Inge Põlma, Tõnis Tõnisson
Rapla maakonna kõige hinnatum ehitis, 20. sajandi arhitektuuripärandi hulka arvatud Rapla KEKi endine peahoone ehk Okta Centrum on olnud pikka aega päevakorral, sest sedavõrd olulisele objektile ei ole leitud normaalset lahendust. Viimastel kuudel on teema aktuaalseks muutunud ka omanike soovi pärast rajada sinna kõrvale Grossi pood.
Raplamaa Sõnumite vestlusringis osalesid Mahlamäe 10 kinnistu omaniku esindaja Kristjan Aller, Rapla vallaarhitekt Marko Järvela, Muinsuskaitseameti Raplamaa nõunik Mikk Mutso ja Raplamaa Omavalitsuste Liidu arendusjuht Tavo Kikas.
Meil ei ole etteheiteid omanikele, meie arvates peaks avalikkus kaasa rääkima ja mõtlema, et otsida lahendusi, kuidas seda objekti niimoodi kasutada, et sellest oleks kõigile kasu ja ta ka säiliks. Kas selliste väärtuste hoidmine on ainult omaniku asi?
Järvela: Eks kultuuriliselt on see vaieldamatult meie kõigi huvi. Riik ju väikest viisi toetab neid objekte ja omavalitsus panustab avalikes huvides. Konkreetsel juhul oleme haljastustöid toetanud. See toetus on küll imeväike, aga siiski on olnud. Kahtlemata oleks väga õiglane, kui sellised avalikud huvid oleksid riiklikult kaitstud objektide puhul riigi poolt ja kohaliku kaitse all olevate objektide puhul omavalitsuse poolt toetatud.
Mutso: Muinsuskaitsenõuniku vaates on Raplamaal mälestistega hästi, kõik omanikud on väärtustest teadlikud ja suhtuvad hoolsalt. Uue muinsuskaitseseadusega, mis hakkas kehtima 1. maist, on riik võtnud omanikelt osa kohustusi, st kulusid enda peale. Need ei kata kahtlemata alati kõike, aga teistpidi on küsimus, kui palju oleme maksumaksjana valmis panustama.
Kindlasti ei ole omanikud üksi jäetud. Nõu ja info võimaluste kohta on muinsuskaitseametis ja natuke ka toetusi. Rapla KEKi hoonele oli võimalik mõõdistusjooniste tegemiseks väike toetus anda, mida omanikud ka taotlesid. Täiesti mõistetav, et sellel suurel hoonel on probleemne küttesüsteem ja energiatõhusus. Siin ongi vaja koostööd teha.
Aller: Pean tunnistama, et kui Raplamaa Sõnumid välja arvata, kes iga aasta teema üles võtab, ei ole me omanikena rohkem avalikku huvi tundnud. Tunneme end täiesti üksi. Uue muinsuskaitseseaduse § 3 ütleb, et kultuuriväärtuste säilitamine on ühiskonna ühine kohustus, aga meil sellist tunnet küll ei ole tekkinud. Loodame, et tulevikus tekib.
Kikas: Inimestel, kes hoolivad oma pärandist, on see kas mure või rõõmu allikas, et asjad, mis minevikus on huvitava ja kaunina loodud, säiliksid mitte maaliliste varemetena, vaid et nad oleksid ligipääsetavad ja kasutatavad. Siin ongi vaja paremini kokku viia seda, kuidas kõike olulist ja põnevat säilitada nii, et see oleks samas aktiivses elus endiselt sees.
Paratamatult on ka muinsuskaitsel oma eesmärgid, mida nad peavad ellu viima, ja omanikul on oma huvid, mida tema tahaks täita. Kuidas jõuda mõistliku tasakaalupunktini? Eri riikides on lähenemine väga erinev. Mõnel pool tehakse julgelt asju ümber ja täiendatakse, aga mõnel pool ollakse väga konservatiivsed.
Mutso: Tegelikult on igal objektil oma unikaalsed väärtused, mis on välja toodud mälestise tunnustena. Muus osas on uue seadusega juurde tekkinud paindlikkust. Uue seaduse mõju ei ole veel kõigi omanikeni jõudnud. Ma arvan, et see võtab aega, et tekiks arusaamine, kuivõrd erinev on see eelmisest seadusest, kus asjad olid jäigemad. Nüüd on kaalumise kohad igas etapis.
Kui konkreetselt meie teema juurde tulla, siis Okta keskuse kaitse alla võtmisel oli paraku vaidlus kuni riigikohtuni välja, aga kokkuvõttes jagati krunt kaheks osaks. Üks osa on kaitsevööndist väljas ja sellel on planeerimis- ja ehitusõigus. Hoonel endal on hulk leevendusi. Teame, milline oli nõukogudeaegne ehituse tase. Hoone on üle vaadatud koos arhitekti ja inseneridega ning omanikega jõudsime kokkuleppele, et me ei saa hakata restaureerima nõukogudeaegseid kohapeal valatud paneele. Seal on lubatud väljastpoolt soojustada ja katta plekiga või muu materjaliga, mis markeerib praegust arhitektuuri.
