Migrandid inimasulates ja teeäärsetes põõsastes

Üldse mitte väga ammu olid mets ja seal toimuv loomulik osa inimese elukeskkonnast. Mets andis meie esivanematele elatist ja vajadusel ka varjupaika. Nüüd on inimene loodusest võõrdunud. Isegi maa-asulates, linnadest rääkimata, oleme niivõrd urbaniseerunud, et tunneme ennast üksinda suuremasse metsatukka jäetuna üsna ebamugavalt. Puud, linnud ja loomad ei ole ammu enam meie sõbrad.
Olude sunnil loodusesse sattudes tunneme ennast turvaliselt ainult autosalongi sulgunult. Puude vahel luusides või autoroolis istudes ärritab kõik elav, mis tee ääres liigutab. Olgu siis tegu kahtlaselt rohus kahistava putukaga või linnuga, kes võib autoaknasse lennata; loomaga, kes istubki põõsas vaid selleks, et meie saabudes pikemalt mõtlemata rataste alla söösta. Kohutav!
Ja kui mõni loom peaks sattuma veel inimeste elupaika, siis oleme mitu päeva järjest ülierutatud nagu Duracelli jänesed. Tänavatel sibavate linnarebaste ja kährikutega oleme siiski mõnevõrra leppinud ning võime neid läbi akna koguni üsna rahulikult jälgida.
Eile pani terve Eesti mitmeks tunniks kihama Raplamaa Sõnumite kaudu levinud uudis unisena ringi hulkuva karuema ja tema kolme poja kohta. Meie toodetud videot karupere jälgedest lumelörtsistel linnatänavatel on tuhandeid kordi vaadatud ja kommenteeritud. Kusjuures üks osa kommentaaridest on ülivaenulikud. Umbes niisugused, et võtke see kohutav elajas koos oma jõnglastega juba kinni, ma ei julge oma lapsi õue mängimagi lasta. On ka neid, kes nõuavad õnnetule karuemale koos pisikeste mõmmidega surma, sest iial ei või teada, mida unest ärganud loom teha võib.
Seda, et nii jutuks oleva karupere eksirännakutes kui ka kõigi ülejäänud inimasulates ekslevate loomade (hundid-šaakalid kaasa arvatud) hulkumistes on süüdi inimene ja ainult inimene, paljudele kommenteerijatele pähe ei tule. Ja sellest on paljudel lihtsalt raske aru saada, et inimene on loodust kasuahnelt ümber kujundades metsad lageraiega kännustikeks muutnud, mis ei suuda loomadele enam toitu ega varju pakkuda ning on teinud neist niimoodi uusi elupaiku otsivad migrandid, kes ei ole tegelikult mitte üheski veel alles olevas metsatukas oodatud külalised. See kõik ei mahu lihtsalt suurele hulgale meie kaaskondlastest pähe – see ei õigusta nende meelest veel loomade inimasulatesse tungimist!