Aleksander Ivask, Kehtna inimestele tuntud kui lihtsalt Sass

“Null üks, põleb mets, räägib Ots, Saku sada üks.” Sellise fraasi pidi Aleksander Ivask (70) edastama telefoniga oma esimesel tuletõrjevõistlusel võimalikult kiiresti ning ilma ühtegi sõna segamini ajamata. See võistlus toimus 1965. aastal Sakus, ent perfektselt püsib see fraas Ivaskil meeles veel praegugi, 54 aastat hiljem. Sel hetkel ei osanud ta tõenäoliselt veel aimata, kui suur osa tema elust saab olema vabatahtlikul päästel.

Möödunud aasta viimasel päeval tõmbas ta joone alla oma vabatahtliku päästja karjäärile, mis vältas 46 aastat. Alguse sai see 1972. aastal, kui ta juba Kehtnas elas. Oma esimesel võistlusel Sakus oli ta osalenud lihtsalt huvilisena, kui tädimees teda sinna kutsus. Aga eelmise aasta lõpus toimus Ivaski jaoks üks oluline sündmus veel. 30. detsembril sünnitas tema noorim tütar Anu poja, kes oli Ivaskil juba kümnes lapselaps.
Koos abikaasa Virvega on ta üles kasvatanud neli tütart. Lapselapsed jagunevad võrdselt – viis tüdrukut ja viis poissi. Ivask rääkis, et kui lapsed külla tulevad, on kodu nii rahvast täis, et isegi raske on liikuda. Küll aga meeldib neile mängida vanaisaga lauamänge. “Alles eile õhtul mängisime Eesti mängu,” sõnas Ivask.
Kehtna vahel teatakse Ivaskit paremini hoopis hüüdnime kaudu. Ta ütles, et terve elu on teda Sassiks kutsutud. Sama nime sai 31. detsembril tema auks ka Kehtna päästeteenistuse kustutusauto. Pärit on Ivask hoopis Lääne-Virumaalt. Vihula mõis, Sagadi mõis ja Haljala – need on kõik osa tema lapsepõlveradadest. Tihedat sidet tunneb ta selle piirkonnaga tänini. “Kui suviti sinnakanti satume, käime need kohad läbi. Kooli kokkutulekutel olen ka käinud,” rääkis ta.
Abikaasa Virve on pärit Eesti läänerannikult, Pärnumaalt ning kokku said nad just siin Kehtnas. Esmakordselt tuli Ivask Kehtnasse 1971. aastal, ent püsivalt jäi siiakanti 1975. aastal ning siis peeti Virvega ka pulmapidu. Pikalt on Ivask töötanud bussijuhina, seda nii sovhoosis kui ka toonases pullijaamas (praegune Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu). Lisaks läbis ta ohtlike ainete vedamise koolituse ning vedas autojuhina veeldatud lämmastikku. See oli ohtlik töö, nagu Ivask ka ise ükskord omal nahal koges.
“Mul oli kinnas natuke katki ja tilk lämmastikku läks naha peale, kohe tõmbas villi üles,” rääkis ta. Suuremaid õnnetusi tal õnneks ei olnud. “Sülitan kolm korda üle õla, aga õnneks mingeid õnnetusi ei juhtunud. Ohtlikke olukordi oli küll, kui keegi järsult ette sõitis,” rääkis Ivask. Lämmastikku vedas ta Kehtnasse nii Leningradist (praegu Peterburi), Kohtla-Järvelt kui ka Klaipedast.

Paljud Kehtna inimesed teavadki Sassi bussijuhina. Teiste seas sõidutas ta ekskursioonidele kooliõpilasi. Seda meenutas ta ise ning on ka teised öelnud, et õpilastele meeldis käia pikematel sõitudel just koos bussijuht Sassiga. Eks õpetajatele meeldis see ka, et ta oli kogu Eestimaa ning lisaks Leningradi ja Baltikumi nii läbi sõitnud, et kõik teed olid selged. Alati oli tal teada kõige otsem tee. “Olin pooleldi giidi eest ka, sest kõik kohad olid läbi sõidetud,” rääkis ta. Teinekord olid õpetajad juba arvestanud sellega, et Sassile pole mõtet öeldagi, kustkaudu sõita tuleb, ta teab ise nagunii kõige paremini.
Ivask meenutas, et ekskursioonidele viis ta õpilasi nii Lõuna-Eestisse, Saaremaale, Hiiumaale, Lätti kui ka Leningradi – kõik need piirkonnad olid talle tuttavad. Eriti muidugi Leningrad, sest selle külje all veetis ta kaks aastat Vene sõjaväes. Ilma pikemalt mõtlemata laob ta ette ka aastaarvud: Vene kroonus oli ta aastatel 1967 kuni 1969. Tal vedas. Ivask kuulus esimesse aastakäiku, kellel tuli armees veeta kolme aasta asemel kaks. Seal omandas ta veel ühe oskuse, mis veel praegugi meeles püsib – sillaehitus.
Eelmise aasta kaitseväe paraadi ajal näidati äsjasoetatud tehnikat jõgede ületamiseks. Televiisori vahendusel vaadates tundis Ivask tuttava tehnika kohe ära. Sellesama valdkonnaga tegeles ta ju ise armees! Ivask kirjeldab ilmekalt, kuidas nende sildade paigaldamine toimus ning kuidas vajadusel tuli jää sisse raiuda augud. Selline tunne tekib, et kui kaitseväel on vaja instruktoreid selle tehnika õpetamiseks ajateenijatele, võib Sassi appi kutsuda.