Aller: Tohib, ma segan vahele. Kõik see on õige, aga minu põhiküsimus on see, et kui omanikule pannakse kohustused avalikes huvides, siis kuidas avalikkus võtab vastutuse. Meie ei olnud ju selle vastu, et võtta Okta muinsuskaitse alla. Kui spetsialistid ütlevad, et see on väärtuslik arhitektuur ja seda tuleb kaitsta, no jumala eest. Ettevõtjatena saame ka aru, et ta on kihvt maja. Küsimus jäi õhku selles, et kui mul tekivad seoses avaliku huviga kulud, kuidas need kaetud saavad. Ka uus muinsuskaitseseadus ei vasta sellele. Enne, kui sisu pole taga, on muutused kosmeetilised. Tõsi, osa protsesse läks lihtsamaks, aga Okta Centrumi puhul ma praegu seal sisulist abi ei näe.
Tundub, et praegu puudub sellel hoonel funktsioon ja omanik üksinda seda sisuga ei täida, aga kogukond ei ole sellesse väga sekkunud. Ilma sisuta kaotab ta varem või hiljem kogu oma väärtuse.
Aller: Küsimus ei ole selles, kas omanik suudab, vaid kas peaks üksinda. Selliste objektide nagu Okta puhul pole tegemist mõisa või taluga metsas, millele on avalikuks huviks raske rakendust leida. Okta asub linna keskel, kus tegelikult oleks poliitilise otsusega võimalik üsna lihtsasti hoonele funktsioon anda. Vastuolu on selles, et me jätkuvalt räägime, et muinsuskaitsel raha väärtuslike objektide kaitseks pole, aga samal ajal näeme, kuidas ehitatakse samasse asulasse uus avaliku funktsiooniga hoone. See tähendab, et raha on tegelikult olemas ja vaja oleks eelkõige arusaamist, et kui mingeid hooneid kaitstakse avalikes huvides, siis avalikku raha oleks õiglane ennekõike kasutada nende samade hoonete sisustamiseks.
Mutso: Täiesti nõus, et just sisu ja funktsioon, kasutus tagab hoone säilimise. Kasutus võib olla ka ajutine, või hooajaline, aga peaasi, et ta on kasutuses. Rapla KEKi puhul jääb funktsiooni sissetoomine tehniliste puudujääkide taha. Mis see investeering peaks olema, et küttesüsteem renoveerida? Isegi kui ta saab tervikuna mingi funktsiooniga kasutusele võetud, siis soojustamist vajab ta ikkagi.
Aller: Meil on see ettekujutus olemas.
Järvela: Sellest ühest objektist oleme palju rääkinud ja see ettekujutus on võib-olla tõesti olemas, aga millist funktsiooni täidab meil linnas üldplaneering ja millised on need suuremad plaanid, millest juhindudes hakkame väiksemaid samme astuma? Üldplaneeringu laiem mõte on, et saaksime selle koha toimima. See algatatud detailplaneering töötab samas suunas. Meil võib-olla ei olegi hetkel hoonele endale seda geniaalset mõtet, aga meil on olemas võimalus midagi arendada, mis võib seda toetada. Jah, parimatel juhtudel võib üks kulturaalne objekt töötada ka üksinda, aga linnaruumis ikkagi kaasneb sellega funktsioonide kogum, mis toob sinna elu sisse. Mahlamäel on meil iseenesest olemas elamisfunktsioon, ka teenindus. Selline funktsioonide täiendamine on kindlasti samm selles suunas, et see kant või kasvõi see hoone võiks tõusta elule.
Peate silmas võimalikku kaubanduskeskust?
Järvela: Jaa. No ja ka üldse seos üldplaneeringuga. Miks toona 2013. a, kui kehtestati eelmine üldplaneering, üldse sinna ette nähti äri loomise võimalus? Et tuua läbi teiste funktsioonide sinna elu.
Aller: Minu arust oli Tõnise küsimus selles, kuidas see maja saaks olla kogukonnale või linnakeskkonnale kõige kasulikum. Me arutame paari võimaliku variandi üle, aga oleme aru saanud, et riik ega vald meiega kaasa ei mõtle. Meil on puhtalt äriplaanile rajatud paar plaani, aga sellisel juhul oleks see hoone Rapla inimese jaoks suletud.
Järvela: Samas on muinsuskaitseseaduses see kohustus [olla avatud]. Sellega, et ta on nüüd mälestis, kaasneb omanikule terve suur hulk kohustusi. Praegu on omanikul tõesti üks võimalus taandada end tavapäraseks kinnisvaraomanikuks. Puhas majanduslik loogika, aga sellise erilise hoonega kaasneb ka vastutus. Loomulikult on tore, kui vastutuse võtaksid ka omavalitsus ja riik ja ideaalis see võikski olla jagatud vastutus. Igaüks panustab natuke omast taskust, kui on avalik huvi.
Aller: Meie käes on see kuus aastat, seitsmes jookseb ja me ei ole aru saanud, et keegi oleks valmis panustama.
Järvela: No siiski haljastus, see on ikkagi rahaline toetus.
Aller: Marko, see haljastusevärk pole omanikule mingi abi. Me maksame maamaksu rohkem, kui on haljastuse toetus. Maa eest, mille oleme heast tahtest andnud piirkonna inimestele kasutada, aga maa hooldamisega tegeleme endiselt ise. Ilma toetuseta me lihtsalt ei niidaks mingit osa nii tihti.
Järvela: Samas see näitab ikkagi omaniku vastutust, et ta on võtnud seda teha. See on samm jällegi õiges suunas.
