Mari Tammar
Sõidame Vana-Vigalasse Tiduvere külla, et kohtuda koorijuhi, õpetaja ja laulja Jaanika Kuusikuga, kes astub teist korda laulupeo dirigendipulti, et juhatada mudilaskooride esituses kõlavat „Buratino laulu”.
Tegemist on väga tegusa muusikuga, kelle juhendamisel on tänavu jõudnud laulupeole kuus koori. Oma juurtega on ta tugevalt Vigalas, kuigi läks juba 11-aastase tüdrukuna Tallinna muusikakeskkooli õppima.
Keerame autonina Estermanni talu õuele. Seal ootavad meid juba ema Maire ja elevusest haukuv ja saba liputav koer Bosse. Meid juhatatakse väliterrassile, kus ootab Jaanika. Lauale tuuakse ema küpsetatud soe rabarberikook, mis on värskelt ahjust välja võetud.
Vaatame terrassilt avanevat vaadet Vigala jõele ja räägime esiti laulu- ja tantsupeo tuleteekonnast, kus Jaanika tähtsat rolli mängis, pakkudes tulele seltsi, kui too paadiga mööda jõge Tiduverest Vigala Sassi kivini sõitis. „Panin endale selle päeva juba ammu kinni, et saaksin sellest tähtsast päevast osa võtta,” meenutab Jaanika.
Sinu juured on siin Vana-Vigalas. Kui tihti sa siia jõuad?
Ma olen jah siin Tiduvere külas Estermanni talus üles kasvanud. See on olnud siin põlvest põlve meie kodu. Minu isa Jaan on siin sündinud ja kasvanud ja ka minu vanaisa ja vanaema on siin elanud. Kahjuks jõuan siia üpris harva, kuna minu tööd ja tegemised on juba aastaid Tallinnas. Ma olen siin pikemalt suviti ja kevad-talvisel ajal harvemini, aga kõik jõulud ja tähtsamad sündmused saab perega koos veedetud.
Seoses tule tulemisega olen saanud siin rohkem olla. Tulin siis juba varem siia, et siin akusid laadida ja mõelda ja olla selle protsessi juures.
Ema Maire mainis, et sul oli eile kontsert Läänemaal.
Jah, Haapsalu toomkirikus. Seal esinesime linnuse avamisel ansambliga Vox Clamantis.
Sa õppisid siin, aga läksid edasi õppima Tallinna muusikakeskkooli?
Ma läksin 1993. aastal Vana-Vigala põhikooli esimesse klassi, aga pärast neljandat klassi tegin katsed Tallinna muusikakeskkooli ja läksin Tallinna õppima. Hakkasin elama ühiselamus, algas iseseisev elu. Ma olin siis 11-aastane.
Ega ma kohe sisse saanud, sest minu teadmised muusika vallas olid üpriski nõrgad. Ma olin õppinud varem veidi klaverit Aili Soonbergi juures ja eks ma olin lihtsalt aktiivne laps, kes võttis kõik vastu, mida kool pakkus – näitlesin, tantsisin ja käisin kooris ja laulsin soolot. Ja kuidagi juhuse tahtel kuulsid vanemad raadiost, et Tallinna muusikakeskkooli võetakse vastu õpilasi, ja küsisid, kas ma ei tahaks minna proovima. Mõtlesin, et miks ka mitte.
Kui ma katsetele läksin, öeldi esialgu, et teie teadmised on üsna väikesed, aga kui teil on huvi ja soovi, siis anti isale kätte terve pikk nimekiri, mis tuleb ära õppida. Läksin selle paberiga muusikaõpetaja Silja Kääri juurde ja ütlesin, et palun õpeta mulle need asjad selgeks. Ja siis ma peaaegu iga päev käisin suvel tema juures õppimas ja läksin augustis uuesti katsetele ja sain sisse, aga sellel tingimusel, et ma jään klassi kordama ja solfedžos endale abiõpetaja otsin. Ja nii me otsustasime kodus, et mida varem ma seal kooliteed alustan, seda parem.
Need on julged sammud.
Ütlen ausalt, et algus ei olnud kerge ja eks see koduigatsus oli ikka väga suur. Aga kuidagi vanemate tugi ja õpetajate ja klassikaaslaste vaimsus oli nii tore ja sütitav, et see kõik motiveeris mind seda tegema. Ma ei ole seda elu sees kahetsenud. Ma arvan, et kui tookord ei oleks seda otsust tulnud, siis ma ei oleks praegu siin.
Kas muusika on olnud teie peres olulisel kohal?
Jaa. Mu vanaisa Meinhart oli kõva pillimees, mängis karmoškat ja talle meeldis ka väga laulda. Isa Jaan on samamoodi olnud lapsest saadik muusika sees ja mänginud erinevaid instrumente. Meie peres on palju lauldud, ema-isa on mõlemad koorilauluga tegelenud ja isa poolt suguvõsa pidi on käinud pillimäng.
