Mari Tammar
Sten-Olle Moldau on Raplast pärit helitehnoloog, õppejõud, muusik ja noor isa, kes on väga soe inimene ja kelle eriline visiitkaart on kajav naer.
Põhjuseid, miks temast praegu rääkida, on mitmeid. Esiteks tähistati 28. septembril maal elamise päeva. Sten-Olle uus kodu Raplas ei asu küll päris maal, ent ta on siiski hea näide noorest, kes on pärast aastaid linnaelu pöördunud kodukanti tagasi. Teiseks on Sten-Olle värskelt esilinastunud „Vanamehe filmi“ üks heliloojatest. Ja kolmandaks hakkavad peagi ilmavalgust nägema lood tema kolmandalt plaadilt, mis hakkab kandma märgilist nime „Rapla“.
Kohtume Sten-Ollega esmaspäeva hommikul Susi stuudios, mille helirežissöör ta on ja mis on ühtlasi üks olulistest teguritest, mis ta Raplasse tagasi tõi.
Sten-Olle (sõprade jaoks lihtsalt Stennu) teeb endale suure tassitäie kohvi ja selgitab, et ta on see „neli-tassi-päevas-mees“, viidates oma suurele kohvilembusele. Ühtlasi tunnistab ta, et hommikul läks juba kell viis uni ära ja see on tal täna juba mitmes tass kohvi.
„See „Vanamehe film“ tegi mind varajaseks ärkajaks. Meil olid sellised julmad päevad, kus ma pidin olema iga päev kuuest-seitsmest üleval. Tüübid tulid stuudiosse kaheksa-üheksa ajal, aga mina pidin tegema ettevalmistusi ja monteerima. Kuna me olime eelmisel ööl sageli kella kaheni salvestanud, ei olnud pärast seda enam jaksu ja ainuke võimalus oli, et ärkasin hommikul varem ja tegin vajalikud asjad ära,” räägib Sten-Olle „Vanamehe filmi“ tegemisest, mille helist 30-40% salvestati Susi stuudios.
Ühtlasi räägib ta, et filmi tegemise käigus sündis tal uus isiklik rekord – 22-tunnine salvestamise sessioon. „Hakkasime hommikul kell kaheksa pihta ja järgmine päev kell kuus lõpetasime. See oli väga, väga jõhker. Seda iga projektiga ei suuda teha, näiteks kui sa peaksid keskenduma mingitele häälestustele, kas on ilus või mitte, aga „Vanamehe filmi“ puhul hoidis pidev pulli kütmine elus,“ selgitab Stennu, kellel oli filmi juures mitu ülesannet täita.
„Mina olin koos Lauri Kadalipuga helilooja ja ka dialoogi salvestuse superviisor. Alguses hakkasin ma dialooge ise salvestama, aga ühel hetkel kasvas see maht nii karmiks, et ma pidin muusika peale keskenduma. Hankisin inimesi juurde, kes aitaks meil salvestada kõik selle meeletu mahu. Hoidsin protsessil pilku peal, kuulasin üle ja veendusin, et kõik läheb õiges suunas,” räägib Stennu filmi tegemise telgitagustest. Ühtlasi tuleb jutuks, et seoses „Vanamehe filmiga“ käisid Susi stuudios salvestamas ka Jan Uuspõld, Indrek Ojari ja Märt Avandi, kes filmi tegelastele oma hääle andsid.
„Mul on praegu veits filmipohmakas. Kui hea pidu läbi saab, siis on pohmakal kaks poolt. Veits on nagu kehv olla, sest tervis on kehv, aga teiselt poolt on kurb, sest pidu on läbi. Mul on praegu see hetk elus. Just eile õhtul mõtlesin, et appi, ma ei peagi selle filmiga enam midagi tegema, mis ma nüüd oma eluga teen,” jagab ta oma emotsioone.