Aller: Me ei ole tahtnud olla väiklased. Saame aru, et inimesed on harjunud seal käima. Küsimus ei ole ainult haljastuses. See prügikogus, mida koristaja seal kokku korjab, seda on palju. Ja ei kasutata ju ainult haljasala, vaid kogu seda aatriumi, basseini jne.
Mutso: Mõistan omaniku raskust selle hoone säilitamisel. Kui ma õigesti mäletan, oli juttu, et kui see hoone käivitada, oleks küttearve umbes 6000 eurot kuus.
Aller: See oli siis, kui uksed kinni panime. Kui see hoone korda teha, oleks küttekulu tõenäoliselt kolm korda väiksem.
Mutso: Just. ERMi elektriarve kuus olevat 6000 eurot. See näitab, kui ebaökonoomne on Okta küttesüsteem.
Aller: Ta ehitati avalikuks hooneks. Tema õnn ja õnnetus on selles, et netopinda on üle 3000 m2 ning n-ö tootev pind, mida saaks äriliselt kasutada, on ca 1000 m2 ehk üks kolmandik. Kaks kolmandikku on avalikku pinda. Kuna me vastavalt muinsuskaitselistele piirangutele ruumiplaneeringut muuta ei tohi, siis see kurss on ettevõtja jaoks valepidi. Selleks, et jätkusuutlikult majandada, peaks minimaalselt kaks kolmandikku olema seda pinda, mis toodab rahavoogu ja mis maksab kolmandiku üldpinnast kinni. Aga kui hoones on avalik funktsioon, siis see on OK, sest siis on ka kogu üldpind ratsionaalses kasutuses.
Järvela: Detailplaneeringu avalikus korjes tuli välja, et piirkonna elanike üks olulisemaid muresid oli see, et krundi osas tervikuna läheb kaduma õunapuuaed ja pargiosa. Avalikkusest kukub nagu funktsioone välja. Antud detailplaneeringuga see nii ei ole, aga see on Rapla KEKi haldushoone puhul väga oluline ootus ühiskonnal, et hoone ligipääsetavus säiliks ja sellel ei oleks aeda ümber.
Aller: Aeda me ümber panna ei plaani ja see ei oleks ka mõistlik.
Mutso: Selles mõttes on detailplaneeringus välja toodud parkla ristkasutus suurepärane samm ka KEKi hoone kasutamise suunas. Kui ma õigesti välja lugesin lähteülesandest, siis see parkla, mis sinna tuleb, oleks ristkasutuses mõlema hoone jaoks.
Aller: Kui täpsustada, siis sissesõit oleks ristkasutuses. Oktale jääks ikka oma parkla ja kauplusele oma. Aga selles mõttes küll ristkasutus, et kui hoone võetakse kasutusse, siis on selge, et inimesed, kes pargivad poe ette, lähevad poodi ja tulevad Oktasse ning vastupidi.
Järvela: Meil ei ole planeeringulahendus valmis, tuleb veel kokku istuda ja arutada erinevaid variante. Parkla on hea näide selles mõttes, kui omanikud lepiksid omavahel kokku, et ei teki kahte tillukest hädist parklat, mille ruutmeetri kasutegur on väiksem kui ühel natuke suuremal, vaid lõpptulemus oleks ruumiliselt korraliku haljastusega liigendatud kena parkla just nimelt kahe hoone vahel.
Oleme kaalunud lahendada tervikuna Mahlamäe 10 logistika kas konkursiga või erinevaid eskiise läbi kaaludes.
Kikas: Tõenäoliselt ei saakski Okta ja teise krundi väljaarendamist vaadelda nii kitsalt, et võtame need kaks krunti ja teeme detaili peale. Üldplaneeringuga tuleks kogu piirkonna funktsionaalsus mõistlikumalt läbi mõelda – kuhu mingeid funktsioone suunata, mis peaksid olema võrgustikud, mis toetavad nende funktsioonide toimimist.
Kaubanduskeskusega tekib kohe ligipääsetavuse dünaamika, mis vajab lahendamist. Mitte ainult nii, et mul on üks tänavaots, mis sinna läheb, vaid kogu piirkond tuleb läbi mõelda. Kui Oktale tekib laiem avalik funktsioon, siis tõstatuvad samamoodi need küsimused.
Mis veel hoone kontseptsiooni puutub, siis kui tõesti on see proportsioon niimoodi, et üks kolmandik ja kaks kolmandikku ja kui tahame hoida seda samamoodi, siis peaks see tähendama, et avalik võim osaleb aktiivselt kontseptsiooni väljatöötamisel ja elluviimisel.
Mutso: Mind huvitab see küsimus, millele ma pole vastust saanud: mis Rapla valla või isegi ROLi tasandil on see avalik funktsioon, mis täna on puudu. Mis on maakonna tasandil need funktsioonid, mis otsivad kohta?
Kikas: Midagi konkreetset ei ole võimalik välja tuua. Mida me maakonnatasandil oleme mõelnud, on see, et Rapla peab maakonna halduskeskusena täitma ridamisi erinevaid haldusfunktsioone ja siia peaks olema võimalik paigutada erinevaid funktsioone. Mis need konkreetselt peaksid olema, on päris keeruline öelda, ühtegi konkreetset plaani ei ole. Maakonna arengustrateegias on pigem suundumused, mis võiksid olla, omavalitsuse tasand on sellega rohkem kursis. Meie oleme see koht, kus vallad võiksid seda koos arutada. Iga asjaga on võimalik konkreetsemaks minna, kui on huvi ja soovi sellega tegeleda.
