Helerin Väronen
Milline on ühe korrakaitsespetsialisti tööpäev? Millised on selle ametniku tööülesanded? Kohila korrakaitsespetsialist Valeri Tõrik on ümberkaudsetele elanikele tuttav inimene, kelle käest tihtipeale abi palutakse.
Kohtusime Valeri Tõrikuga Kohila vallavalitsuses. Kuna mul puudus täpne ettekujutus, mida korrakaitsespetsialist tegema peab, alustasimegi juttu sellest. Valeri selgitas, et varem oli ametikoha nimetus munitsipaalpolitseinik, kuid koos korrakaitseseaduse tegemisega muudeti see ära. Nimemuutus aga ei toonud kaasa sisu muutust, ka vorm jäi samaks.
Nagu Valeri ise naerdes sõnas, tegeleb ta kõigega ja kõigiga. Tema väike kabinet on täis erinevaid dokumente erinevate valdkondade kohta. Tema haldusalasse kuulub kõik alates heakorrast, koertest-kassidest kuni jäätmete ja ehituseni välja. Enamasti tegeleb Valeri just rikkumiste menetlemisega, ehk sekkub siis, kui tegemist on rikkumisega. Muidu tegeleb nende teemadega keskkonnanõunik.
Parem hoiatada, kui trahvida
Teadmiste pagas peab sellisel ametikohal olema ääretult suur ja mitmekesine. Varem töötas Valeri Tõrik politseis, lausa 26 aastat, nii et suurem osa neist valdkondadest, millega ta praegu tegeleb, oli talle juba sellest ajast tuttav. Ainult ehitusjärelevalve oli selline teema, millega ta pidi end kurssi viima, koolitustel käima. Kuid ega töö uuel ametikohal alguses kerge olnud. Kõike tuli nullist alustada.
“Alguses, kui pensionile jäin, tahtis vallavalitsus juba seda ametikohta teha, mind tööle võtta. Senikaua, kuni vald suutis volikoguga kokku leppida, et teevad korrakaitse koha valda, olin ma Rapla politseis relvaspetsialistina tööl.” Vallavalitsuse soov oli küll alguses, et Valeri jätkaks sama tööd, mis politseis, kuid seadused on sellised, et päris kõikide asjade menetlusõigust Valeril ei ole. Rahvas suhtub temasse aga ikka nagu politseinikku, pöördudes oma muredega tema poole. Näiteks tahetakse talle varguse kohta avaldusi teha, kuna vanasti Valeri ju tegeles sellega. Eks ta võtab avalduse vastu küll, kui inimene on näiteks kaugelt tulnud, kuid suunab selle siis kohalikule konstaablile, kellega tal on hea koostöö.
Aprilli alguses täitub Valeril sellel kohal juba 13 aastat. Töö on nüüdseks tal niivõrd käppa saanud, et teistest valdadestki tullakse tema käest nõu küsima. Dokumente on nende aastate jooksul kabinetti kogunenud tohutul hulgal ja neid oleks veelgi, kuid aastast 2015 on dokumendid ka digitaliseeritud kujul olemas. Alati peab aga arvestama sellega, et arvuti võib üles öelda ja kogu info kaduda, nii et füüsilisel kujul info säilitamine ei kao kuhugi.
Korrakaitsespetsialisti töö on väga liikuv ja vaheldusrikas, rohkem aega tuleb veeta väljas kui kontorilaua taga. Kuid kõik väljas nähtu tuleb ka arvutisse registreerida. Valeri kasutada on kõiksugused andmebaasid, mis teistes valdades ei ole sugugi nii tavapärane.