Pärast Tallinna muusikakeskkooli tuli Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia?
Esialgu ma õppisin muusikakeskkoolis klaverit, aga üheksandas klassis sai minu erialaks koorijuhtimine ja kui ma koorijuhtimise lõpetasin 2006. aastal, asusin õppima Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse muusikapedagoogika erialale. Minu dirigeerimise õpetajaks sai professor Ants Soots. Magistriõpingud lõpetasin 2012. aastal kooridirigeerimise erialal, õpetajaks professor Tõnu Kaljuste.
Vikipeedia loetleb, et Jaanika Kuusiku puhul on tegemist koorijuhi, koori- ja soololauljaga, koormeistri ja pedagoogiga. Võtame need rollid ükshaaval ette. Mis koori või koore sa juhatad?
Mul on hetkel päris mitu koori. Kõigepealt on mul Rahvusooper Estonia poistekoor Juhanid ja sellel aastal sai laulupeoks loodud ka Estonia poistekoori lastevanematekoor, nii et ma juhendan ka seda koos Hirvo Survaga. Lisaks olen õpetaja, koorijuht ja hääleseadja Tallinna muusikakeskkoolis, kuhu ma läksin tööle kohe pärast keskkooli lõpetamist. Seal on mul mudilaskoor, samuti olen laste- ja noortekoori juures hääleseadja ja koormeister ning annan ka individuaalseid laulu- ja koorijuhtimise tunde. Lisaks on mul veel Tallinna Rotary Klubi segakoor. Nii et laulupeole lähen ma kuue kooriga ja koore on mul peaaegu kõikides kooriliikides – ainult meeskoori ei ole. (Naerab)
Sa laulad ka ise kooris.
Koorilauluga olen tegelenud eluaeg. Ma laulsin üle kümne aasta kammerkooris Voces Musicales, aga hetkel on minu tegevus seotud ansambliga Vox Clamantis, kus ma olen ka ligi üheksa aastat laulnud Jaan-Eik Tulve käe all. Vox Clamantis on peamiselt gregooriuse laulu ja varajast mitmehäälset muusikat esitav ansambel, kuid lisaks mahub meie kavadesse ka palju nüüdismuusikat (Arvo Pärt, Helena Tulve jt).
Lisaks koorilaulmisele on minu suur kirg soololaulmine, mida ma püüan võimalikult palju viljeleda.
Mis žanris muusikat sa laulad?
Põhiliselt barokkmuusikat – Bach, Händel, kuid on ka kaasaegset muusikat, näiteks Pärt Uusbergi, Tõnu Kõrvitsat, Helena Tulvet ja olen koostööd teinud ka Soome helilooja Kaija Saariahoga.
Meil on tegelikult 2018. aastal loodud duo, mille nimi on Duo Obsolute, koos oboemängija Riivo Kallasmaaga, kellega me aeg-ajalt kontserte anname. Meie repertuaar on varasest keskajast kuni kaasaegse muusikani välja.
Mis on see muusika, mis sind ennast kõige rohkem puudutab?
Ma arvan, et see on ikkagi barokkmuusika. Mulle väga meeldib seda kuulata ja seda ise ka laulda. See pakub väga palju väljakutseid. See on tehniliselt väga raske, aga minu arvates ka väga kaunis. Mõned aastad tagasi oli mul võimalus kohtuda oma väga suure iidoli Emma Kirkbyģa Inglismaalt, kes on üks suurepäraseid inglise barokkmuusika esitajaid. Ta on juba eakas inimene, aga ta siiani laulab ja minu arvates nagu ööbik. Mul oli võimalus tema juures mõned tunnid võtta ja see oli minu jaoks väga inspireeriv. Ta väga julgustas mind ja ütles, et ma olen õigel teel.
Laulja peab end nagu sportlane kogu aeg vormis hoidma. Kas sa teed eraldi midagi selle jaoks, et vormis olla?
Jaa, eks see on tõesti nagu tippsport, sellega tuleb kogu aeg tegeleda. Mul on oma õpetaja, kelle juures ma käin tundides. Hetkel ma täiendan ennast oma hea kolleegi ja sõbra Triin Ella juures, kes töötab ise Rahvusooperis Estonia lauljana ja lisaks on muusikakeskkoolis hääleseadeõpetaja.
Ees ootab laulupidu. Mida tähendab ühele laulupeo dirigendile osaleda selles protsessis?