Aller: Mul on sama küsimus vastu: mis riigil on plaanis? Teame, et reformid käivad, töökohad tulevad-lähevad.
Mutso: Mina olen väike kruvikene, ei suuda sellele vastata.
Aller: Mina vastan. Kui reform algas, saatsime oma ettepanekud riigihaldus- ja kultuuriministrile. Isegi vastust ei saanud, rääkimata sellest, et keegi midagi arutada oleks võtnud. Kui räägime avalikust huvist ja riik seab ühelt poolt piiranguid arhitektuuri säilitamiseks, aga korraldab samas linnas kilomeetri kaugusel arhitektuurikonkursi mitmesaja tuhande eest, siis on see silmakirjalik.
Mutso: See tundub tõesti kummaline, kui sa mõtled seda keskväljakut.
Aller: Ei, ma mõtlen riigigümnaasiumi, mille ettevalmistus läks üle 300 000 maksma.
Järvela: See on ikka projekteerimisega koos, aga tulemuseks on objekt, mis kahtlemata väärindab meie keskkonda. Ma ei ole kuulnud kedagi, kes oleks öelnud, et see raha läks valesse kohta. Ta on kahtlemata linnaehituslikult õige asukoha peal ja õige asi.
Kas riigigümnaasiumi paigutamine Okta Centrumisse oli üldse vallas kaalumisel?
Järvela: See ei ole ju valla otsus kunagi olnud.
Aller: Ei, Marko, Muinsuskaitseamet saatis ettepaneku Riigi Kinnisvarale ja haridusministeeriumile, mis edastati valda ja vald vastas, et seda ettepanekut ei kaaluta. Seda küsimust ei arutatud mitte üheski komisjonis, rääkimata volikogust. Riigigümnaasiumi lepingusse kirjutati asukoht ilma mitte mingisuguse laiema aruteluta sisse ja oligi kõik.
Mutso: Muinsuskaitseamet toetas ettepanekut. Arhitektid käisid hoone läbi ja tunnistasid, et see oleks võimalik.
Aller: Haridusministeerium ja Riigi Kinnisvara ei olnud vastu. RKAS oli ainuke institutsioon, kes minu teada vastas Muinsuskaitseametile, kes edastas meile vastuse. Sisu oli selles, et asukohta kaaluti, aga kasutusse võetakse omavalitsuse kasutuses olevad hooned.
Järvela: Mina seda lõplikku ajalugu tõesti ei tea, aga minu kindel seisukoht on, et riigigümnaasiumi jaoks on parim asukoht Kooli tänaval. Aga ma olen täiesti kindel, et vallaarhitekti arvamuse alusel ei langetata küll ühtegi otsust. Otsused tehakse hoopis mujal ja sa tead seda ise palju paremini.
See on äraläinud rong, aga kas vallal on praegu ettekujutus, mida võiks selle objektiga peale hakata. Tegelikult ootasime siia veel valla esindajaid ja on väga tähenduslik, et vallast meie kutsetele isegi ei vastatud.
Järvela: Ma näen ootusrikkaid pilke minule suunatult. Jah, üks asi, mille väljaütlemist minult ilmselt oodatakse, on see, kuivõrd saaks vallamaja olla Okta hoones. Seda asja on kindlasti arutatud, aga jällegi, otsuse teeb teine tasand, volikogu. Vallamaja tulevikuga meil majas tegeletakse. Kindlasti kaalutakse Mahlamäe 10 asukohta, aga mis sellest saab, on natuke vara rääkida.
Aller: Ühelgi päris koosolekul seda räägitud ei ole, mõtlen komisjoni ja volikogu tasandil. Väiksemates seltskondades on seda arutatud. Minu info järgi see täna laual ei ole ja minnakse esimese valikuna vana hoone rekonstrueerimise teed.
Ma usun, et meil on võimalik sisustada hoonet ka ilma valla ja riigi toeta, aga siin on mingis mõttes uue muinsuskaitseseaduse tõetund. Kui me lõpuks midagi tegema hakkame ja meil on toetust vaja, mida meile menetluse käigus lubati, kas me siis seda ka saame? On ju üldteada, et muinsuskaitseliste objektide renoveerimine on kallim. Täna me valla või riigi toe või kaasamõtlemisega ei arvesta. Me oleme piisavalt kaua oodanud. Nüüd proovime muude plaanidega edasi minna.
Järvela: Kindlasti on sellise väärika asukoha puhul väga oluline, et [kaupluse] lahendus oleks professionaalselt tehtud. Tänapäeval püstitame lähteülesande, lahendame selle linnaehituslikult läbi, pädev žürii valib välja lahenduse ja tulemuseks on selline ruum, mis on meie ühise kollektiivse pingutuse tulemus. Loomulikult, kõigi poolte kaasamine läheb kallimaks, aga samas on ilmselge, et mälestisega ei saagi kõige odavamalt teha. Iseenesest see võistluse läbiviimine on kõigile arusaadav, aga millises mastaabis ja kui uhkelt, see on veel probleem.