Teha on siiski Sten-Ollel palju. „Minu ajad on täis. Lisaks stuudiotööle teen muusika kirjutamise tööd, vahel ka livekontsertide heli, mul on ka mõned projektid Tallinnas, pluss õpetamine,” loetleb Sten-Olle oma tegemisi.
Ta ei ole n-ö lihtsalt helimees, vaid ta on omandanud magistrikraadi TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ja Balti Filmi- ja Meediakooli ühisel õppekaval Sound Engineering Arts. (Sellel puudub eesti keeles hea vaste, aga nimetagem seda siis helikunstiks.) Korra nädalas käib ta Viljandi Kultuuriakadeemias tudengeid õpetamas. Tema käe all õpivad helitehnoloogiat tundma nii muusika, pedagoogika kui ka muusikatehnoloogi õppekava üliõpilased.
Muuhulgas on ta rännanud maailmas ringi ansamblite Trad.Attack! ja NOËP helikunstnikuna, mõlemal puhul küll asendajana Kaur Kenkile, kes on tema meelest üks Eesti parimaid live-muusika helimehi (ja pärit samuti Raplamaalt).
“Tema on live helis väga pädev ja minust 200% üle. Ta on väga keskendunud sellele alale ja teab sellest väga palju,” räägib Sten-Olle ja selgitab, et tema on rohkem spetsialiseerunud stuudiotööle.
„Susi stuudio on Eesti mastaabis väga viisaka suurusega täisprofessionaalne helistuudio, kus ükski projekt olude tõttu tegemata ei jää. Me teeme siin ansamblite salvestusi ja just tegime pikalt „Vanamehe” filmi. Kuna olen ka Viljandis õppejõud, on mind paljud tudengid üles leidnud ja paljud kultuuriakadeemia bändid on hakanud siin käima. Ka Terminaator ja Smilers käivad siin, kui neil on stuudiot vaja. Siis on siin veel käinud Estonian Voices ja Curly Strings ja aasta rahvamuusiku Juhan Uppini plaate on siin salvestatud,” loetleb Sten-Olle tuntumaid muusikuid, keda on Susi stuudios salvestatud.
„Praegu on järjest moodsam kõiki asju mitte Tallinnasse paigutada. See helistuudio on täpselt selline asi, mida saab siin teha. Kõiki bände ei õnnestu puhtlogistilistel põhjustel siia vedada, aga see ajapikku aina paraneb,” on Sten-Olle optimistlik.
Laps teeb korra päevas 100% õnnelikuks
Stennu räägib, et kolis kohe pärast keskkooli Tallinnasse, sest kõik teised läksid. Kolm-neli aastat oli Tallinn tema jaoks põnev koht, aga sealt edasi hakkas tunduma, et linnaelu ei anna midagi elule juurde, pigem vastupidi. „See logistika ja lärm on mind häirinud viimased kaheksa aastat, aga kuidagi veidral kombel ei leidnud võimalust ära tulla,” nendib Sten-Olle. Lõpuks andis tõuke Raplasse naasta Susi stuudio, mis sai valmis ja vajas peremeest, ning teiseks perre sündinud laps.
„Ei ole nii keeruline, kui paljud arvavad. See on kättevõtmise vaev,” ütleb Sten-Olle linnast ärakolimise kohta. Kodu leidmine võttis neil elukaaslase Gretaga aega umbes aasta. „Seda sellepärast, et me olime virilad. Oleksime olnud leplikumad, oleks läinud lihtsamalt,” selgitab Sten-Olle. Nimelt otsisid nad kohta, kuhu saaks kohe sisse kolida ja mis väga erilist ümberehitamist ei vajaks. Raplamaal selliseid pindu Stennu sõnul aga napib.
Nad kolisid Raplasse maikuus ehk on siin reaalselt elanud viis kuud. Susi stuudios on Sten-Olle aga pidevalt käinud juba kolm aastat, nii et tegelikult on ta tagasi olnud kauem.