Parkimistrahvide tegemine on ka Valeri ülesanne, kuid siiamaani on ta vaid ühe trahvi teinud, teised on olnud märgukirjad. “Ma ei torma kohe karistama inimest, püüan enne ikka hoiatada, selgitada, mis ootab ees, kui juhtub jälle,” sõnas Valeri. Valesti parkijatest annavad inimesed ise märku, vahel satub ka Valeri ise neid nägema, kuid sageli ei ole siis tal fotoaparaati kaasas. Osa rikkujaid on takistanud ka lumelükkamist. Siis saadab lumelükkaja kohe Valerile selle kohta teate. Valeri läheb siis kohapeale, fikseerib olukorra ja teavitab autoomanikku.
Valeri kiidab netiajastut selle eest, et enamasti saab inimese e-maili teel kätte. Ainult memmekesed on sellised, kellele tuleb kiri saata, aga huvitav on see, et parimad kohaleilmujad on just pensionärid, noored kipuvad Valeri sõnul rohkem vigurdama.
Toimiv naabrivalve toob kaasa trahve
Viimastel kuudel on suurem osa tööajast läinud Valeril teede peale. Tema ülesanne on jälgida, kas teid ja tänavaid hooldatakse vastavalt seadusele. Valeri näitaski arvutist pilte, kuidas ta lumepaksust mõõtmas käis. Kui töö oli tegemata, fikseeris Valeri olukorra ja see info läks teedehooldajale, kes siis oma kohustust pidi täitma, vastasel korral hakkas Valeri neid leppetrahviga ähvardama. Inimesed ise annavad sellistest probleemsetest kohtadest Valerile teada, kuid ta peab ka ise kohapeal käima. See aga võtab palju aega ja Valeri nendibki, et senikaua, kuni lund sadas, oli tal päris raske.
Lume tõttu on jäänud ootele ka ehitusjärelevalve, ettekirjutusi on tehtud palju ja tähtajad hakkavad lähenema. Enamik ettekirjutusi on seotud sellega, et hooned on ebaseaduslikult ehitatud. Valeri näitab ka, milline üks ettekirjutus välja näeb. Kui uus ehitusseadustik tuli, oli Valeri sõnul ligikaudu 700 suvilat, mis ei olnud registrisse kantud. Nüüdseks on enam-vähem ring peale tehtud, mõned nimed on veel nii-öelda musta nimekirja jäänud. Järgmise aasta esimeseks jaanuariks peavad kõik ehitised registris olema.
Kevadel ja suvel on Valeri enamasti heakorratöödega seotud. Kaugel pole see aeg, kui hakatakse aedades prahti põletama. Valeri sõnul on inimesed aga läinud nüüd kavalamaks, teevad tuld siis, kuid tal tööaeg läbi on. Hiljuti sai Valeri juurde ilmateenistuse andmebaasi, mis võimaldab tal vaadata tuulekiirusi. Ilma selliste andmebaasideta ei saakski Valeri tööd teha, sest tuleks aina ringi käia ja teiste käest andmeid koguda.
Küsimusele, kas inimesed on aastatega kohusetundlikumaks muutunud, vastas Valeri, et ehituse suhtes küll. Ja seda naabrite pärast. Enamasti on just naaber see, kes näeb ja kontrollib, kas üleaedse ehitis ikka on registrisse kantud. “Meil on tavaliselt nii, et kui naaber kaebab teise naabri peale, siis tuleb raudselt vastuavaldus selle naabri peale, kes kaebas,” ütles Valeri naerdes. Nii et selline Andrese ja Pearu moodi naabrivalve toimib. Vahel saadetakse küll Valerile pilte eelmise aasta rikkumisest, sellega aga ei ole midagi teha, kuni sama olukord ei kordu.
