Siim Jõgis
Bowling on paljude jaoks lihtsalt laupäevaõhtune meelelahutus, aga Raili Vaarpuu jaoks on see kujunenud spordiks. Treeningud ja võistlused on viimastel aastatel saanud talle töö kõrval iganädalase rutiini üheks osaks. Maikuu lõpus toimusid Tallinnas Eesti meistrivõistlused, kus Vaarpuu võitis kuldmedali nii individuaalses kui ka võistkondlikus arvestuses ning lisaks ka naispaarismängus.
Bowlingu hooaega saab võrrelda kooliaastaga – sügisel hakkab pihta ning kestab suve alguseni. Nii olidki Eesti meistrivõistlused hooaja kõige olulisem võistlus. Seal näidatud tulemused ei jäta tõlgendusteks just palju ruumi. Raili Vaarpuu on tõepoolest naiste seas Eesti parim bowlingumängija. Maikuus võidetud tiitlid ei olnud talle kaugeltki esimesed Eesti meistritiitlid.
Loomulikult ei ole olnud teekond nii kõrgele lihtne ega iseenesestmõistetav. Alguse sai see enam kui kümme aastat tagasi. Oma esimeseks saavutuseks peab ta 2009. aastal saadud esikohta Jõulutuuril. Toona esindas ta veel kohalikku Rapla bowlinguklubi ning tegeles alaga hobikorras. “Aastal 2013 võitsin võistlusel Perona Cosmic 2013 oma esimese auhinnalise kolmanda koha ning see andis tõuke tõsisemalt mängima hakata. 2014. aastal liitusin Tallinna klubiga Baltic Bowling ning selle liige olen tänaseni,” rääkis Vaarpuu. Esialgu oli juhendaja ja treener tema elukaaslane. „Tema juhendas nii palju kui oskas, kuid siis otsustas, et parem on seda teha kellegi käe all, kes teab sellest asjast rohkem,“ ütles Vaarpuu. Seejärel algas koostöö treener Raul Beekmanniga, kelle käe all tehti selge samm edasi.
Tõeliseks läbimurdeks võib pidada 2016. aasta Eesti meistrivõistlusi. Siis võitis Vaarpuu oma esimese kuldmedali ning see andis mõista, et astutud on õiged sammud. Tegelikult tulid kolm aastat tagasi lisaks individuaalsele kullale esikohad ka naispaaride ja segapaaride seas. Meistritiitel avas omakorda ukse suurtele rahvusvahelistele võistlustele ning juba samal aastal sõideti koos treener Beekmanniga Tšehhimaale, kus osaleti Euroopa meistrite karikavõistlustel.
„Minu õnneks oli saal mulle juba tuttav, sest paaril eelneval aastal olin Tšehhis osalenud Czech Open’i võistlusel. Enda etteaste lõpetasin igati korraliku 23. kohaga, keskmine punktisaak oli 188,2,“ rääkis Vaarpuu. Võõrad ei ole talle ka teised välismaised võistlused. Osa on ta võtnud Soome suurvõistlusest Brunswick Ballmaster Open, kus ta tuli 2018. aastal arvestuses „Ladies and 200“ kolmandale kohale.
Tihe mängugraafik
Loomulikult ei ole bowling kaugeltki odav lõbu. Kui hobimängija jaoks on saalis pallid olemas, siis tõsise sportliku lähenemise korral on vaja tellida isiklikud pallid. Üks selline maksab koos aukude puurimisega ligikaudu 250 eurot ning Railil on neid kokku kuus. Samuti ei ole nende eluiga lõputu. Mööda võib minna üks kuni kaks hooaega, kuid siis hakkavad palli omadused järele andma.
Mänedžeritööga on Vaarpuud aidanud bowlingukaaslane Maarek Lee, tänu kellele on leidnud tee Raili juurde ka sponsorid J.T JAKA TMI ja PortoEsto.
„Nii naljakas kui see ka pole, aga bowling võib olla tõsine sport ja minu jaoks see ongi tõsine sport,“ rääkis Vaarpuu. Kõik sai alguse 2008. aasta paiku kohapealses Rapla bowlingusaalis hobikorras. Nüüd esindab ta Tallinnas tegutsevat klubi Baltic Bowling ning tõi sellele klubile ka kolm tänavust Eesti meistritiitlit. „Ka sel korral oli suureks abiks ja toeks minu elukaaslane. Samuti avanes võimalus osaleda Euroopa meistrite karikal Türgis, kuid seekord loobusin, sest sinnasõit ja elamine tuleb endal kanda,“ ütles ta.
