Siim Jõgis
48 aastat on pikk aeg. Just nii palju on Asta Paeste (85) pühendanud oma elust Järvakandi hariduselu arendamisele. 1971. aastal alustas ta seal tööd pioneerijuhina ning õpetajana töötab ta seal tänaseni. Asta Paeste ei saa olla võõras nimi kellelegi, kes viimase poole sajandi jooksul Järvakandi koolis õppinud on. Möödunud reedel, 16. augustil pani ta maha tõelise teetähise – esitleti tema koostatud Järvakandi kooli ajaraamatut “Üksmeel”.
Hariduselu tegemised ja toimetused on ta kokku võtnud enam kui kolmesajal leheküljel – tihedalt täis nii pilte kui ka teksti. Algusdaatumiks on märgitud aasta 1879, kui asutati Järvakandi klaasivabriku kool. 140 aasta jagu materjali tipneb teose kaante vahel 2019. aasta maikuuga. See tähendab kokku 140 aastat sündmusi, tagasilööke ja saavutusi Järvakandi hariduselus. “Pean ütlema, et süda on tõesti rahul. Olen õnnelik, et kool on saanud sellise raamatu,” sõnas Paeste pärast esitlust.
Selles raamatus on välja toodud ka tema enda elulugu, mis kannab pealkirja “Kolm tulekut”. Kuigi suure osa oma elust on ta sidunud just Järvakandiga, on ta tegelikult pärit Pärnust. Tema isa töötas seal enne Teist maailmasõda kingsepana, kuni terve perega (isa, ema, Asta ning tema noorem vend) 1939. aastal Järvakanti koliti. Seda võib lugeda tema n-ö esimeseks tulemiseks. Järgnesid keerulised aastad. Suur sõda ei jätnud puutumata kedagi. Väga otseselt mõjutas see ka Asta perekonda. 1941. aastal viidi ta koos ema ja väikevenna Antsuga kaugele Uuralitesse, rongiga jõuti Dalmatovi jaama. Isa jäi neist maha ning pärast seda ei olegi Asta temaga enam kohtunud.
Järvakandi kooli ajaraamatus “Üksmeel” kirjutab ta nii: “Isa läks minema mõni päev pärast sõja algust. Ema oli meid selleks ajaks, kui ta hüvasti jättis, teiste lastega mängima saatnud. Nägin kaugelt, kuidas isa ratta selga hüppas ja läinud ta oligi. Rohkem ei kohtunud me kunagi.”
Uuralites käis Asta nii lasteaias kui ka koolis ning elas mõne aja ka lastekodus. Õppekeel oli koolis muide eesti keel. Siiski ei kulgenud koolitee eriti sujuvalt, sagedased haigused kimbutasid. Selle kohta toob ta raamatus välja mitmeid episoode, mis tunduvad vähemalt tagantjärele kohutavad.
Näiteks pajatab ta loo sellest, kuidas ema leidis ta teadvusetult ja palavikus ahju peal lamamas. Väljas tuiskas, kuid ometi tuli ette võtta 30 kilomeetri pikkune teekond lähimasse haiglasse. Tee peal juhtus aga nii, et sovhoosist laenuks võetud hobune lõpetas oma elupäevad. Sellele vaatamata pidi palavikus laps haiglasse jõudma. Õnneks sai ema võõrast külast uue hobuse ning lõpuks jõuti ka haiglasse, kus Asta mõne aja pärast toibus. Selgus, et ta oli endale liiga teinud leiva söömisega.
Edasi tuli Astal elada mõnda aega lastekodus, kuid ka see aeg sai ühel hetkel ümber. Tagasi Eestimaale jõudis ta loomavagunis sõites 1944. aasta detsembris ja alles järgmise aasta 3. mail kohtus ta üle pika aja oma emaga ning taas asuti elama Järvakanti. Seda saab pidada “teiseks tulemiseks”. Märkimisväärne on see, et tütarlaps oli toona kõigest üheteistaastane, aga elu oli toonud juba palju vintsutusi.