Aller: See on täitsa teine teema. Saan aru, et arhitektina on sinu põhimure linnaehitus. Meie ettevõtjatena tahame ka, et asjad oleksid läbi mõeldud, hea funktsiooniga ja näeksid kenad välja, aga Okta Centrumi puhul on meie põhimure, kuidas seal lõpuks ellu jääda. See, et see äri ei ole, on meile ammu selge. Täna on küsimus, kuidas me suudame selle käima panna. Ja kui lõpuks tuleme mingi funktsiooniga, ei tekiks seda probleemi, et see ei ole kuidagi kogukonna huvides.
Mutso: Raplamaa Sõnumid on aasta jooksul mitmel korral välja toonud maakonnamuuseumi teema. Kas ROLis on see teema päevakorras olnud või kui suur kandepind sellel muuseumil üldse oleks?
Kikas: Ütleme niimoodi, et idee on iseenesest endiselt laual. Strateegiasse on see sisse pandud. Iseasi, mida konkreetselt saab selle suundumuse valguses ära teha. Arusaadav, et kogu maakonna mastaabis on meie mäluasutuste võrk suhteliselt hõre, pole kohta, kus talletada, säilitada, uurida erinevaid materjale, mis jääb entusiastlikest inimestest järele. Minul Rapla inimesena on mure, et Rapla kihelkonna asjadega ei tegele praktiliselt üldse keegi. Aga praegu on see sellel tasemel, missugune võiks olla mäluasutuste üldine kontseptsioon. Kas füüsiline muuseum tekib, on päris pika vinnaga tulevikuküsimus, sellega ei julgeks küll veel lähema mõne aasta jooksul välja tulla.
Järvela: Kas ma tohin teha ühe väikese arvamusküsitluse? Kas Grossi pood, mida me sinna planeerime, koos kaasnevate funktsioonidega – parkimine, tähelepanu koondumine sellesse kanti – on pigem suund Oktale funktsioonide leidmise kasuks või kahjuks?
Aller: Mina leian, et see on kasuks, muidu me ei teeks seda.
Kikas: Ma ei tea selle kaubanduskeskuse funktsionaalsust piisavalt hästi. Kui ta pakuks lisaks kaubandusele veel teenuseid, siis ta toetaks. Kui on tegemist ainult kauplusega, siis see pigem ei mõjutaks nii- ega naapidi.
Tõnisson: Minule tundub, et see konkreetne kauplus ei toeta. Okta on selline eriline objekt, mis on paigutatud maastikku ja ümbritsev ala omab äärmiselt olulist tähtsust. Kui sinna midagi juurde ehitada, siis arhitektuuriline väärtus väheneb. Mul ei ole ka usku, et Grossi pood saab seal olema tulus äri. Selles piirkonnas on kaubanduskeskusi küllalt. Kardan, et sinna tekib üks unustatud ja mahajäetud betoonehitis.
Mutso: Muinsuskaitseamet funktsioonidesse ei sekku. Konsensus on selles, et peab olema kvaliteetne arhitektuur, mis toetab maastikulahendust ja et sinna jõuda, on vajalik visioonivõistlus. See, et sinna ärifunktsioon tuleb, on eritingimustes kokku lepitud ja sellega on arvestatud. Ka Rapla KEKi arhitektid nägid, et seal on ruumi, nii et selles küsimust ei ole. Põhimõtteliselt toetan, et krundi kasutuselevõtmine aitab kaasa Rapla KEKi hoone arendamisele ühel või teisel moel.
Järvela: Kindlasti aitaks seda ohtu, et tekib järjekordne koleehitis, vähendada, kui asi lahendatakse professionaalselt ja kõrgetasemeliselt. Võimalikult hea arhitektuurse lahenduse saamine on peamine.
Kikas: Kui sellisele sooduspoele tulevad kohustused arhitektuurivõistluse läbiviimiseks, tänavatevõrgu väljaehitamiseks…
Aller: Tänav on olemas, sissepääs on Mahlamäe tänavalt. Tahan Markoga vaielda. Ma ei taha riigigümnaasiumi teemal heietada, aga praegu sa linnaarhitektina muretsed, et Grossi poe ja Okta vahel peab olema sünergia. See on õige, aga samas ütled sa arhitektina, et riigigümnaasium asub praegu õiges kohas. Ta asub kaubamaja tagahoovis. Vaade on taarapunktile, mis on suhteliselt ropp. Niisuguses kohas, kus ei ole normaalset ligipääsu ja parkimist, koolihoones puudub saal…
Järvela: See oli juba lähteülesande teema.
Aller: Jaa, aga seal oli vallal võimalik kaasa rääkida. Ma mäletan neid komisjone, kus te heietasite selle üle, et praegu me räägime sellest, milline saab olema ruumifunktsioon jne. Kuigi ma toona ütlesin, et Achilleuse kand on ju vaadeldavus, ligipääs, parkimine. Linnaehituslikult on see täielik bläkk. Muidugi tuleb tunnistada, et Muinsuskaitseamet oleks ka võinud rohkem vaeva näha. Jah, ta kirjutas, pöördus, aga eriti vaeva ei näinud. Eraomanikku suruti ikka täiega, aga riigile anti väga lihtsalt järele.
Järvela: Ruumiprogramm tuleneb tellijast ja see on riigikool.
Aller: Nii nagu asukoha suhtes, ütlesid haridusministeerium ja Riigi Kinnisvara, et nad ei tee otsust üle valla pea. Samamoodi oleks pidanud suhtuma sellesse, milline saab olema ruumiprogramm.