„Täna ärkasin üles. Viisin lapse lastehoidu ja tulin stuudiosse asju ajama. Lõunast lähen lapsele hoidu järele. Toon ta koju magama, teen talle süüa ja siis hakkan arvutis asju tegema ja pilli harjutama,” räägib Stennu, milline võiks ideaalis olla tema päevaplaan Raplas. „Enne seda oli kaos,” räägib ta kolimisest ja suve rutiinivabast toimetamisest. „Mul on plaanis nüüd hakata koduperemeheks, et Gretale anda võimalust intensiivsemalt tööl olla,” selgitab Stennu.
Nende poeg on praegu 2,5-aastane. Kui küsin, kuidas Sten-Olle ennast isa rollis tunneb, vastab ta, et veel paremini, kui seda oskas endale ette kujutada. „Ma olen alati arvanud, et ma olen veits isatüüpi tüüp. Mulle meeldivad väikesed asjad, väike elu ja mulle meeldib lastega hängida. Ja mul on alati olnud see tunne, et kui on laps ruumis, siis ta on kõige tähtsam inimene. Ma ei tea, miks see mul nii kindel on, aga ma olen alati veendunud, et nii peab olema. Võib-olla seepärast, et ma sain ise sellist kohtlemist lapsepõlves – eriti ema käest,” jutustab Sten-Olle. Samas tunnistab, et esimene aasta isarollis oli siiski keeruline. „Mul tisse ei olnud ja minust oli vähem kasu, aga lapse emal, kes tegi kuuel rindel uusi asju ja muretses, kas ta teeb õigesti, oli jälle väga mind vaja,” jagab ta oma kogemust.
„Ma kunagi selgitasin kellelegi, mis vahe on lapsega ja lapseta elu vahel. Kui sa paberil vaatad, siis justkui läheb kõik kehvemaks – magada saab vähem, sõpradega saab käia vähem läbi, teatris ma pole vist kordagi käinud sellel ajal, kui laps on olnud. Paberil on miinuste jada ja siis plussilahtris on see, et sul on laps. Aga mina tunnen, et tänu lapsele olen iga jumala päev vähemalt korra 100% õnnelik ja kohal. Isegi siis, kui mul on kõige jogam päev ja ma saan ainult talle helistada, siis sellel hetkel olen ma korraks kindlalt täiesti õnnelik,” ütleb Sten-Olle särades.
Raplale pühendatud plaat
“Mul on olnud jõhker Rapla lipu all elamine viimased kolm aastat. Rõõm sellest, et ma olen siin sündinud ja kasvanud ja et ma saan siin olla, ei lähe üle. Kuna see tunne kannab mu päevi, siis ükskõik, mida ma loo sisse kirjutan, on see lagi paratamatult kogu aeg mu pea kohal. Kuna Rapla on minu elus rõõmuallikas, siis ta paratamatult leiab tee ka minu plaadile,” selgitab Sten-Olle, miks tema uue plaadi nimeks tuleb „Rapla”. Ta lisab, et talle meeldib mõte plaadist, mille peale on kirjutatud „Rapla“. „Ma tahan endale sellist ehet, et näidata väga selgelt, et ma olen uhke selle koha üle,” ütleb ta veendunult.
22-aastasena ei kujutanud Sten-Olle elukutselise muusiku elu endale ette. „See ei olnud minu jaoks üldse variant. Ma õppisin ju reklaami ja mõtlesin, et tuleb ärist midagi teada. Ühel hetkel sain õnneks aru, et saab teistmoodi ka,” räägib ta elukutselise muusiku teeni jõudmisest.
„Mind inspireerivad kaks suht vastuolulist asja – edevus ja üksindus. Mulle meeldib väga olla üksi ja ma teen seda viimasel ajal väga harva, sest laps paneb mingid piirid. Aga kui ma selle hetke endale tekitan, mida ma pean pool aastat ette planeerima, siis on vähe asju, mida naudin sama palju kui üksi metsas olemist. See paneb vabalt mõtlema kõiksugu asjade üle ja see inspireerib minu sooloplaatide tegemist. See on iseendaga mõtisklemine,” räägib Sten-Olle oma n-ö loomelaagritest. „Panen viieks päevaks ennast kuskile kinni ja lülitan mobiiltelefoni välja.”