Juhtum Põlliku külas

Kuidas sai juba Kehtnas elades alguse Ivaski side vabatahtliku tuletõrjega? See lugu ulatub tagasi aastasse 1972. Toona otsiti noori mehi, kes oleksid valmis osalema tuletõrjevõistlustel. Vanemad mehed olid juba ees – Rossi Kalev, Rossi Lembit, Kask Arnold, Põdra Kalju, Juurup Uno, Raudsepp Väino. Noori mehi oli juurde vaja. “Mina, Raidi Ülo ja Raudsepp Raul olimegi need noored mehed, keda otsiti,” rääkis Ivask.
Nõukogude ajal peeti igal aastal Rapla rajooni meistrivõistlusi tuletõrjespordis. Kaks kangemat, kes alati üksteist üle tahtsid trumbata, olid Kehtna ja Kaiu. Kord oli üks peal ja teine all ning järgmine kord juba vastupidi. On märkimisväärne, kui selgelt on Ivaskil meeles aastakümnetetagused sündmused ja lood. Kas või seesama fraas, mis on välja toodud persooniloo alguses: “Null üks, põleb mets, räägib Ots, Saku sada üks.” Tegemist oli ühe osaga 4 x 60 teatevõistlusest. “Katsu sa seda fraasi öelda kiiresti ja nii, et ühtegi sõna segamini ei aja. Minul tuli see välja, aga mõni teine mees ajas segamini,” meenutas Ivask 54 aastat tagasi toimunud võistlust. Tol ajal oli ta kõigest 16-aastane.

Praegu elab Sakus Sassi vend. Tema juures veedeti koos ka hiljutine aastavahetus. 31. detsembri hommikul lõpetas Ivask Kehtna komandos oma viimase ametliku valve ning sealt sõitiski edasi Sakku. Sai tähistada kahte asja korraga – lapselapse sündi ning aastavahetust. 46 aastat kestnud vabatahtliku päästja karjääri jooksul on tulnud Ivaskil reageerida ligikaudu tuhandele tulekahjule ja muule sündmusele.
Kõige raskemad on tema sõnul need väljakutsed, millele on tulnud reageerida öösel ja une pealt. Kõigepealt tuleb riidesse saada ja siis komandosse joosta. On olnud nii väiksemaid kui ka suuremaid tulekahjusid. Kõige hullemad on vanad talumajad, mille puhul läheb vaja kõige rohkem veevarustust. Kui katusealune juba leekides on, siis on ikka väga raske sellest jagu saada. Tänapäeval tekitab raskusi ka see, kui tootmishoonetel või eramajadel on plekk-katus. Õnnetuse korral on päästjatel väga keeruline leekidele ligi pääseda. On ka vastupidiseid väljasõite – selliseid, kus sündmus ise ei olegi nii hull kui väljakutsest eeldada võis.
“Kõige viimane väljasõit oli mul ka sedasi, et jõudsin isegi Raplasse välja, kui öeldi, et abivägi võib tagasi pöörduda,” rääkis ta. Keskkooli tänaval oli kellelgi lihtsalt toit kõrbema läinud.
Kõigi nende aastate juures on olnud üksainus kord, kui tema kustutamise juures on inimene sisse põlenud. See juhtus Põlliku külas, endise Kaiu valla territooriumil, kui põles üks vana talumaja. Ivask meenutas, et väljas oli talv, väljakutse saabus kella üheteistkümne paiku õhtul ning talumaja asus kõrvalises kohas. Kohalikud inimesed teadsid päästjatele rääkida, et seal sees elas üks inimene. Lagi vajus sisse ning hukkunu oligi selle alla jäänud. Uurijad leidsid ta järgmisel päeval. See jäigi ainukeseks korraks 46 aasta jooksul, kui Aleksander Ivaski väljakutse ajal põles inimene majja sisse.

