Helerin Väronen
Juba 19. korda toimunud keraamika suurüritus ja traditsioonide kandja, Kohila sümpoosion tõi 25. juulist 12. augustini Tohisoole keraamikuid Indiast Ameerikani. Peaaegu kolmeks nädalaks muutus Tohisoo mõis väikeseks keraamikakojaks, kus valmis savist palju kauneid esemeid ning jagati üksteisele teadmisi puupõletusest.
Seekordsed osalejad olid Mitch Iburg ja Charlie Hayes USA-st, Amber Zuber ja Kaeli Benoit Kanadast, Rakhee Kane Indiast, Yuriy Mustatov Ukrainast, Irina Chirikova Venemaalt, Eglė Einikytė-Narkevičienė Leedust ning Tiina Kaljuste Eestist. Lisaks aitasid sündmuse läbiviimisele ja kahe ahjutäie keraamika põletusele kaasa Kulla Laas, Sander Raudsepp, Eglė Pakšytė, Kristel Ojasuu, Margit Terasmees ja Joonas Parve. Tiimi soovil tuli põletusele appi ka suure keraamikaahju ehitaja Andres Allik. Järgmiseks, juubeliaastaks lubas Allik ehitada kokkupandava ahju, mis on mõeldud kolmemeetriste skulptuuride tegemiseks.
Keraamika ahjus põletamine on alati erakordne sündmus, kunagi ei tea, mis sealt täpsemalt välja tuleb. Ühtegi glasuuri põletatavatele esemetele ei lisata, kõik värvid, mida savi pinnalt näeb, on loonud leegid. Seekord kasutati küll ka viit 20-kilost kotti nisukliisid, andmaks esemetele huvitavat efekti. Ahju puhutuna tekitasid need kas kuldseid täpikesi või andsid kohati kristalset välimust. Mujal maailmas seda meetodit väga ei kasutata, riisituhka aga puhutakse ahju küll.
Sattusime reedel, 9. augustil kohale siis, kui suur ahi oli äsja avatud ja Charlie Hayes’i väga suur pott ootas veel sees jahtumist. Üks sümpoosioni korraldajatest, Juss Heinsalu sõnas, et põletuse käigus kahaneb objekti maht umbes 15% võrra, nii et algul oli see pott veel suurem. Kuigi kõik kunstnikud võiks teha ka suuri teoseid, on palju tehtud ka väikeseid, mida üksteisele kingitakse ja millega saab suurte vahel olevaid auke ahjus täita, et ahi oleks tihedalt täis. Selline täislaadimine võib kaasa tuua küll mõne eseme deformeerumise, aga vähemalt seekord oli üks savianum külgedelt niimoodi kokku litsutud, nagu olekski see pidanud selline olema.
Keraamik tänapäeva maailmas
Heinsalu rääkis, et kunstnike jaoks on tegelikult päris raske tulla põletama ahjus, mida nad ei tunne, ning keeruline on oma töid teha nii, et need tuleksid välja väga kõrge kvaliteediga. Väga palju jääb juhuse osaks ja see ongi asja võlu, et sa ei tea kunagi, mis täpselt välja tuleb.
Valminud keraamikateosed on sümpoosioni see osa, mida ka publik kahel näitusepäeval nägi. Kuid teadmised, kogemused ja tehnikad, mida iga kunstnik oma kodus kasutab, väga väljapoole ei jõua. 7. augustil toimus ka avalikkusele suunatud üritus, kus kunstnikud jagasid oma mõtteid loomeprotsessist. Lisaks peavad kunstnikud logiraamatut ahjupõletuse kohta, mis on kättesaadav Eesti Keraamikute Liidule ja Eesti Kunstiakadeemia keraamikaosakonna tudengitele.
Reedesel päeval käis agar teoste ettevalmistamine näituseks. Pesti, lihviti ja lisati detaile.
Põletuse enda kohta rääkis Heinsalu, et peaaegu seitse ruumi puid läks ära. Kütteks kasutati saekaatri ülejääke, mida on aga aina raskem kätte saada, kuna need tehakse graanuliteks. Palju räägitakse küll kliimasoojenemisest ja selles valguses tekib ilmselt paljudel küsimus, kui mõistlik on puiduga savi põletamine. Heinsalu aga rääkis, et kui võrrelda seda energiaga, mis läheks elektriahju põletamiseks, siis puiduga põletus on palju keskkonnasõbralikum. Elektriahju puhul peab sageli ka kasutama glasuuri, mis on tihti väärismetalle täis.
