Kehtna piirkonna legendaarne vabatahtlik päästja Aleksander Ivask lõpetas oma viimase valvekorra esmaspäeval, 31. detsembril. Aasta viimase päeva hommikul kell kaheksa andis ta viimase ametliku vahetuse üle ning võis seejärel “pensionile” minna.
Jutumärgid on kasutusel seetõttu, et Ivask lubas alati appi tulla, kui tema abi peaks tarvis minema. Elab ta ju kohe komandohoone kõrval.
Sõbrad ja tuttavad hüüavad Aleksandrit Sassiks. Nii on see olnud juba aastaid. Esmaspäeva hommikul käisid teda viimase valvekorra lõppemise puhul tervitamas Kehtna vallavanem Indrek Kullam, Lääne päästekeskuse Rapla päästepiirkonna juht Raul Aarma ning Eno Hermann Kehtna vabatahtlikust päästekomandost. Sealjuures andis Indrek Kullam Ivaskile üle ka valla tänukirja pikaaegse panuse eest vabatahtliku päästjana. Siiski hakkab Sass ka edaspidi Raplamaa tulekahjusid kustutama. Põhjus seisneb selles, et Kehtna komando pani oma kustutusauto nimeks, loomulikult Ivaski auks, just nimelt Sass. Tegemist on erakordse sündmusega, sest ühelgi teisel Kehtna komando masinal oma nime ei ole. Eno Hermann selgitas, et enne nimepanekut arutas ta selle ka Ivaskiga läbi – kas talle ikka meeldib see mõte. Selgus, et meeldib. Esmaspäeva varahommikul toimunud tseremoonia käigus kleebiti hüüdnimi Sass kustutuasauto esiosale.
Aleksander Ivask on olnud vabatahtlik päästja peaaegu pool sajandit – 46 aastat. Selle aja jooksul on ta reageerinud peaaegu tuhandele tulekahjule või muule õnnetusele. Viimane neist leidis aset tänavu 4. novembril, kui Ivask reageeris väljakutsele Raplas Keskkooli tänaval, kus toit oli pliidi peal kõrbema läinud. Õnneks ei tulnud tal oma viimase valvekorra ajal ühelegi õnnetusele kiirustada. Küll aga ütles ta naljatades, et oleks ju olnud sümboolne oma viimane valvekord lõpetada väljakutsega.
Küsimusele, kas viimane ametlik päev Kehtna vabatahtlikus päästekomandos on tema jaoks rõõmus või kurb, vastas ta sedasi: “Kurbust väga ei olegi. Kas varem või hiljem, aga ükskord tuleb ikka lõpetada.” Sellise valiku langetas Ivask enda sõnul just seetõttu, et viimane valvekord langes aasta lõpule. Nii on hea uut aastat alustada puhtalt lehelt. “Ma elan siinsamas kõrval ja eks ma ikka astun nende juurest läbi. Kui vaja, aitan ka valves olla. Oleme alati omavahel valvekordi vahetanud, kui kellelgi on vaja ära käia,” sõnas Ivask. Loomulikult on tema 46-aastane kogemus selles valdkonnas hindamatu väärtusega, ent nagu Sass ise ütles – las nooremad tegutsevad edasi.
“See on mulle suur au,” sõnas Ivask selle kohta, et Kehtna komando kustutusauto sai nimeks Sass. “Naljalt kellegi nime autole ei panda. See on suur tunnustus,” lisas ta. Ivask rääkis, et Sassiks on teda lapsest saati kutsutud. “Isa hüüdis mind alati Sassiks, aga kui Haljala koolis õppisin, siis ema kutsus mind teiste inimeste juuresolekul Aleksandriks. Kodus olin kõigi jaoks Sass,” meenutas ta. Kehtnasse kolis ta elama 1971. aastal. Juba järgmisel aastal asus ta vabatahtlikuks päästjaks. Teda kutsus sellele kohale Arnold Kask, vabatahtlik tuletõrjeautojuht. Kõik sai alguse tuletõrjevõistlustest, kus Ivask osales. Sealt sai vajalikud oskused kätte, edasi astuski ta vabatahtlikuks päästjaks.
See teekond jõudis lõpule 31. detsembril 2018.