38,7 liitrit verd

Ette on tulnud ka selline olukord, kus päästjad jõuavad tulekahjule kohale ning omanik avaldab soovi, et las see kuur põleb maani maha, ongi parem hiljem koristada. Ivask rääkis, et see on võimalik ainult omaniku kirjalikul loal ja tingimusel, et see ei ole ümbruskonnale kuidagi ohtlik. Üldjuhul seda siiski ei rakendata.
Selleks et teha päästja tööd, isegi vabatahtlikuna, peab olema heas füüsilises vormis. Ja Ivask seda ka on. Üks põhjus on see, et ta on pikki aastaid olnud veredoonor. “See 300-400 grammi verd, mille sa ühe korraga ära annad, taastub paari nädalaga ning uus veri tuleb asemele,” rääkis Ivask. “See puhastab organismi ning nii oled ise ka tervem,” lisas ta. Alguse sai see juba 1967. aastal Nõukogude armees, kui veredoonorlus oli veel väga noor nähtus. Alates sellest ajast on Ivask ära andnud 38,7 liitrit verd!
See on vägagi tähelepanuväärne number, sest täiskasvanud inimese organismis voolab korraga neli kuni kuus liitrit verd. Kõik korrad, kui ta on käinud verd loovutamas, on tal kirja pandud. Kapis seisavad tal ka doonorluse eest saadud medalid.

Suusatamine ja uisutamine

Üheks Sassi lemmikspordialaks on suusatamine. Kui väljas vähegi lund on, ei ole tal ükski talv suusatamises vahele jäänud. Kõik oma tütred on ta samuti suusatama õpetanud. Õnneks ei ole Paluküla rajad kodust eriti kaugel ning seal saab vajalikud ringid ära teha. Tavaliselt valib Sass pikema ja raskema raja. Siis on pärast treeningut hea tunne, et oled saanud end liigutada. Tõusud ja langused on Palukülas selleks parajad.
“Praegu ootangi, et tuleks paksem lumi maha ja saaks suusatama. Sel talvel polegi veel saanud minna,” rääkis Ivask. Huvi suusatamise ja uisutamise vastu sai tal alguse juba lapsepõlves. Sagadi koolis oli võimalus laenata uiske, mida lapsed hea meelega kasutasid. Sagadi mõisa taga oli tiik, millel oli kaks saart. Nende vahel oli hea kaheksat uisutada. “Nii kui vahetund algas, panime uisud jalga ja hakkasime üksteist taga ajama,” meenutas Ivask. Ega uisutamine ole praegugi ununenud. Oma lastelastele õpetas vanaisa seda oskust Tartu Lõunakeskuses asuval liuväljakul.

Hulgaliselt hobisid

2019. aastal soovib Sass Kehtna päästeteenistuse inimestele rahulikku aastat ja vähem põlenguid. Oma järeltulevale põlvele soovib ta aga jõudu kasvamisel. Nüüd, kui ta on pensionil, pole karta, et tegevustest puudu tuleb. Lastelastele meeldib käia vanaisaga metsas jalutamas ja loomade jälgi otsimas. Aleksander, kõige muu hulgas ka jahimees, oskab täpselt lastele rääkida, mis loomade jälgi lume pealt leida võib. Alates nirgist kuni põdrani on lume seest kõik jäljed üles leitud. Kahjuks pole lastele saanud hundi jälgi näidata, kuigi oma jahimehekarjääri jooksul on ta ühe hundi kätte saanud.
Lisaks on ta kirglik kalamees. Eriti meeldib talle kala püüda merel, oma abikaasa kodu lähistel Pärnumaal. Praegugi seisab tal toa nurgas võrguparandushark. Jaanuaris-veebruaris saab kalavõrgud ära lappida, et soojemate ilmade saabumisel taas merele minna. Võrkude parandamise õppis ta omal ajal äialt, temalt sai ta ka võrguparandushargi.
Motiveeriv on mõelda, et kõik need tegevused ja hobid jõuab Sass ära mahutada 24 tunni sisse ööpäevas ning 365 päeva sisse aastas. “Kes teeb, see jõuab.” Tundub, et see vanarahvatarkus peab Sassi puhul tõesti paika.