66 aastat hariduselu keskel
ärvakandi Tehaste mittetäieliku keskkooli lõpetas Asta 1949. aastal. Toona oli seal seitse klassi. Edasi läks õppima õpetajaks, kuigi see ei olnud tema esimene valik. Ajad olid jätkuvalt ärevad, kardeti uut sõda. Tegelikult soovis Asta õppida meditsiiniõeks, kuid ema laitis selle plaani maha. Just sellel samal kaalutlusel – uus sõda on tulemas, ema kartis, et tütarlaps saadetakse rindele.
“Ega ma iga kord ema sõna ei kuulanud, aga sel korral kuulasin ja üldse ei kahetse,” rääkis Asta Paeste. Nii suunduski ta Rakvere õpetajate seminari omandama algklasside õpetaja haridust. Loomulikult oli tegemist märgilise hetke ja otsusega. Haridusvaldkonnaga sidus ta ju kogu oma ülejäänud elu.
Vahepeal elas Asta Lõuna-Eestis Kanepis, kuid Järvakandi jäi ikkagi meeles mõlkuma. Tema kolmas tulek sai teoks aastal 1970 ning koolis asus ta pioneerijuhina tööle 1971. aastal, kui direktor oli Kalju Luts. Nüüdseks on Asta seal järjepidevalt tööl olnud 48 aastat. Väike paus tuli sisse küll 2013. aastal, kuid isegi siis andis ta õpilastele konsultatsioone. Pole imestada, et teda peetakse Järvakandi kooli tõeliseks raudvaraks. See ei jäänud märkamata ka endise Järvakandi valla juhtidele. Oma senise töö eest anti talle 2012. aastal Järvakandi valla teenetemärk. Küll aga ei ole Järvakandi ainuke kool, kus Asta on õpetajana töötanud. Ühe perioodi oma elust on ta elanud Hiiumaal. Sealses Lauka koolis oli ta vene keele õpetaja. Tallinna 21. keskkoolis on ta olnud pioneerijuht. Kokku on ta hariduse valdkonnas aktiivselt toimetanud tervelt 66 aastat.
Vend Ants
Paar sõna ka Asta Paeste vennast. Ants Maidla (82) haigestus 1955. aastal meningiiti ning haigus kujunes väga raskeks. Sama aasta lõpus kaotas ta ravi tõttu kuulmise ning on olnud sellest ajast saati kurt. 1957. aastal läks ta tööle Tallinna vineeri- ja mööblivabriku remont-mehaanika tsehhi. Ta töötas seal üheksa aastat instrumentaal-lukksepana. Ants Maidla valiti 1. oktoobril 1976. aastal Eesti Kurtide Ühingu (EKÜ) keskjuhatuse presiidiumi esimeheks tollase presidendi Mihkel Migasto pensionilemineku tõttu. Sellel ametikohal töötas Ants 17 aastat kuni 1. veebruarini 1994.
“Üksmeel”
Äsja ilmunud raamatu “Üksmeel” kohta rääkis Asta Paeste, et materjali selle jaoks oli ta kogunud juba aastaid. Järvakandi kool on selles suhtes unikaalne, et see asutati samal ajal klaasitehasega ehk aastal 1879. Põhjus on lihtne ja omamoodi isegi lõbus. Asta rääkis, et klaasitehasesse tulid esialgu tööle saksa rahvusest klaasipuhujad. Klaasivabriku asutaja Johann Runge olevat öelnud, et saksa lapsi on vaja õpetada selleks, et nad siin matslikul Eestimaal kängu ei jääks. Kas see oli tema tegelik seisukoht või mitte, kuid fakt on see, et koos vabriku rajamisega lükati Järvakandis hoog sisse ka hariduse edendamisele.
Asta Paeste rääkis, et raamatu “Üksmeel” koostamisel olid abiks muidugi rahvusarhiivist leitud materjalid. Nende seas ka vanad valla protokollid. “Seda loed nagu romaani. Te ei oska ette kujutada, millist põnevat juttu sealt välja tuleb,” sõnas Asta Paeste. Näiteks puudutas üks teema Järvakandis asunud Vihaku kõrtsi. See sooviti kinni panna ning lõpuks see õnnestuski, küll aga alles pärast Eesti iseseisvumist. Selliseid lõbusaid episoode leidis ta sealt enda sõnul veelgi. Näiteks see, kui kohalik vallavanem käis Tallinnas tööasju ajamas ja hiljem nõuti, et ta peab sõidu omast taskust kinni maksma.