Järvela: Aga ikkagi leian, et see asukoht, kus ta on praegu, on Raplale parem, kui oleks olnud Okta keskuses.
Aller: Ma olen teisel seisukohal. Ma ei ole öelnud, et KEK oleks olnud absoluutselt õige koht, kuigi seal olid selleks olemas kõik eeldused. Ka Toomas Reinule see idee väga meeldis. Ta oli ise valmis lisatiiva vms projekteerima, kui ruumi peaks puudu jääma, sest hetkel, kui me seda arutasime, ei teadnud keegi, kui suur see gümnaasium tulema peaks. Pärast tuli välja, et riigigümnaasium tulebki täpselt sama suur kui Okta Centrum, kus on saal ja kõik muu olemas. Praegu otsib riigigümnaasium minu teada mööda Rapla linna, kus saaksid õpilased sporti teha. Siis öeldi, et kekatunnid kaovad üldse ära. Täna räägitakse, et see ei saa niimoodi jätkuda ja kehalise kasvatuse osakaal tõuseb. Ja lõpuks, mis see maksma läks? Minu teada koos käibemaksuga 7,1 miljonit! Mida oleks saanud selle rahaga teha Okta Centrumis?
Järvela: Noh, sama maja kindlasti.
Aller: See oleks olnud nagu prillikivi. Ja mitte 7,1, vaid 3,1 või 4,1 miljoniga.
Järvela: Aga kui arhitektuurist rääkida, jättes kõrvale haridusraskused, ruumiprogrammid või lähteülesande keerukuse, mida iga arendaja peab üle elama, siis tolle maja žüriis oli ka Toomas Rein.
Aller: Veel kord, kui ühes väikses linnas kaitstakse ühte objekti ja seatakse piirangud väitega, et see on nii silmapaistev arhitektuur, mis kaalub üles omaniku huvid, ja siis umbes samas mahus hakkab riik planeerima kilomeetri kaugusele ja kulutab arhitektuurile sama palju, kui olemasolev hoone maksaks, siis see ei ole mõistlik.
Järvela: Tulemus on ikkagi hea.
Aller: Tulemus on ropp! OK, maja iseenesest on väliselt kihvt muidugi, näeb äge välja. Selle vastu ma ei vaidle, 7,1 milli eest peabki saama ägeda maja. Oleks kummaline, kui selle raha eest ei saaks veel ägedat maja ka, aga kes seda maja näeb, kuidas sinna ligi saab?
Järvela: Ma tooksin siia kõrvale ka Rapla keskväljaku, mis on saanud nahutada vasakult ja paremalt. Samas on meil kõige väiksema ehitusmaksumusega keskväljak kõigist Eesti omadest. Meil on natuke peale miljoni, teised on 2-3 miljonit. Selle aluseks oli tehtud kodutöö, hea arhitektuurne lahendus. Aga meil on ka probleeme: kinnitused on lahti, tehnilisi lahendusi on lõpuni tegemata, rääkimata sellest, et väljaku ümbrus on tühi. Me ei ole seda edasi arendanud.
Aller: Pean tunnistama, et mulle ka see keskväljaku kavand kõige rohkem ei meeldinud. Eskiiskavandites, mille üle me kahjuks otsustada ei saanud – selle otsustas ka mingisugune arhitektide seltskond, meeldis mulle üks natuke rohelisem variant, kui juba rohelusest räägime. Aga selge on see, et see keskväljak on tuhandeid kordi parem kui karjamaa, mis seal enne oli.
Läheksime tagasi Grossi poe juurde. Kas tõesti usutakse, et Raplasse sünnib arhitektuurilise väärtusega kaubanduskeskus?
Järvela: Mina küll usun. Grossi poed ei ole päris ühte nägu, näiteks Jüril on ikkagi täitsa korralik hoone. Iseenesest oleks see ka Grossile suur väljakutse. Ta tuleb turgu hõivama, ta ei saa suvalise putkaga tulla. Olen ise rehkendanud seda kulu, mis arhitektuurikonkursiga võiks tulla, see on suurusjärgus 20 000. Loomulikult, taskust võtta on see väga suur raha, aga ehitusmaksumus on miljon või peale.
Kikas: Arhitektuurikonkursi puhul on probleem, et pärast tuleb niimoodi välja ka ehitada. Sealt tuleb see maksumuse vahe võib-olla suurem.
Aller: Minu arvates on lähteülesandes kõik eeldused, et saab teha kihvti asja. Vaadeldavus on kõikidel suundadel, pood jääb n-ö hoovi sisse. Maastikuplaneering võimaldab sünergiat kahe hoone ja kortermajade vahel tekitada.
Minu info järgi Gross arhitektuurivõistlusest huvitatud ei ole, aga sellest rääkisime kohe, kui läbirääkimisi pidasime, et kuna kõrval on selline suure avaliku huviga objekt, siis sändvitšhoonet ta teha ei saa. Aga nagu Marko ütles, nad on piirkondadesse teinud juba päris lahedaid hooneid. Seda, et nad tahavad ilmtingimata plekk-kuuti teha, ei ole ka vaja karta.
