Siim Jõgis
Pühapäeval saab taas kord valimiskasti ees seista. Tänavu on valimiste kalender tihe, kuid Euroopa Parlamendi valimised tõotavad tulla intrigeerivamad kui varasematel kordadel. Parempoolsete poliitiliste jõudude esilekerkimine, kogu Brexiti ümber vältav jant ning Euroopa tulevik laiemalt – eelseisvad valimised võivad, kuid ei pruugi anda nendele küsimustele vastuseid.
Üle-euroopalised valimised toimuvad 23.-26. maini. Eestis on ametlik valimispäev pühapäev, 26. mai. Eel- ja e-hääletamine lõpevad täna, 22. mail. Tegemist on Eesti jaoks neljandate Euroopa Parlamendi valimistega ning tänu brittide otsustusvõimetule käitumisele saame sinna läkitada kuus saadikut.
Häälte endale meelitamiseks on valimiskampaania käigus õhku pillutud küllalt lennukaid ideid. Mul ei lähe kuidagi meelest, kui EKRE pakkus välja, et europarlamendi 751 saadikukohta tuleks liikmesriikide vahel jagada võrdselt. See tähendab, et Eestil oleks sama palju kohti kui näiteks Saksamaal või Prantsusmaal. Ulme. Ma isegi ei oska näppu peale panna, kas tegemist oli sooviga pälvida tähelepanu või tõsise ettepanekuga. Sama lugu on Jaak Madisoni välja käidud visiooniga ühtsest parempoolsest fraktsioonist Euroopa Parlamendi sees. Selle käis ta välja ka mõni aeg tagasi Rapla gümnaasiumis toimunud debatil ning avaldas lootust, et parempoolsed jõud võiksid valimistel teenida kuni 25 protsenti kõigist saadikukohtadest.
Toona ütlesid teised poliitikud, et see ei ole reaalne. Parempoolsed Euroopa erakonnad on teatavates küsimustes liiga eri meelt. Olgu see siis euroskeptik Matteo Salvini, nädal aega tagasi Eestit külastanud Marine Le Pen või meie oma parempoolsed poliitikud – lisaks ühisosale leidub neil ka erimeelsusi. Raske oleks ette näha ühtset parempoolset fraktsiooni, mis seisaks ühise kindla maailmavaate eest. Saab näha. See on igal juhul nende valimiste üks võtmeküsimusi, kui mastaapselt saavad olema esindatud parempoolsed jõud. Võib vahest üsna kindlalt väita, et oma positsiooni nad parandavad. Kuid mil määral? Sellele saab oma märgi jätta ka Eesti valija.
Kahjuks ei saa jätkuvalt mööda vaadata Brexiti tsirkusest. Esialgu oli õhus ju variant, et Suurbritannia lahkub ühendusest märtsis, valimisi seal ei korraldata ning Eesti saab parlamendis seitse kohta. Nüüd oleme valimiste lävel ning ka britid valivad omale uued saadikud Brüsselisse. Brexit on küll kujunenud naljanumbriks, aga eriti naljakas just ei ole. Kurb pigem. Briti parlamendis ei ole ühegi seisukoha poolt piisavat häälteenamust. Astuks nüüd siis lõpuks Euroopa Liidust välja, kui rahvaküsitlus sellise tulemuse andis? Ei. Aga ehk otsustame ära, et jääme siis liikmeks? Ei. Korraldame siis uue rahvaküsitluse? Ei. Ja nii see järjest edasi läheb.
Praegune paikapandud väljaastumine Euroopa Liidust on seatud 31. oktoobriks 2019. Eks näis, kas see vähemalt siis realiseerub või kestab tsirkus edasi. Eesti valija selle üle küll kuidagi otsustada ei saa, kuid Euroopa Parlamendi valimiste kontekstis on see omaette teema kindlasti. Läheb põnevaks. Ja esmased valimistulemused hakkavad selguma juba pühapäeva õhtul ning esmaspäeva hommikul.