Üks osa kunstnike omavahelisest jutuajamisest käis sümpoosionil ka selle ümber, mida üldse tähendab olla keraamik nüüdisaegses maailmas, kui juba kunstnikuks olemine on niigi luksus. Tarbekunstnikel on võimalik end mujal maailmas ära elatada, tarbija väärtussüsteem on seal teistsugune. Eestis on veel vaja tarbijaid koolitada, et rohkem väärtustataks seda, mis oma kätega tehtud.
Laupäevaõhtusel näituse avamisel tänasid Kohila sümpoosioni korraldajad Juss Heinsalu ja Evelin Saul kõiki neid, kes aitasid nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil olulist üritust läbi viia. Iga kunstnik sai sõna, et natukene lähemalt rääkida oma töödest. Näitus ise oli seekord teistsugune, käepärastest vahenditest oli ehitatud pikk valge n-ö laud, kus tööde vahel oli õhku ja ruumi.
Tulnukapeadest tuletornideni
Ühed kõige eriskummalisemad kujud, mis ka reedel esimesena silma jäid, olid Yuriy Mustatovi loodud suured tulnukapead. Sarnaseid kujusid on ta teinud viimased kuus kuud. Teda huvitab väga ulme ja ta usub, et elu pärineb kosmosest, vastandudes sellega religioonile. Oma skulptuuridega tahab ta inimesi mõtlema panna sellele, kust me pärineme. Neid tulnukapäid võib võtta ka kui Yuriy autoportreesid, mis vihjavad selle, kuidas ta iseennast tunneb selles maailmas.
Kanada kunstnik Amber Zuber armastab seda, kuidas ta saab end savi kaudu väljendada. Tema looming on sageli eksperimentaalne ja abstraktne. Ühtegi tööriista ta ei kasuta, kõik skulptuuri osad voolib ta sõrmede vahel.
Eesti vabakutseline keraamik Tiina Kaljuste sattus lusikate lainele. Suured ja väikesed, varteks kas oksaraod või puupulk. Ühe suure lusika varre kohta sõnas Kaljuste, et selle oksa leidis ta mõisapargist, enne oli see rämps, nüüd kunst. Irina Chirikova Venemaalt teeb enamasti skulptuurseid vorme, kuid üha enam on hakanud mõtlema ka maalile selle peal.
Ameeriklane Mitch Iburg vaimustub alati keskkonnast, kus ta on, ja üritab sealset ümbrust siduda oma töödega. Teda paelub nii looduslik keskkond kui ka arhitektuur. Oma töödes kasutas ta ka kohalikku savi. Tema tehtud silindrid näiteks on ääretult lihtsa vormiga, kuid materjali tekstuur ja värv on see, mis hakkab sellise teose puhul oma keelt kõnelema.
Eglė Einikytė-Narkevičienė jaoks on puupõletus hea kontrast tarbimise ja kontrolli omamisega seotud elektripõletusele. Puupõletus seostub tema jaoks ökoloogia, looduse ja millegagi, mille üle pole täielikku kontrolli.
Kaeli Benoit’d Kanadast köidab keraamika igapäevane otstarve. Tema teosed olid nagu minimaastikud, erinevate struktuuridega.
Kõige noorem sümpoosionil osaleja oli Charlie Hayes, kelles nähakse suurt potentsiaali. Ta on huvitatud vanadest traditsioonidest ja vaimustub seega ka puupõletusest väga. Oma teostesse on ta üritanud kinni püüda liikumismustreid.
Indiast tulnud Rakhee Kane teose kohta öeldi, et see on nagu tuletorn. Kuid kuna hinduismis, mida Kane järgib, ei kummardata inimkujusid, vaid altari loomiseks pannakse puupulk püsti, sünnivad keraamikasse pannes sellest just sellised sambad. Neid võiks näiteks nimetada hiiepostideks. Kuna Kane tuleb täiesti teisest kultuurist, vaimustus ta igal sammul sellest, kuidas meil siin elatakse, süüakse, riides käiakse, meie maastikest ja hoonetest.
Näituse avamisel helitausta loonud Maimu Jõgeda andis oma muusikaga veel viimase lihvi sellele, et Kohila sümpoosioni näitust oleks nauditav vaadata.