Kikas: Puhtinimlikult mulle tundub, et kui see hoone on suuresti avaliku funktsiooniga, siis võiks ka kavandamine rohkem koos käia. Kui lähete lihtsalt oma kontseptsiooniga välja ja ütlete omavalitsusele, et pange raha sisse, siis tekib tõenäoliselt vastuseis. Kui nad ise osalevad, on valmisolek suurem.
Aller: Omavalitsus pole praegu näidanud mitte mingisugust tahet osaleda. Ja riik ka.
Järvela: Rahaliselt võib-olla tõesti mitte, aga moraalselt küll. Ütleme, et detailplaneeringu raames oli selline vestlus, millises mahus kaasata. Olen ise avatud planeerimise pooldaja. Kõik etteheited, et siin ei saanud see ja seal too otsustada, on väga valusad. Antud juhul sai ka kaasamine tehtud mitte miinimumprogrammi, vaid sellise mõistliku programmi järgi. Lõppkokkuvõttes aitab see kaasa parema tulemuse saavutamisele. Vähemalt on mulle jäänud mulje, et selles osas oleme ühte meelt.
Aller: Sind ma küll ei kritiseeri, pean sinust kui vallaarhitektist väga lugu. Aga jah, kui täna lähme nende plaanidega, mis meil on järele jäänud, siis on selge, et kui riik ja vald kaasa ei tule, siis teeme omi asju ja maja on avalikkusele suletud. Ma saan aru, et see on Tõnise ja Rapla inimeste jaoks põhimure. On tegelikult päris palju inimesi, kes tulevad ja küsivad, mis teete, mis saab. Peale Raplamaa Sõnumite on ka lihtsalt inimesed tänavalt muret tundnud.
Mutso: Ma saan aru, et üldplaneeringu koostamine Rapla vallas on avalik protsess ja see on koht, kus kogukond saaks sõna sekka öelda funktsioonide ja asukohtade osas. Mind väga huvitaks, mis oleks Rapla vallal see hoone või funktsioon, mis on puudu ja mis on esile kerkinud kogukonna seest tulevast vajadusest.
Aller: Üldiselt me teame, et veekeskus on esimene. Vald tegi enne valimisi mingi uuringu ja see oli pika puuga ees.
Veekeskust on lubatud viimased 30 aastat peaaegu kõigi valimiste eel. Räägime ikkagi vallamajast, kuigi omanikel on oma nägemus asjast ja vald ei taha Okta Centrumit tulevaseks vallamajaks. Sinna annaks paigutada valla administratsiooni, võiks tekkida muuseuminurk. Seal on suur saal, mida võib kasutada konverentsideks vms. See võiks olla vallale väga hea võimalus ka arhitektuuriliselt tõusta ülejäänud maakondade silmis väga kõrgele tasemele ja on kindlasti parem lahendus kui ehitada uus hoone Lastepargi juurde või kuhu iganes.
Aller: See oleks muidugi suurepärane võimalus teha koostööd era- ja avaliku sektori vahel. Hoone saaks pikaajalise funktsiooni, säiliks arhitektuur, hoone jääks kogukonnale avatuks. Seal kaotajaid ei ole. Aga ainuke tõsisem arutelu oli volikogu väljasõiduistungil, kus tavapäraselt ikka lennukatest ideedest räägitakse. Siis jäi mulje, et Okta on üks variant, mida kaaluda. Aga kuna siiani ühtegi ettepanekut ei ole tulnud, siis hiljuti pärisin aru ja sain vastuseks, et sellist otsust ei ole ja pigem ei ole mõtet sellega arvestada.
Järvela: Minugipoolest võiks see seal olla, seda võiks kindlasti kaaluda. Aga kui meil on väike pisku raha arenduseks, kumb on kergem alla neelata, kas see, et eraarendaja arendab Rapla KEKi oma võimaluste piires ilma valla toeta või on meil mülgas ümber keskväljaku veel kümme aastat?
Aller: Aga siin on ju kokkupuutepunkt. Kui vallal on mure, et keskväljakule jääb kümneks aastaks tühermaa, siis vahetame ära need tükid ja lepime kokku, mida vald tahaks, et me siia ehitaksime. Keskväljaku ääres võib olla selliseid funktsioone, mida erasektor on võimeline pakkuma.
Järvela: Raamistus on olemas, kehtestatud keskosa detailplaneeringuna. Aga ma tuleksin tagasi selle juurde, mis need suured asjad oleksid. Kindlasti on selliseid asju, mida oleks Raplale ka tegelikult vaja ja mis elu käima tõmbaksid. Kui meil saab olema kiire korralik ühendus, võiks olla konverentsikeskus, IKEA sobinuks suurepäraselt, et sellist Rail Balticu järgset olukorda ära kasutada. Selles suunas peaks mõtlema. Küsimus ei ole ainult Rapla KEKi, vaid Rapla ellujäämises.
Aller: IKEA ei tahtnud 20 aastat isegi Tallinnasse tulla, pidas väikseks. Konverentsikeskuse teemat oleme arutanud, aga peab tunnistama, et niipalju kui olen ettevõtjatelt küsinud, kes sellega tegelevad, ei ole nad julgust andnud sellega edasi minna.
Kikas: See ongi väga suures osas omavalitsuse teha – tuua ideid välja, suunata arengut sinna, kuhu tarvis. Kasvõi konverentsikeskusega kaasneb erinevaid asju. Olgu majutus, mis on Raplas täiesti lahendamata, toitlustus, lõbustusasutused.
Aller: Need variandid on kõik laual.