Oma hobiga saab Vaarpuu tegeleda ainult vaba aja arvelt. Leiba teenib ta Kohila Vineer OÜ-s, kuid suur osa tema vabast ajast kulgebki tegelikult bowlingusaalis. „Kui hooaeg hakkab pihta, on mängud üle ühe nädala Raplas, kus toimub Firmaliiga. Kevadel osales sellel võistlusel 18 võistkonda. Selle aasta sügishooajal loodetakse kokku saada juba 24 võistkonda,“ rääkis Vaarpuu. Sellele lisanduvad Tallinna Liiga, klubisisene karikavõistlus, mis koosneb kaheteistkümnest etapist, ning lisaks erinevad reitinguvõistlused. Tulemus on see, et treenimiseks väga palju aega üle ei jäägi, kõik kulgeb võistluste rütmis.
Praeguseks on välja kujunenud, et Vaarpuule väärilist vastast Eestist naljalt ei leia. Iga kord, kui ta järjekordse karikaga koju jõuab, ütleb poeg, et ema, sul on neid karikaid niigi juba piisavalt. Ka treener Raul Beekmann on andnud mõista, et igale kodumaisele võistlusele võib vastu minna külma kõhuga ning karta ei ole vaja otseselt kedagi. Küll aga ei saa öelda, et esikoht oleks Railil juba enne võistlust taskus.
Sügisese uue hooaja avalöök tehti tegelikult juba 18. augustil, kui toimus Brunswick Estonian Open 2019 ja seal teenis Vaarpuu teise koha Eesti naiste seas. Ta ise ütles, et kuigi lootis esikohta, on oma positiivsed küljed ka teiseks jäämisel. „Pärast koju sõites mõtlesin, et nüüd näevad ka teised, et mind ei olegi nii lootusetu võita. See on hea, sest ma ei peagi alati esimene olema. Aga võistlusi ma sellise mõttega muidugi ei alusta,“ rääkis Raili.
65 poodiumikohta
Eestis on aktiivsemad bowlingukeskused Tallinn, Pärnu, Tartu, Narva, Viljandi ja tegelikult ka Rakvere. Samuti võib sellesse ritta seada Rapla, sest oma aktiivne bowlinguklubi on täiesti olemas ja ka koht, kus mängimas käiakse. Võistlusi peetakse nädalavahetustel, aga eelvoorud saavad alguse juba varem ning pühapäeval jõutakse finaalideni. Ühest küljest tähendab see pikka kodust eemalolemist. Samas jällegi on aktiivsetest mängijatest kujunenud omamoodi sõpruskond.
Nüüd toimuvad Tallinnas ka spetsiaalsed treeningud noortele. „Tallinnas on küll näha, et noored mängijad tulevad peale, aga tavaliselt oma vanemate kaudu. Raplas noorte mängijate pealetulemist nii väga näha ei ole. Kuigi tean ja loodan, et siit on varsti sirgumas üks tugev noor mängija, kellel hakkan silma peal hoidma,“ rääkis Raili.
Siht tuleb seada kõrgele. Seda on Vaarpuu ka teinud. Kuigi Euroopa meistrite karikavõistlustele Ankaras ta tänavu ei sõida, ootab juba järgmisel suvel ees tõsine katsumus. Oma praeguses kalendris on ta paika pannud, et 2020. aasta juunis osaleb ta bowlingu Euroopa meistrivõistlustel naistele. Igati sobiv on ka see, et korraldajariik Taani ei asu just ülemäära kaugel. Kas Vaarpuu ka tegelikult sinna võistlema läheb, ei ole veel päris kindel, kuid kavas see igal juhul on. Varem pole ta naiste Euroopa meistrivõistlustel osalenud. „Ma ei oska öelda, kas see just unistus on, aga osa võtta tahaksin neist küll. Iseasi on muidugi, kui kaugele ma seal jõuaks,“ ütles ta.
Nimekiri Raili Vaarpuu hinnalistest kohtadest on algusest lõpuni muljetavaldav. Nende seas on näiteks esikohad Raplamaa, Tartu ja Pärnu meistrivõistlustelt. Lisaks ka tiitlid sellistelt jõukatsumistelt nagu Qubica AMF maailmakarika Eesti valikvõistlus 2017 või Santa Cup 2017. Kui kõik esimesed, teised ja kolmandad kohad ritta seada, tuleb välja, et kokku on neid alates 2009. aastast tervelt 65. Ta tõdes ka ise, et see nimekiri paistab välja muljetavaldav.
Kõrvaltvaataja pilgule võib kõik ju lihtne tunduda. Teed paar sammu ning saadad palli kurikate poole teele. Kui kõik kümme pikali kukuvad, võib sooritusega rahule jääda. Loomulikult ei ole kõik nii lihtne. Enne viske sooritamist tuleb kaaluda mitmeid detaile – kuidas on õlitatud rada, milline pall võiks ühes või teises situatsioonis olla parim. Kõige selle viimistlemiseks võib kuluda mitu aastat. Raili Vaarpuu on selle viimase kümne aastaga omandanud ning on nüüd paljudele mängijatele eeskujuks. Ta rääkis, et kohati on isegi talle naljatledes öeldud, et küll on hea, et sa meeste konkurentsis ei mängi. Muidu võidaks neidki.