Teine teda tagant tõukav jõud on edevus, milleta tema sõnul ei saa hakkama ükski looja. „See peab olema, kas sa siis tunnistad seda endale või mitte, aga mina tunnistan seda. Mulle meeldib astuda lavale. Mulle meeldib, kui inimesed plaksutavad. Mulle meeldib, kui ma ütlen midagi ja inimesed naeravad – see on väga meeldiv kogemus,” jutustab Sten-Olle ja lisab, et võimaluse käia teiste ees edvistamas annab talle ansambel Kangelased.
Arutleme selle üle, mis on Rapla fenomen, miks siit ikkagi nii palju loomeinimesi on sündinud.
„Mingil hetkel tekkis siia fluidum – mingi kriitiline mass inimesi, kes hakkasid üksteist niimoodi mõjutama,“ ütleb Stennu. „Kui mina olin kuuendas või seitsmendas klassis, siis ma mäletan Märt Avandi lendu, kus oli ka Andero Uusberg ja palju teisi minu jaoks tähtsaid tegelasi. Nad olid nii šefid. Nad tegid vokaalansamblit, käisid väitlemas, tegid ajalehte ja olid üldse väga tegusad. Ma vaatasin neid ja mõtlesin: ma tahan ka. Ja ma arvan, et paljud mõtlesid nii ja see fluidum ei saanud läbi,” räägib Sten-Olle positiivsest eeskujust, mis kandus lennult lennule edasi.
Selle taga, et see fluidum üldse tekkis, on Sten-Olle sõnul mitmed juhendajad, kes tollel ajal olid väga aktiivsed ja süstisid inimestesse õige tegutsemise vaimu. „Oli näha, et inimesed on innustunud sellest tegevusest, mitte tööst,” räägib ta juhendajatest ja lisab, et eriti nägi ta seda Urve ja Valter Uusbergi puhul, kes süstisid Riinimanda inimestesse teotahet. „Aga selliseid kultuurilisi purskeid tuli ka Vesiroosi poolt,” lisab ta.
„Õnneks on Rapla väga igav koht. Kui sa käid Rapla peal ringi, siis meil ei ole maalilist vaadet järvele, meil ei ole sada miljon kohvikut. (Nüüd on lõpuks kino.) Siin ei ole väga palju selliseid asju, mis sulle ise end kätte annavad. Kui sa tahad Raplas, et su elu oleks põnev, siis see on sinu enda ülesanne. See innustab sind juba maast madalast mõtlema ise asju välja, mitte lootma teistele impulssidele,” arutleb Sten-Olle.
Sten-Olle naer on täiesti fenomenaalne. Oma lähedastele on ta heas mõttes „klaköör“, kes on väga soojalt oodatud sõprade kontsertidele ja etendustele. Tema kajav naer on lihtsalt nii kaasakiskuv ja atmosfääri soojendav.
Küsin, mis teda naerma paneb. „Nüüd siis laps, aga see ka, et mul on vedanud, sest minu ümber on olnud hästi vägevad inimesed. Ma olen saanud hästi palju naerda ehk ma olen saanud hästi palju elus naermist harjutada ja seda jälle kogu selle Riinimanda asja tõttu. Mina ei käinud kunagi kooriproovis laulmise pärast, vaid inimeste pärast. See on mind maast madalast koolitanud selleks, et tuleb valmis olla naermiseks. Kui sa otsid asju, mille üle naerda ei saa, siis ei saagi, aga Riinimanda õpetas, et naermiseks tuleb alati valmis olla,“ ütleb Sten-Olle.
Meie jutuajamise lõpetuseks kallistab ta mind tugevalt ja tõttab siis Rapla bändi The Notesi salvestamiseks tehnikat valmis sättima.