Naabritevaheline suhtlus ja kisma tekitabki Valeri sõnul enim peavalu. Nende tülide pärast helistatakse talle isegi keset ööd. “Ma saan aru, et inimestel on mure, kuid ma ei saa aidata, kui ma pole tööpostil,” sõnas Valeri ja lisas, et enamik kõnesid tehakse hulkuvate koerte pärast. Võiks ju arvata, et inimesed on muutunud teadlikumaks, kuid see ei puuduta hulkuvaid koeri. Kõige hullem aeg olevat sügiseti, kui inimesed sõidavad suvilatest tagasi linna. Puhkama sõites on varjupaigast võetud omale koer, kuid ära sõites jäetakse koer maha. Haruldased pole juhud, kus loom lausa rongilt maha lükatakse. Selline käitumine ei mahu ei Valerile ega mulle kuidagi pähe. Niimoodi hüljatud koerad on sageli kiibistamata ka, nii et omanikku leida ja karistada ei saa.
“Meil pole karistusõigust kiibistamise kohta, kohustus on, kuid karistada ei saa.” Vana seaduse järgi oli karistus ette nähtud juhul, kui on rikutud koerte ja kasside pidamise eeskirja. Nüüd aga saab karistada siis, kui ettevaatamatusest on põhjustatud varaline kahju või tervisekahjustus. Valeri on enda töös kasutusele võtnud hoopis avaliku korra eeskirja ja korrakaitseseaduse. Mõned kodunt plehku pannud koerad on aga nii targad, et kui saavad aru, et neid kinni püüda tahetakse, jooksevad oma kinnistule tagasi ja seal neid enam puutuda ei või.
Koer dikteerib elu
Valeril endal on pikakarvaline taks, kellega jalutamas käies on kõigi pilgud temal, kontrollimaks, kui korralik ta ise on. Õnneks on Kohila vald koeraga jalutajate elu lihtsamaks teinud, pannud teeäärtesse vastavad prügikastid, kus on ka spetsiaalsed kotid koerte väljaheidete jaoks. See kummardamine on aga mõne proua jaoks nii hirmraske tegevus. Valeri nendib naerdes, et näed, koer on uhkelt tutte täis pandud, kuid koera kakat üles korjata ei suudeta. Koerad ongi see teema, mida Valeri inimestele enim südamele tahab panna. Et hoidke oma koerad kinni ja koristage nende järelt.
Kui Valeri saaks aja tagasi kerida, siis ta enam politseinikuks ei hakkaks. Lapsena unistas ta kõige rohkem lenduriks saamisest. Lisaks paelusid teda toona bussijuhi ja rongijuhi amet. Kui ta nüüd aga meie teid vaatab, siis teda enam bussijuhiks küll ei tõmba. Valeril on vallas töötades läinud mööda väikseid teid sõites juba kolmas auto läbi.
Saades aimu sellest, kui palju tööd tegelikult Valeri iga päev teeb, olles üldse esimene, kes hommikuti tööle jõuab, tekib küsimus, kas tal on ikka aega puhata ka. Valeri sõnul on puhkusega imelik asi. Nii kui ta puhkusele läheb, mõtleb ta aina, et millal see puhkus ometi läbi saab. Vahel käib ta peretuttavatel Pärnus abiks ja varem käis tütrel Otepääl külas, kuid et tütre elukaaslane on koerakarvade suhtes allergiline, ei saa ta enam koos koeraga külla minna. Koer ongi see, kes Valeri elu dikteerib.
Valeri lemmik reisisihtkoht on Norra, kuid ta ei saa koera tõttu sinna minna. “Mul on nii kasutatud koer (13-aastane), ta ei võta kedagi enam omaks,” ütles mees naerdes. Vahepeal hoidis tema koera küll töökaaslane, kuid pärast omale koera võtmist ei saa ta Valeri loomaga enam tegeleda. Kuid ega Valeri kurtnud, vaid rääkis lõbusalt, kuidas ta on täielikult oma koera käpa all. “Ta on mul nii ära hellitatud, et õudne lausa, ühelgi koeral pole nii hea elu kui minu omal. Praktiliselt kõike, mida ta tahab, ta saab. Sõnakuulmatu on ta ka, tuleb siis, kui tema tahab, kutsumise peale ei tule.”
Ja niimoodi see elu Valeril läheb, ikka hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni.