Huvi ajaloo uurimise vastu on Asta Paestet saatnud terve tema elu. Seetõttu ei ole talle enda sõnul kuidagi vastumeelne ka arhiivides tuhnimine. “See huvi on mul kogu aeg olnud. Olen Järvakandi koolis läbi viinud ka kodu-uurimise tunde. Kogusime materjali, koostasime töid. Siis toimusid rajoonis veel kodu-uurimise konverentsid,” rääkis Paeste. Niiviisi jõudsid tema kätte vahel ka väärtuslikud dokumendid Järvakandi klaasivabriku haridusseltsi tegevusest. Käru, Lelle, Kaisma, Viluvere, Kergu – Paeste on uurinud kõigi nende paikade kodulugu.
Omaette lugu on ka sellega, kuidas värskelt ilmunud teosele sai nimeks “Üksmeel”. Paeste rääkis, et pärast sõja lõppu saadeti Pärnust Järvakanti noori mehi, sest tööjõudu oli jäänud väheks. Kokku võis neid olla ligikaudu 40.
Teiste seas saabus Järvakanti ka graafik ja kunstnik Olev Soans. Tema valmistas Järvakandi koolile seinalehe, mida ehtisid lilled ja liblikad ning selle keskele oli kirjutatud “Üksmeel”. Samuti oli seal üks tekst veel: “Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkust tunnistada.” Paeste meenutas, et selle eest saadi ülerajoonilisel seinalehtede ülevaatusel kiita. Kui 1960. aastal lõpetas Järvakandi keskkooli esimene lend, oli ka nende seinalehel toodud välja “Üksmeel” ning selle kaudu sai nime ka äsjailmunud raamat.
Kontakt lapsevanematega
Vene keel, ajalugu, matemaatika, eesti keel – kõiki neid aineid on Paeste õpetanud. Kohati tundub, et keerulisem on leida ainet, mida ta ei ole koolis õpetanud. Alles eelmisel aastal andis ta ühele erivajadustega kaheksanda klassi poisile matemaatikatunde. Sama töö ootab ees ka peagi algaval õppeaastal. Tegelikult ei ole erivajadustega laste õpetamine Paestele kaugeltki võõras. Selle ülesande võttis ta enda peale aastal 2000, kui asus kasvatusraskustega õpilaste klassijuhatajaks.
“Ega see lihtne töö ei olnud, aga me saime hakkama,” sõnas ta. Parim lahendus on tema sõnul see, et hea kontakt tuleb saavutada õpilase vanematega. “Kui kodu on vastu, ei tule midagi välja. Kui ma näen mõne oma endise õpilase vanemaid, lasen neil alati oma lapsi tervitada. Lapsi tuleb armastada ning tögada neid ei tohi,” rääkis Paeste.
Ta on näinud Eestimaa hariduselu häid ja halbu külgi viimased 66 aastat väga lähedalt. Muudatusi on olnud muidugi palju. Ühe miinuspoolena näeb Paeste seda, et õpilastel on jäänud kohustusi väheseks. Järele on jäänud ainult õigused. “Võtame kuuekümnendad. Mis kõiki asju nad pidid tegema, sa püha taevas! Kõike pidid tegema! Aga see kasvatas neid aktiivseteks ja kohusetunne oli siis palju suurem,” rääkis Paeste.
Üheks märgiliseks hetkeks Järvakandi kooli ajaraamatu “Üksmeel” valmimisel võib pidada 2014. aastat. Siis jõuti kooli ajalootoa avamiseni. Paeste tõdes, et Järvakandi kooli ajalugu on huvitanud teda pikka aega ning seetõttu oli eriti hea meel, kui ajalootuba valmis sai. Sellega kaasnes muidugi ka suure hulga materjali kogumine ja korrastamine, mis oli omamoodi eeltöö raamatu ilmumiseks.
2017. aastal sai alguse juba kogutud andmete korrastamine, et need raamatuks vormida. Ise on ta raamatus võtnud selle aja kokku nii: “Minult on küsitud ühe või teise loo raamatusse panemise kohta: “Kuidas see kooliga seotud on?” Väga lihtsalt, Järvakandi on nii väike kogukond, mille enamik eluvaldkondi on vähem või rohkem üksteisega seotud.”
