigas. Aga ka iga liigutusteravus, iga lihase liikumise tugevus, iga astutud sammu jõulisus, kohaloleku sügavus – ka see kõik oli peensusteni tabatud. Näitleja pühendumus oli see, mis tõstis filmi tõeliselt kõrgele.
Üksnes läbi Freddie olemuse või selle kujutletava olemuse peenetundelise tabamise oli võimalik vaatajatega luua see nähtamatu side, mis liitis Queeni ja Freddie fänne nende iidolitega siis, kui nad olid veel õrnas eas. Üksnes usutavuse loomisega sai neid viia loomulikult asjakohase muusikalise taustaga koos tagasi aega, mil see muusika oli nii uus, nii elav, nii eriline, nii oluline.
Kui lugu sai usutavaks, realistlikuks, tajutavaks ja tunnetatavaks, tungisid esile emotsioonid. Vähemasti sel seansil, kus mina viibisin, istusid kõik vaatajad kogu filmi justkui tooliserval, igale sündmusele küüsi tooli surudes kaasa elades, hinge kinni hoides, naerdes ja nuttes.
Eristuvast eriliseni
Kuigi filmi linastumise järel on tehtud mõningaid etteheiteid filmi faktiliste asjaolude täpsuse suunas, viidates, et nii mõnigi sündmus ei kulgenud päris selliselt nagu vaatajatele näidati, leian ma, olles nende ebatäpsustega end kurssi viinud, et need ei vähenda filmi üleüldist usutavust. Laias laastus arvan ma, et keegi tegelikult enam ei tea, mis oli ja kes Freddie oli, ilmselt ei saagi kunagi teadma. Põhilised pidepunktid, pöördelisemad hetked ja tema elutelje kõverjoon said aga pisut tuttavamaks ning vana lemmik sai taas õige pisut lähedasemaks ja lemmikumaks.
Ma ei vähendaks ka filmis kajastuva Freddie homoseksuaalsuse olulisust tema elus, mida aeg-ajalt on samuti filmist kõneldes tehtud. Kuigi mõnel on nii ehk ebamugav mõelda, on inimese hingetasandil armastus, mis tähistab kuuluvust ja sügavamat lähedust, üks olulisemaid aspekte inimese elus. See on midagi, millega igaüks meist jageleb ühel või teisel moel. Periood, mil Freddie oma orientatsiooni ja valikutega elama pidi, ei olnud sugugi lihtne ning nagu filmiski näha võis, kannatas ta oma pidevas üksinduses või selle tundmuses.
Kuivõrd on üldteada, et kannatav kunstnik on viljakas kunstnik, ei vähendaks ma tema isiklike emotsionaalsete katsumuste rolli selle suurepärase muusika loomise juures. On omamoodi paradoks, et see, mis tegi temast teistest eristuva persooni selle sõna negatiivses tähenduses, kinkis talle lõpuks silmapaistva, surematu geeniuse staatuse.
Queeni ja Freddie lugu filmi „Bohemian Rhapsody” põhjal on lugu eristumisest, kõrvale jäetusest, aga oma erisuse omaks võtmisest. Ühe heidiku teekonnast iseenda parima tuumani. See on lugu oma sisemisele veendumusele enese allutamisest, lugu loomisest, sõprusest, armastusest, inimlikkusest. Aga see on ka lugu eluolust, sotsiaalsusest, meediast, haigusest. See on lugu unustamatust ja asendamatust ansamblist, mis jääb tõenäoliselt puudutama veel mitmeid põlvkondi õrnas eas inimesi.