Järvela: Ma ei saa puudutamata jätta, et üldplaneeringu raames on võimalus laiemal üldsusel teha ettepanekuid. Rapla valla kodulehel on juuni lõpust üleval ideekorje kaart, kuhu väljastpoolt maja on laekunud vist 3 ettepanekut. Kindlasti on see märk sellest, et vald ei ole osanud inimesi motiveeritult kaasata. Või on see märk sellest, et inimest ei huvita tema keskkond. Ja miks see ei huvita?
Kuulen sellest ideekorjest praegu esimest korda.
Kikas: Isiklikust kogemusest võin öelda, et vaatasin seda kaarti ja küsitlust ja pean tunnistama, et kuigi olen planeeringute valdkonnas olnud tegev aastakümneid, ei oska ma mitte midagi öelda. Inimesed olid välja toonud kohalikke väikseid muresid, sest sellise küsimuse peale ei oska inimene vastata.
Mutso: Kogemus on näidanud, et planeerimine on nii keeruline valdkond, mis nõuab omadusi, mida inimene igapäevaselt ei vaja. Ette kujutada kahemõõtmelist joonist kolmemõõtmelisena, aru saada, mida see üldse tähendab. Planeeringut peaks seletama väga lihtsas vormis, et inimesed aru saaksid.
Kikas: Mitte ainult. Pead suutma ka kaugemasse tulevikku vaadata ja ette kujutada, kuidas see võiks välja näha.
Kohila läheb suurelt peale, Tohisool oli arutelu rahvamaja teemal.
Mutso: Põhimulje oli, et kogukonnal on sisemine vajadus. Eks rahvastikupüramiid on seal selline, et noori on palju ja nendesse ruumidesse, mis seal on, ei mahu kõik ära.
Aller: Peaks Okta üles kaevama ja Kohilasse viima. Paistab, et Kohilas mõeldakse suuremalt.
Kikas: Need ideed ei ole tühja koha pealt tulnud, seal on ka omavalitsus ise väga aktiivne. Aga arutelud või ideekorje võiks olla efektiivsem. Pigem tulla välja mingisuguste ideedega, kasvõi üldistega ja nende üle käivitada arutelu, mitte anda lihtsalt ette, et öelge, mis te tahate.
Aller: Tänapäeva maailm on nii kiire ja dünaamiline, et üldplaneeringu pidev muutmine on vajalik. Eriti väikelinnades, kus sa pead planeerima igale poole, kus on vähegi arengut loota.
Kikas: Ei ole nii. Kiirete muutuste maailmas peab üldplaneering olema piisavalt paindlik. Mingisugused väärtused peavad paigas olema, millega saad ruumi kvaliteeti tagada. Seal, kus esimene eesmärk on hoida-hoida-hoida, võivad reeglid olla täpsemad, aga seal, kus see nii oluline ei ole, peab olema võimalik paindlikult otsuseid langetada. See, et kõikvõimalikud maa-alad ära planeerida, on täiesti vale lähenemine. See tähendab, et sa ei planeeri mitte midagi.
Aller: Ma ei mõelnud nii, aga siis ei ole ka mõistlik öelda, et meie üldplaneering ei luba seda. Kui me ei taha just Lasteparki keemiatehast teha, mis puhul peab muidugi keeldumist põhjendama, et see ei ole üldplaneeringuga kooskõlas.
Järvela: Selle asja ärahoidmiseks peab üldplaneering kvalitatiivselt muutuma. See ei pea olema tuleviku ettenägemine. Me peame looma vormi, et teaksime, mismoodi olukordi käsitleda. Kuidagimoodi peab see olema kirjeldatud, sest kui minusugune tobujopski istub seal laua taga, on vaja projekteerimistingimusi anda, mis ma sinna siis kirjutan, kui ma projekteerida ei oska. Selles mõttes see peab olema.
Kikas: Kas me lõpetuseks saame ikka keskväljaku ümber nimetada Hollivuudi platsiks?
Järvela: Mingisugune seadus on, et linnas käib tänavanimi pluss number. Kirik võib veel olla, aga et mingisuguseid muid asju lubaks riik panna…
Kikas: Tallinnas on Vabaduse väljak ja aadress on Vabaduse väljak 1 jne. Meil on Hollivuudi plats, aadress Hollivuudi plats 1…
Järvela: Probleem ei ole ainult Hollivuudiga, vaid meie kõik vanad kohanimed lähevad allavoolu. See on jällegi kultuuriline vaesustumine. See on tõsine probleem.
Aller: Kas praegu on aadress siis Keskväljak?
Järvela: Tallinna maantee on.
Aller: Seoses Koidu-Kastani ettevõtluspiirkonnaga, kui ma räägin välismaalastele, et see on Koidu-Kastani industrial area, jäävad kõik magama, enne kui lõpuni jõuavad kuulata. Miks ma ei või öelda Rapla KEK? Kõik teavad, et see on Rapla KEK, nii nagu on siiamaani Harju KEK, kuigi seal tegutseb sadu erinevaid ettevõtteid.
Enne kui lõpetame, kas ei võiks olulistel ehitistel olla tahvlike, kus on info arhitekti, võib-olla ehitaja, esialgse funktsiooni, valmimisaasta kohta?
Järvela: See võiks olla omavalitsuse panus. See oleks absoluutselt hädavajalik kultuuriosa.