See on pikk protsess. See tähendab mitme aasta tööd. Kõigepealt juba repertuaari kokku panna ja siis hiljem ka laulupeoproove teha ja kogu Eestis ringi reisida ja koore kuulata. See on väga arendav ja väga õpetlik. Ettelaulmistel on näha olnud, et see on lauljatele ja õpetajatele pingeline, aga samamoodi on see ka meile. Me tahame kõigile head ja sooviks, et kõik pääseksid peole, aga kahjuks lauluväljak ei ole kummist ja nii tuleb valikuid teha. Mul on hea meel, et selle aasta üldlaulupeol osaleb rekordarv mudilaskoore.
Oma dirigendidebüüdi laulupeol tegid sa 2017. aastal. Kas sul käed värisesid siis laulupeo dirigendipulti minnes?
Ma tahaksin loota, et käed ei värisenud, aga hinges oli küll värin sees. Tegelikult sellel hetkel, kui dirigendipulti sai astutud, kadus see värin ära. Aga enne seda oli küll, sest see on ikka tohutu vastutus ja sa ju tahad, et see kõik õnnestuks sada protsenti. Ma arvan, et see kõik õnnestus sada protsenti.
Sinna dirigendipulti astudes ja nähes neid säravaid lauljate nägusid – neid oli ligi 11 000 lauljat, oli väga palju lapsi, kes tulid tuttavad ette. Kui see esimene heli mulle sealt vastu kõlas, siis ma sain aru, et see kõik läheb hästi ja ma isegi suutsin seda nautida.
Kuidas praegu tunne on?
Väike ootusärevus on ikka sees. Mulle on kuidagi sattunud laulupeol sellised liikuvad lood mõlemal korral. Eelmisel korral ma juhatasin Piret Rips-Laulu laulu „Lööb suvelaulu rohutirts”, aga seekord on siis Olav Ehala „Buratino laul”. Ma arvan, et see tekitab kõigile äratundmisrõõmu. Ma loodan, et see tuleb koos orkestri ja kooriga hästi välja, aga seal on mõned nüansid alguses. Kui selle laulu hästi käima saab, siis ta jõuab kenasti lõppu.
Lapsed on ettearvamatud ja spontaansed. Kas eelproovide jooksul tuli ka midagi ootamatut ette?
Eks iga proov oli erinev, aga sellel korral oli väga positiivne õhkkond nii õpetajate kui ka laste poolt. Igas proovis tekkis hea sünergia. Selliseid toredaid hetki oli mitmeid, kui pärast proovi soovisid lapsed teha koos pilti ja isegi küsiti autogrammi või tuldi öeldi lihtsalt, et aitäh toreda proovi eest. Need olid väga liigutavad hetked.
Milles sinu arvates laulupeo fenomen seisneb?
See on kokkutulemine ja ühiselt kooslaulmine ja ühtsena tundmine.
Mida sa oled Vigalast kaasa saanud?
Vigalas on toimunud üle kahekümne aasta kooriühingulaagrid. Need on mind lapsest peale väga mõjutanud. Minu vanemad viisid mind alati sinna kontserte kuulama ja kui juba ise sai koorijuhtimist õpitud, sai ka ise nendest osa võtma hakatud. See on olnud mulle tõuge sellele rajale, kus ma praegu käin. Ja ka see, et mu oma vanemad laulsid kooris. Siin oli väga hea koorijuht Vahur Soonberg, kes oli ka väga inspireeriv dirigent. Tema oli ka üks tõuke andjatest, et ma Tallinna muusikakeskooli läksin.
Minu arvates on üldse Vigalas mingi vägi sees. Siit meie külast on Tallinnasse läinud balletitantsija Eve Andre ja Gerd Kanter, kelle vanemad elavad üle jõe natuke sinna poole (näitab käega). Samamoodi on siin juured Veljo Tormisel ja organistil Andres Uibol. Ma arvan, et siin on tegusad ja toimekad inimesed, kes löövad läbi.
Täna (intervjuu on tehtud 28. juunil – toim) algab Vigalas Hard Rock Laager. Kas sa oled sinna oma elus rokkima ka sattunud?
Mõned korrad isegi olen, aga ega siit kodust kaugemale pea minemagi, sest see tuleb siia oma õuele välja, nii on saanud pigem siit kuulatud. Aga ega see ole päris minu muusika. (Naerab) Aga see teeb Vana-Vigalale reklaami ja teeb head meelt, et see üritus on muutunud rahvusvaheliseks.
Kuidas sa puhkad?
Puhkusega on raske, ma ei oska väga hästi puhata (naerab). Minu puhkus on siin. Siin oma kodus ja üldse maal olles ma tunnen, et aeg peatub. Juba Tallinna piirist üle astudes hakkab tohutu kiirus ja ärevus peale, aga kui sealt ära tulla, siis juba ongi rahulikum olemine. Naudin väga siit terrassilt seda vaadet avaratele põldudele.
